Kehalise kasvatuse tund. Kaks kaptenit valivad meeskondi.
Nimed kõlavad üksteise järel. Rida läheb lühemaks.
Sa seisad ja püüad välja näha, nagu see ei loeks.
Ja siis jääd viimaseks.
Paljud mäletavad seda tunnet siiani. Sa ei tahtnud ainult mängida. Sa tahtsid olla valitud.
Aga sellel hetkel tundus, nagu oleksid saanud teada midagi enda kohta. Kus sa teiste silmis oled. Kui palju sind tahetakse. Kas sinus on midagi, mida keegi vajab.
Aga kapten ei otsustanud, kes sa oled.
Ta otsustas, kes aitab tal mängu võita.
Need on kaks täiesti erinevat asja.
Probleem on selles, et laps ei pruugi seda vahet veel osata teha. Ühest valimata jätmisest võib saada palju suurem järeldus.
Mind ei valitud. Järelikult pole ma piisavalt hea.
Ja mõni inimene kannab seda järeldust endaga palju kauem kui seda kehalise kasvatuse tundi.
Aga nüüd on kapteni koht sinul.
Sinu meeskonnas. Sinu kontoris. Sinu peres. Sinu sõprade hulgas.
Kuskil seisab keegi ikka veel rea lõpus ja teeb nägu, et see ei loe.
Seda oskavad kõik. Tänu saadud asja eest on nagu kviitung: sain, andsin märku, kirjas.
Prohvet Habakuk kirjutas teisiti. Kuigi viigipuu ei õitse, viinapuudel pole vilja ja karjamaal pole lambaid, hõiskab ta ikkagi. Mitte sellepärast, et olukord oleks hea, vaid sellepärast, et Jumal on endiselt Jumal.
Tema tänu ei tulnud vastustest. Tema tänu oli enne vastuseid.
See on teine südamehoiak.
Esimene tänu on reaktsioon ja sõltub sellest, mis sinuga juhtus. Teine on hoiak ja sõltub sellest, kellele sa usaldad oma elu.
Proovi täna teisiti.
Ära täna ainult selle eest, mida sa said. Ära täna selleks, et midagi saada. Täna sellepärast, et tänulikkus on viis, kuidas sa oled otsustanud elada.
Aga see ei juhtu ainult korporatsioonidega. See juhtub igaühega, kellel on kasv omaette eesmärk.
Koolitaja, kes alguses vastas igale kirjale ise, saadab nüüd automaatvastuse. Arst, kelle juurde mindi, sest ta kuulas, vaatab nüüd ekraani. Ettevõtja, kellele esimesed kliendid tulid, sest ta helistas ise tagasi, on nüüd kuskil tiimi taga.
Efektiivsem küll. Aga kas see on veel see, mida sinult osteti?
Kõlab karmilt. Aga iga valik tähendab ka millestki loobumist.
Sul on peas mitu tulevast sind. Üks ehitab suurt äri. Üks on kodus rohkem kohal. Üks kolib mujale. Üks jääb ja ehitab kogukonda.
Kõik nad tahavad sinu aega. Sinu energiat. Sinu jah-i.
Mõned neist mahuvad ühte ellu. Kõigile korraga sa aga pühenduda ei saa.
Valides ühe tee, jätad mõne teise unarusse. Lased lahti sellest, kelleks oleksid võinud saada, kui oleksid valinud teisiti.
Ja sa ei taha ühestki võimalusest loobuda. Nii seisad keset teed ja kannad kõiki oma võimalikke tulevikke korraga nagu liiga rasket pagasit.
Meie Isa palves on lause: „Sinu tahe sündigu.”
Seda on lihtsam öelda kui päriselt paluda. Sest mis siis, kui Jumala tahe tähendab loobumist millestki, mida mina väga tahan?
See on alistumine. Ja selles on vabanemine.
Sa ei pea enam iga võimalikku ust lahti hoidma. Sa võid usaldada Jumalat ka siis, kui valitud tee on vaiksem, kui lootsid. Kui sinu elu ei paista teistele suur, aga sa oled kohal seal, kuhu sind on kutsutud.
Oled vist sinagi istunud saalis, kus esineja on eriti äge. Hääl väriseb, valusad lood, rahvas on täiega kaasas. Lõpus plaksutatakse püsti seistes.
Kojusõidul proovid meenutada, mida sealt kaasa said.
Mitte midagi.
Kuidas saab keegi olla nii kaasahaarav ja jätta sind nii tühjaks?
Vahe on selles, kust see energia tuleb. Üks räägib sinu jaoks. Teine räägib endast välja oma valu, oma pettumust, oma vana tunnet, et ta pole kunagi olnud piisav. See võib olla tugeva emotsiooniga.
Ameerika juhtimistreener Aiko Bethea õpetab kuulama kolmel tasandil. Esimesel kuulad iseennast, mida see minu jaoks tähendab, mida ma järgmiseks ütlen. Teisel kuulad päriselt teist inimest. Kolmandal tajud kogu ruumi. Ta räägib sellest Brené Browni taskuhäälingus.
Endast välja rääkija jääb esimesele tasandile. Ta räägib saalile, aga kuulab ainult ennast.
See pole tingimata halb. See tähendab, et on lihtsalt endaga liiga palju tegemist.
Ilutulestik on ka kaasahaarav. Kõik vaatavad põnevusega. Ja siis jääb järgi vaid suits.
Kui järgmine kord räägid koosolekul, kliendiga või oma lapsega, küsi endalt, kas ma räägin nende jaoks või räägin endast midagi välja?
Inimesed ei mäleta, kui eredalt sa põlesid. Nad mäletavad, kas neil hakkas soe.
Kullatükk maa sees ei ole veel sõrmus. Aga ilma kullata kuldsõrmust ei teki.
Talendiga on samamoodi. Talent ei ole veel sinu tugevus. Tugevus kujuneb siis, kui õpid oma talenti kasutama. Kui oled harjutanud, oma oskusi lihvinud ja neid päriselt kasutanud.
Talent on toormaterjal. See on sul juba olemas, isegi kui sa ei pea seda millekski eriliseks. Mõni asi tuleb sul lihtsalt kergelt. Ja see, mis tuleb kergelt, tundub tavaline.
Aga sinu võimalused ei piirdu ühe andega. Sul on kasutada ka kõik see, mida oled kogenud, õppinud, läbi elanud ja kaasa saanud. Sa ei alusta tühjalt kohalt.
Miks siis nii paljud oma annet ei kasuta?
Sageli hoiab neid tagasi hirm.
Hirm, et äkki ma pole piisavalt hea. Et keegi naerab. Et läheb nurja.
Nii jääbki kuld maa sisse ootama.
Paul Jarvise raamatu „Company of One“ keskne mõte on, et hea äri ei pea olema suur. Ka üks inimene võib luua midagi väärtuslikku, ilma et eesmärk oleks pidevalt kasvada.
Oma ande rakendamiseks ei ole alati vaja meeskonda, suurt äri ega kellegi luba.
Alustamiseks piisab otsusest. Edasi tuleb teha tööd.
„Ma tuleksin, aga hetkel on mul üks teine asi ees.”
„Tahaksin küll, aga praegu on see luksus.”
Ma võiksin selle kirjutada hinna või ajastuse arvele. Ja vahel ongi asi hinnas ja et aeg pole õige. Teiste inimeseste põhjendusi ma ei tea.
Aga enda oma tunnen ära. „Mul on üks teine asi ees,” ütlen ma vahest vabanduseks. Kuni mõistan, et see on olnud juba kolm aastat teema.
Huvi ei maksa midagi. Otsus läheb meile maksma aega, raha ja meie mugavuse. Vahel ka julgust avastada enda kohta midagi, millega tuleb päriselt midagi peale hakata.
Igale asjale on oma aeg. Aga kui ma ootan, et kõik muu saaks enne tehtud, jäängi ootama.
Tegin täna jõusaalis peegli ees pildi. Suu ammuli, nägu krimpsus, juuksed püsti. Minu ees rida hantleid. Päris veider pilt.
Aga hantlid ei olnud nali. Trenn ka mitte.
Vahe on just selles.
See, mida sa teed, väärib tõsist suhtumist. Sinu töö, sinu lubadused, sinu treening. Need väärivad, et annaksid endast parima.
Aga sina ise ei pea kogu aeg tõsine olema.
Kui võtad iseennast liiga tõsiselt, võib iga märkus tunduda rünnakuna. Iga eksimus, et sa ei ole piisavalt hea. Jätad rumalad küsimuse küsimata, sest keegi võib naerma hakata. Jätad uued asjad proovimata, ei taha eksida.
Ja nii sa oledki ühe koha peal. Aga väärikalt ikkagi.
Oskus enda üle naerda annab ruumi juurde. Eksida, õppida, otsast alustada. Sa ei pea iga hinna eest head muljet jätma, sest sinu väärtus ei sõltu sellest, kui hea sa parasjagu välja näed.