Tean ühte inimest, kes remondib kolme lapse kasvatamise kõrvalt üürikortereid. Otsib korterid, teeb remondi, leiab üürnikud.
Ja siis küsib siiralt: „Ma ei saa aru, miks teised seda ei tee. See on ju nii lihtne.“
Ei ole lihtne.
Enamikule inimestele tundub see hirmutav, keeruline ja kurnav. Nemad ei näe remonti vajavas korteris võimalust, vaid probleemi. Nad ei tea, kust alustada. Ja isegi kui alustaksid, ei pruugiks nad lõpuni jõuda.
Aga tema ei saa sellest aru. Sest talle on see nii loomulik, et ta peab seda normaalseks.
Siin ongi konks.
Kui sa imestad, miks teised midagi ei tee, on lihtne arvata, et nad on laisad. Mugavad. Ei viitsi pingutada.
Aga äkki pole asi üldse selles?
Äkki on hoopis nii, et see, mis sinule tundub iseenesestmõistetav, on teistele raske.
Ja siin on midagi, millele tasub mõelda.
Sinu küsimus ei räägi ainult teistest. See räägib ka sinust.
See võib olla vihje sinu talendile. Millelegi, mida sa teed nii loomulikult, et ei oska seda isegi eriliseks pidada.
Keegi ei pane tähele õhku, mida ta hingab.
Nii et järgmine kord, kui tabad end mõttelt „Miks ometi teised seda ei tee?“, ära jää lihtsalt küsimuse juurde.
Kirjuta see üles.
See ei pruugi olla virisemine. See võib olla vihje sinu enda kohta.
Juht näeb, et suhe ühe inimesega läheb rappa. Ta teab seda. Inimene ise ilmselt ka teab. Aga koosolekul räägitakse numbritest, koridoris ilmast ja see üks asi jääb jälle rääkimata.
Mitte sellepärast, et juht oleks laisk või ükskõikne, vaid sellepärast, et ta tahab olla hea. Tahab meeldida. Ja otse ütlemine tundub headuse vastandina.
Peredes käib sama mäng. Asjast ei räägita. Loodetakse, et teine muutub. Et aeg teeb oma töö. Et küll läheb mööda.
Aga lootus ei ole hea plaan.
Vaikimisega ei säästa sa teist inimest. Sa säästad iseennast, sellest ebamugavast kümnest minutist, mil pead välja ütlema, mida sa tegelikult näed. Ja selle kümne minuti hind on kuud või aastad, mille jooksul probleem vaikselt kasvab.
Otse ütlemine ei ole kuri. Läbi lillede rääkimine ei ole headus. Kõige julmem, mida sa saad teha on lasta inimesel elada teadmises, et kõik on korras, kuni ühel päeval enam ei ole.
Kui sa näed, et asi läheb rappa, ütle seda. Täna, mitte järgmisel nädalal. Hoolides, aga otse.
Sest kuni midagi ei muutu, ei lähe ka probleem ära.
Öeldakse, et inimest õpid päriselt tundma siis, kui oled temaga koos reisinud, remonti teinud või äri ajanud.“
Heebrea tarkadel oli sama mõte olemas juba ligi kaks tuhat aastat tagasi. Ainult kolme sõnaga - kos, kis, ka’as. Nii jäävad need hästi meelde.
Karikas – milline on sõber, kui pidurid on maas.
Kukkur – milline on sõber, kui mängus on raha.
Viha – milline on sõber, kui ta ei saa mis tahab.
Pane tähele. Ükski neist kolmest ei puuduta seda, mida inimene enda kohta räägib.
Rääkida oskame kõik. Lubada samuti. Aga iseloom tuleb nähtavale siis, kui olukord paneb meid proovile.
Reis, remont ja ühine äri on lihtsalt kolm tänapäevast viisi panna inimene kõigis neis asjades proovile.
Nii et ära vali partnerit, ei äris ega elus, ainult jutu järgi.
Ja teistpidi. Kui tahad teada, milline sõber sa ise oled, ära vaata, kuidas sa käitud heal päeval kohvilauas.
Vaata, milline sa olid viimati, kui lend hilines, arve tuli oodatust suurem ja keegi tegi vea.
Sealt paistab päris palju sind.
Ja sealt paistab ka sõber.
Meie ootame sageli, et vastutuul lõpeks. Et olukord muutuks. Et saaks jälle rahulikult edasi minna.
Kotkas kasutab tõusvat õhku, et kõrgemale kanduda.
Kõiki elu olukordi me ei vali. Tuul tuleb. Mõnikord ajal, mil oleme niigi väsinud. Mõnikord suunast, kust me seda oodata ei osanud.
Esimene küsimus on sageli: „Miks just mulle?”
See on inimlik küsimus. Aga kui jääme ainult selle juurde, jääb pilk maha. Näeme seda, mis meiega juhtus, ega märka enam, mida saame edasi teha.
Küsi hoopis: „Mida ma saan teha keset seda raskust?”
Olukord ei pruugi sellest kohe muutuda. Aga see küsimus aitab näha järgmist sammu.
Esimest tunnet me alati ei vali. Viha tuleb. Pettumus tuleb. Valu tuleb. Küll aga saame valida, mida nende tunnetega edasi teeme. Kas toidame kibestumist või hoiame südames ruumi armastusele.
See valik ei ole mugav. Mõnikord tuleb seda teha iga päev uuesti.
Kotkas ei pea ootama, kuni tuul vaibub, et lendu tõusta.
Ka sina ei pea ootama, kuni kõik on hästi, et teha järgmine samm.
Ta tänas kirjade eest, mida talendiprogrammi kohta saadan ja lisas, et tal lihtsalt ei ole praegu selleks aega.
Tema kirjast jäi mulle tunne, nagu peaks ta selle pärast vabandama. Nagu oleks ta mulle midagi võlgu.
Ei ole.
Talendi väljakaevamine vajab sinu kohalolu. Mitte pooleldi, telefon käes ja mõte juba järgmise ülesande juures. Kui sul ei ole praegu selleks aega või ruumi, siis võibki kõige ausam vastus olla, aitäh, praegu ei ole aeg.
Meil on vahel kummaline vajadus oma „ei“ pikalt põhjendada. Nagu „ei“ muutuks vastuvõetavaks alles siis, kui oleme esitanud piisavalt hea vabanduse.
Aga alati ei pea.
Mõnikord tähendab „ei“ lihtsalt seda, et praegu ei ole selle asja aeg.