Küsi ükskõik milliselt väikeettevõtjalt, mis on tema äris kõige raskem.
Vastus tuleb kiiresti.
Müük. Raamatupidamine. Hinnastamine. Turundus. Esimese töötaja palkamine. Delegeerimine.
Pane see nimekiri korraks enda ette ja vaata seda nagu tõsiselt.
Ükski neist ei ole lahendamatu.
Müüki saab õppida. Raamatupidamise saab anda raamatupidajale. Turunduses saab kasutada inimest, kes teeb seda iga päev. Hinnastamise kohta saab küsida kelleltki, kes on selle tee juba läbi käinud. Esimese töötaja palkamiseks ei pea enne ise personalijuht olema.
Ometi jäävad paljud ettevõtjad nende asjadega üksi.
Miks?
Sest raske ei ole öelda: „Ma ei oska müüa.“
Raske on öelda seda kellelegi teisele.
Kõva häälega.
Sest kuskilt on tekkinud arusaam, et hea ettevõtja peab kõigega ise hakkama saama. Et kui küsid abi, oled nõrk. Kui palkad kellegi teise, ei ole see enam päriselt sinu töö. Kui sa midagi ei oska, siis järelikult ei ole sa piisavalt hea.
Aga see ei ole ettevõtlus.
See on uhkus, mis on ennast hästi maskeerinud.
Klienti ei huvita, kas sina tegid kodulehe või palkasid selleks inimese. Teda ei huvita, kas sina koostasid raamatupidamise aruande või tegi seda raamatupidaja. Teda huvitab, kas asi töötab, kas lubadused peavad ja kas ta saab sind usaldada.
Ettevõtja ülesanne ei ole kõike ise teha.
Tema ülesanne on luua tulemus.
Mõtle täna korraks, mida sa oma ettevõttes endiselt ise teed ainult sellepärast, et sul on ebamugav abi küsida.
Ja siis küsi.
Võib-olla ei vaja sinu ettevõte praegu rohkem tööd.
Võib-olla vajab ta lihtsalt seda, et sa ei prooviks enam kõike üksinda teha.
Saeveskis on üks heli, mida keegi kuulda ei taha. Terav kriuks, kui saeleht läheb puu sees vastu metalli.
Keegi lõi sada aastat tagasi sellesse tüvesse aiatraadi naela. Puu kasvas edasi. Koor kasvas peale, aasta-aastalt paksemaks, kuni väljast ei paistnud enam midagi. Terve puu.
Traat ei kadunud kuhugi. Ta läks lihtsalt sügavamale.
Me ütleme, et aeg parandab haavu. Ilus lause, aga poolik tõde. Aeg katab. Aeg kasvatab peale uue kihi. Uus töö, uus linn, uued inimesed, palju tegemist, et mitte mõelda. Väljast paistab kõik terve.
Aga aeg ei tõmba ise traati välja. Seda teeb ainult see, kes puu lahti lõikab.
Ja ükskord kogeme kõike kui saeleht. Sinu enda laps ütleb sulle täpselt selle lause, mille su isa sulle ütles. Keegi tööl puudutab kogemata seda õrna kohta ja sa reageerid kolm korda üle. Sa ei saa aru, kust see tuli.
See tuli sealt, kuhu sa selle jätsid.
Aeg ei tee tööd sinu eest. Aeg näitab ainult, mille sa tegemata jätsid.
Sõna barbar tuleb kreeka keelest. Barbaros on see, kelle kõne kõlas kreeklase kõrvus nagu "bar-bar-bar". Arusaamatu. Barbar polnud alguses metslane ega vaenlane. Ta oli lihtsalt inimene, kellega ei saanud rääkida.
Ühiskond algab hetkest, kui kaks inimest saavad üksteisest aru.
Vaata, mis sinu ümber püsti seisab. Maja, sild, ettevõte, kool, seadused. Mitte ükski neist pole ühe inimese tehtud. Iga üks neist algas sellest, et keegi ütles midagi ja teine sai aru.
Mind on kasvatatud nii, et ise hakkama saamine on voorus. Mulle meeldib ise teha. Ja selles on midagi õiget. Aga ma olen märganud, et mida rohkem ma ise teen, seda üksildasemaks ma jään.
Sest kõige lühem lause, mida kaks inimest päriselt ühtemoodi mõistavad, on see, et mul on sinu abi vaja.
Mõtle korraks, millal keegi viimati sinult abi küsis. Kas sa pidasid teda nõrgaks? Vaevalt. Pigem tundsid, et sind usaldati. Et sind valiti.
Täpselt sama tunde annad sina sellele, kellelt küsid.
Hambaid ei pese keegi motivatsioonist. Sa ei kaalu hommikul vannitoas, kas täna tuleb tuju. Keegi õpetas selle sulle lapsena ära ja nüüd käib see ilma otsuseta.
Enamik inimesi ootab, et töö või äri hakkaks tundma end kuidagi teisiti. Selgemalt. Kergemalt. Inspireerivamalt.
Aga asjad, mis päriselt edasi viivad, ei tunne end enamasti kuidagi. Nad saavad tehtud.
See tähendab, et küsimus ei ole selles, kas sa suudad end kokku võtta. Kokkuvõtmine on lühiajaline. Küsimus on selles, mis sinu elus juba praegu käib ilma kokkuvõtmiseta.
Ja kas need asjad viivad sind sinna, kuhu sa tegelikult tahad jõuda.
Sest harjumus ise on ükskõikne. Ta ei tea, kas ta ehitab või lammutab. Ta kannab sind sama järjepidevalt edasi ka valel teel.
Kui sa ei oska kohe öelda, kuhu sinu praegused harjumused sind viivad, tee diagnostika. Kolm küsimust näitavad sageli rohkem kui pikk eneseanalüüs.
Distsipliin ei ole see, mida sa endalt iga päev nõuad. See on see, mida sa enam nõudma ei pea.
Küsisin ühelt inimeselt, mis ta kõige paremini oskab. Ta mõtles ja ütles: "No ma oskan kuulata. Aga mis oskus see on. Kõigil on kõrvad."
Kõrvad on tõesti kõigil. Aga kuulamine ei ole ainult kuulmine. Mõni ütleb lõpuks välja selle, mida ta tegelikult mõtleb. Mõni saab oma mõttest alles rääkides ise aru.
See inimene ei tee vestluses midagi erilist. Ta ei pea loengut ega anna nõu.
Ta lihtsalt oskab kuulata.
Ja alles siis saad aru, et „lihtsalt kuulamine” võib olla väga suur oskus.
Keegi teine näeb struktuuri enne teisi. Ta ei tee midagi erilist, ta küsib kaks küsimust ja projekt hakkab tööle.
Keegi oskab suurele rahvahulgale süüa teha ega saa aru, miks see teistele nii keeruline on.
Ja igaüks neist ütleb sulle, et see pole ju midagi.
Sest me otsime talenti, mis näeks välja nagu talent. Midagi erakordset, midagi, mis nõuab pingutust, midagi, mille kohta saaks öelda: vaata, kui raske see oli.
Aga seestpoolt ei näe talent kunagi välja nagu talent. Seestpoolt näeb ta välja nagu tavaline teisipäev.
Nii et ära küsi sõbralt, milles sa hea oled. Selle peale tuleb kompliment.
Küsi, mida ma sinu arvates alati teen, ka siis, kui ma ise seda ei märka?
Ta ei ütle sulle "sa oled hea juht". Ta ütleb: "Kui kõik lähevad paanikasse, hakkad sina küsimusi esitama."
Iga aastaga läheb see vastus lakoonilisemaks. Tervis. Perekond. Tähenduslikud suhted.
Millal me lakkasime küsimast asju, mis ühe päeva sisse ära ei mahu?
Ma tahan veel unistada. Ma tahan näha, kuidas inimeste elud saavad muudetud. Lapselapsi.
Mitte roosamanna vaht. Vastutus.
Sest just vastutus toob vabaduse. Mitte vabadus millestki, vaid vabadus elu ees. Mul on töö, kuhu keegi mind hommikul ootab. Mul on oskus, mille eest inimesed on nõus maksma. Mul on telefonis number, kellele ma pole ammu helistanud.
Sul on ka. Ja sa ei pruugi teada, mida sellega peale hakata. Või tead täpselt, aga kardad. Või tead ja ei karda, aga ootad kelleltki luba, mida keegi sulle ei anna.
Enamik lugusid lõpeb julgustusega. See ei lõpe.
Sest kui sa selle kasutamata jätad, ei ole see tegemata jäänud asi. See on otsus. Ja selle eest sa vastutad täpselt samamoodi, nagu vastutaksid selle eest, mille sa teed. Vaikus on ka vastus. Ootamine on ka valik.
Ma tahan sünnipäevaks sama, mida ma tahan mitte-sünnipäevaks.
Sest soov, mis kehtib ainult ühel päeval aastas, ei ole unistus. See on toost.
Küsi midagi, mille eest sa homme vastutad, saad vabaks.
Metsa tehakse talvel, kui maa on kõva. Puit tuleb metsast välja saada enne, kui maa taas pehmeks läheb. Siis lõigatakse, lõhutakse, laotakse riita ja jäetakse terveks suveks kuivama. Sügisel viiakse kuuri.
Puu, mis täna sinu ahjus põleb, on terve aasta töö. Külmal ööl ei ole enam midagi teha. Märg puu ei põle.
Nii on ka jõuga.
Hirm homse ees ei võta sinult jõudu homme. Ta võtab selle täna. Just siis, kui kõik on hästi. Kui midagi hullu ei ole juhtunud. Kui oleks aeg koguda.
Sa istud heas päevas ja mõtled halvale. Ja hea päev kulub ära, jätmata endast midagi järele.
Siis, kui raske aeg päriselt tuleb ja ta tuleb on kuur tühi.
See ei tähenda, et halba ei juhtu. Juhtub. Küsimus on selles, mida sa teed selle päevaga, kui kõik on korras.
Kas annad selle hirmule või paned midagi kõrvale?
Suhtle. Harjuta. Tee trenni. Arenda oma oskusi. Usu. Täna.
Head päevad ei ole preemia.
Head päevad annavad jõudu.
Jõusaalis kuulsin pealt kahte meest autodest rääkimas.
See ei olnud lihtsalt vestlus. See oli hasart.
Iga seti järel olid nad jälle koos ja jätkasid täpselt sealt, kus pooleli jäid. Ühel hetkel kummardusid mõlemad ühe telefoni kohale, et midagi koos vaadata.
Keegi ei käskinud neil seda teha.
Keegi ei maksnud neile selle eest.
Aga miski neis tahtis sellest rääkida.
Meis kõigis on midagi, mis tahab välja pääseda. Teema, mille juurde sa ikka ja jälle tagasi tuled. Küsimus, mis ei anna rahu. Miski, millest rääkides läheb aeg märkamatult.
Seda ei pea endas taskulambiga otsima.
See annab endast märku, kui sa kuulad.
Aga selleks on vaja kolme asja... õigeid inimesi enda kõrvale, julgust esile astuda ja teadmist, et sulle on midagi antud.
Millest sina tahaksid rääkida (teha) rohkem kui millestki muust?
Ja kui su esimene vastus on, et „Mitte millestki“ siis võib-olla ei vaja sa praegu uut eesmärki.
Võib-olla vajad lihtsalt üht inimest, kelle kõrval ei pea sa olema keegi teine.