See aken ei avane seestpoolt
- aastal joonistasid kaks psühholoogi, Joseph Luft ja Harrington Ingham, tahvlile nelja ruuduga akna. Nad nimetasid selle Johari aknaks, nimi sündis nende eesnimedest, Josephist ja Harringtonist.
Ka akna mõte ise eeldab rohkem kui üht inimest. Üksi ei näe sa endast kõike.
Üks neljast ruudust on pimenurk. See on see osa sinust, mida teised näevad, aga sina ise ei märka. see kui su hääl muutub, kui oled pinges. Et sa katkestad teisi. Et sa kiidad, aga enamasti siis, kui keegi kolmas seda kuuleb.
Sa võid selle üle aastaid mõelda ja mitte millimeetritki edasi liikuda. Endasse vaatamine on vajalik, aga pimenurga vastu sellest ei piisa. Pimenurk ongi koht, kuhu sinu enda pilk ei ulatu.
Võti on kellegi teise taskus.
Ja siin tuleb ebamugav osa. Inimesed ei räägi sulle tavaliselt, mida nad sinu juures näevad. Vähemalt mitte enne, kui sa küsid. Ja ka siis alles siis, kui nad usuvad, et sa ei hakka vastust kuuldes ennast kaitsma.
Küsi sel nädalal kolmelt inimeselt üks konkreetne küsimus. Mitte „Mida sa minust arvad?“, vaid „Mida ma koosolekul teen, mida ma ise ilmselt ei märka?“
Ja siis kuula lõpuni.
Sest pimenurka ei saa ise märgata.
See aken ei avane seestpoolt.