Sõna talent tuleb kreeka keelest talanton. Algselt polnud see anne, vaid hõbeda mõõtühik. Väärtus. Ja see tähendus on jäänud ehk kui sul on talent, on sul midagi tõeliselt väärtuslikku.
Miks siis nii paljud tunnevad, et neil pole midagi pakkuda?
Sest võrdlemine tapab loovuse. Me võrdleme oma algust kellegi teise tipuga ja loov säde kustub. Ja siis tuleb hirm, mis sunni talenti maha matma. Täpselt nagu selles loos, sulane ei raisanud oma talenti ära, ta kaevas selle maasse, sest järeldas, et see pole väärtuslik.
Aga pane tähele, mida see järeldus tegelikult ütleb on see, kes mulle selle andis, eksis. Viga pole aga Andjas. Viga on selles, kuidas sa Andjat näed ja seda, mis sulle anti.
Siin on alus, millelt kõik algab.
Igal inimesel on midagi, millega ta saab maailma teenida. Mitte mõnel, vaid igaühel. Ja kui sa oma andega maailma teenid, teenid sa sellega oma Loojat, kes selle sulle andis.
Nii et küsimus ei ole, kas sul on talent või ei ole. Vastus on selge, et on.
Kui sa oled tomatiäris sajaga ja enam tomateid ei osteta, oled jamas.
Paindlikkuse vajadus on täna suurem kui kunagi varem. Elu on habras ja volatiilne, ja kui lisada juurde kaduvus, muutub igasugune panus ajutiseks.
Aga...
Meie käes on laenatud vara. Selle ehitamine on ajutiselt meie kanda – põlvkond põlvkonna järel saab oma võimaluse. Ühed peavad ehitama, teised lammutama. Igale asjale on määratud aeg, ütleb Koguja.
Meie aeg on praegu. Siis tuleb uus põlvkond ja järgmine pärast seda. Kõigil on oma aeg. Laenatud tuleb anda tagasi ja paremana, kui me selle saime.
On hetki, mil tunned, et oled jõudnud kohta, kuhu enamik inimesi kunagi ei jõua. Väliselt paistab kõik hästi: numbrid kasvavad, inimesed imetlevad, uksed avanevad. Aga seesmiselt on midagi valesti. MItte liiga valesti. Pigem vaikne, aeglane, peaaegu tühi tunne – nagu oleks keegi vahetanud sinu hinge mingi professionaalse, läikiva asja vastu.
Edu muutub ohtlikuks täpselt sel hetkel, kui ta lakkab olemast vahend ja muutub sinu väärtuse mõõdupuuks. Kui sa enam ei tea, kes sa oled. Kui tunned kergendust alles siis, kui keegi sulle jälle ütleb, et oled “imeline” või nii “inspireeriv ”. Kui vaikuses istudes tekib küsimus: “Aga kui ma ei oleks see, kes ma praegu olen… kas ma üldse veel midagi olen?”
Heebrea tarkus ütleb: “Kes ei oska oma hinge valvata, sellele annab edu hoopis uue maski.” Ja maskid kipuvad aja jooksul muutuma raskeks kanda.
Ei ole vaja kukkuda, et see kõik ära tunda. Piisab hetkest, mil sa märkad, et oled hakanud ennast kaitsma selle eest, kes sa kunagi olid – oled liiga tundlik, liiga ebakindel, liiga “ebaefektiivne”. Ja just seda osa sa praegu kõige enam kardad.
Mõned inimesed lahendavad selle, tõstes standardit. Teised hakkavad jooma, veel rohkem töötama, ostma asju, otsima uusi inimesi enda ümber – kõik selleks, et see vaikus maha suruda. Kolmandad – vähesed – peatuvad. Nad ei tea veel, mis edasi tuleb. Nad lihtsalt julgevad tunnistada, et edu, millest nad nii kõvasti kinni hoiavad, on hakanud neid sööma seestpoolt.
Ja just selles peatudes peitub paradoks: See, mis tundub tagasilangemine, võib olla ainus tee edasi. Mitte suurema edu poole. Vaid inimeseks jäämise suunas.
Keegi ütles, et “Ime pole mitte see, et ma finišisse jõudsin. Ime on see, et mul oli julgust alustada.” Arvatavasti on sinu järgmise saavutuse ja hetke olukorra vahel puudu just see – alustamine.
Eiffeli torni investeeritakse järgmise 15 aasta jooksul 300 miljonit eurot. Kas teadsid, et torni joonised sündisid köögis laua taga. See ei pidanud jääma väga kauaks. Torn sai suurt kriitikat, tema inetu ja robustse välimuse tõttu. Keegi polnud seda varem teinud, eeldati ebaõnnestumist.
Sellest sai Pariisi ikoon.
Sinu kord on luua midagi, mis ei pruugi õnnestuda.
…tuleneb sellest, et tahame meeldida massidele. Mõnele tundub, et enam originaalsemaks minna ei saa, sest keegi on peaaegu alati sammu ees, kõik huvitav on tehtud.
Kinnisvara on kohalik äri. Ükskõik kui avaralt mõelda, ikka on üks asukoht, naabrid, just need puud ja põõsad ja vaated mis mõjuvad. Ikka on keegi, kes on selle piirkonna fän.
Originaalsus on kohalik, seal kus sina panustad ja neile, kellest hoolid. Kui tundub, et kõik originaalne on globaalselt ära tehtud võib see olla interneti avarusest tingitud illusioon.
Wrap’n’ roll kohvik oli Liisi unistus. Ta tegi oma äri, mitte vajadusest olla originaalne, vaid soovist pakkuda midagi neile, kes tervislikust tänavatoidust hoolivad.
Pole vaja küsida, kuidas olla üksnes originaalsem, vaid kas olen lahkem kui teised, otsin kliendi kasu ennem kui enda oma, tantsin hirmuga teades, et seda kõike on juba tehtud..aga mitte siin, mitte täna, mitte meile.
Me ootame, et keegi läheks ees, tuleks julgus ehk järgneda.
Me vaatame moodi, kunsti ja trende, et selle järgi ennast sättida, et sobida pilti.
Me kuulame arvamusliidreid, majandusteadlasi ja sensitiive, et mõista homset ja iga hinna eest, mitte kaotada.
Me otsime garantiid.
Aga mis siis, kui sobitumise asemel tuleb teha otsus välja minna ja teha midagi, mis ei pruugi õnnestuda.
Mis siis, kui garantiid ei ole on vaid sinu otsus kohale ilmuda ja olla järjepidev. Ignoreerides müra ja tehes midagi, millel on tähendus. Luua muutus.
Kahetunnine proovipäev töökohal ei anna kunagi kindlust selleks, et sinu viie aasta eesmärk on saavutatav või mitte. See on otsus. See on risk, sa võid ebaõnnestuda. Ma loodan, et sa teed seda vaatamata sellele.