Mind tuntakse kõneleja, koolitaja ja jutlustajana. Paradoksaalsel kombel ei ole minu suurim õppetund sündinud laval. See sündis kinnisvaramaaklereid koolitades.
Aastaid uskusin, et kui ma õpetan paremini, innustan rohkem ja usun inimestesse rohkem, siis nad muutuvad ja tahavad saavutada suuri tulemusi.
Ma eksisin.
Mitte sellepärast, et õpetamisel või inspireerimisel poleks mõju. Neil on. Aga ainult siis, kui inimene ise on valmis muutuma.
Ühel hetkel sain aru, et ükski koolitus ei muuda inimest. Ükski kõne ei muuda inimest. Ükski mentor ei muuda inimest.
Muutus algab alles siis, kui inimene ise otsustab võtta vastutuse oma elu eest.
Sõna inspiratsioon tuleb ladina keelest inspirare ja see tähendab sisse hingama. Puhuda millessegi elu.
Ilus sõna. Aga sa ei saa sisse hingata, kui kopsud on juba õhku täis.
Enne iga sissehingamist tuleb väljahingamine. Alati. Teistpidi see ei toimi.
Täpselt samamoodi on tööga.
Me ootame sageli, et kõigepealt tuleks inspiratsioon ja alles siis hakkame tegutsema. Aga inspiratsioon ei tule tühja tuppa. Ta tuleb sinna, kus keegi juba töötab. Lehele, kuhu on kirjutatud esimene kohmakas lause, lauale, kus on pooleli visand, või kõnesse, mida sa juba kolmandat korda kõva häälega läbi harjutad.
Tegutsemine on väljahingamine. See teeb ruumi järgmisele mõttele.
Sa ei alusta sellepärast, et oled inspireeritud. Sageli oled sa inspireeritud just sellepärast, et alustasid.
Küsisin 600 inimeselt kolm küsimust. Kahele esimesele vastasid enamus. Kolmas jäi 27 inimesel tühjaks.
Küsimus oli, millal olid sa iseenda parim versioon?
„Pole olnud seda hetke," kirjutas Sirli. „Ma ei tea, milline on minu parim versioon," vastas Taimi. „Ma olen parim halb olemises," kirjutas Pille.
See ei tähenda, et neid hetki pole olnud.
See tähendab, et ei märganud.
Vigu me mäletame hästi. Valesti öeldud asju. Läbikukkumist. Hetke, mil me hakkama ei saanud. Need jäävad külge väga lihtsalt.
Aga head hetked lähevad märkamatult mööda. Sa ütlesid lõpuks „ei". Sa pidasid vastu. Sa olid kellegi jaoks olemas. Sa tegid midagi, mida kartsid. Ja läksid edasi, kuigi oli raske ja see nagu ei loeks.
Aga loeb.
Märkamata hetk kaob. Nimetatud hetkest jääb midagi mällu. Sellest saab tõend ja miski, mille juurde saad tagasi tulla päeval, kui sa endas kahtled.
Sa ei vaja uut hetke. Sa vajad üht vana, mis on üles kirjutatud.
Millal olid sina iseenda parim versioon?
Ära otsi ideaalset vastust. Otsi hetke. Kasvõi väikest. Ja kirjuta see üles, enne kui see jälle ära kaob. Võime seda teha ka koos väljakutsenädalal.
Müügiinimese motivatsioon püsib seni, kuni tasu on silmapiiril. Kui tehing venib ja eesmärk kaugeneb, hakkab motivatsioon murenema.
Me tahame tasu kohe pärast pingutust. Otsime kiiret rahuldust. Me ei taha oodata, sest ihkame põnevust.
Aga pikas perspektiivis ei ehita ükski neist kolmest suurepäraseid perekondi ega tugevaid organisatsioone.
Kui keskendume millelegi, millest päriselt hoolime, muutub tasu vähem tähtsaks. Oleme valmis ootama. Järjepidevusest ja kannatlikkusest saavad meie iseloomu nurgakivid.
Muidugi on töötegija oma palka väärt. Aga kui meie elu juhib eesmärk, mis on suurem kui meie ise, kaotab kohene tasu oma võimu.
Küsimus ei ole selles, kas tasu tuleb. Küsimus on selles, kas sa teed midagi, mis on ootamist väärt.
Myles Munroe ütles, et maailma kõige suurem rikkus ei asu naftaväljal ega kullakaevandus. See asub surnuaias. Sinna on maetud raamatud, mida kunagi ei kirjutatud, ettevõtted, mida ei asutatud ja laulud, mida ei lauldud.
Miks see nii on?
Munroe arvates peitub vastus viies küsimuses, millele enamik inimesi ei vasta.
Kes ma olen?
Kust ma tulen?
Miks ma olen siin?
Milleks ma olen võimeline?
Kuhu ma lähen?
Viis lihtsat küsimust. Kui sina neile ei vasta, teeb seda keegi teine sinu eest. Tööandja ütleb, kes sa oled. Keegi teine ütleb, milleks sa oled võimeline. Ja päevad otsustavad, kuhu sa liigud. Ehk lihtsalt edasi.
Identiteet ei ole see, mida sa tunned. See pole isegi see, mida sa endast tead. See on see, mida sinu Looja sinust teab ja küsimuste küsimine on tee selle juurde.
Sa ei pea täna vastama kõigile viiele küsimusele. Vali üks. Kirjuta see paberile ja kanna seda nädal aega endaga kaasas. Vaata, mis juhtuma hakkab.
Surnuaed on juba niigi piisavalt rikas. Ära vii oma vastuseid sinna. Alusta oma talendi maa seest väljakaevamisega.
Küsi alustavalt ettevõtjalt, kes on tema klient. Kui kuuled, et "Kõik", siis võpata.
Aga mõtle korraks kohvile. Üks armastatumaid jooke maailmas. Terved tänavad lõhnavad selle järgi. Ja ometi on miljoneid inimesi, kes ei võta seda suu sissegi.
Mitte midagi pole kõigile.
Sellepärast, et asjad, millel on tähendus, on tehtud kedagi silmas pidades. Konkreetsele inimesele, konkreetse mure või vajadusega. Ja see, mis ühele on täpselt õige, jätab teise külmaks. Nii peabki olema.
Kui sa üritad meeldida kõigile, kaotad just selle, mille pärast keegi sind üldse valiks. Lõpuks jääb alles midagi, mille vastu pole kellelgi huvi. Ja mida pole ka kellelegi vaja.
"See pole kõigile" ei ole ülbus. See on valik.
Nii et ära küsi, kuidas meeldida kõigile. Küsi, kellele see päriselt on. Ja tee seda nii, et teine tahab sellest (sinust) edasi rääkida.
Tänapäeva inimene ärkab hommikul ja kurdab, et sai vähe magada. Õhtul koju jõudes muretseb, et vähe sai tehtud.
Päev algab ja lõpeb ebapiisavusega.
Ja päeva keskel käib loendur. Rohkem raha, haridust, laike, sõpru, tähelepanu. Kui mul oleks see, siis ma oleksin…
Pane tähele, see lause ei lõpe ära. Niipea kui “see” on käes, ilmub uus “see”. Mitte piisav olemine vajab pidevat toitu ja mida rohkem sa teda toidad, seda sügavamaks ennast kaevab.
Aga siin on üks erisus.
Piisavus küsib, mis mul puudu on? Võimalus olla abiks küsib hoopis, kellele ma täna kasulik saan olla?
Esimene jookseb sinu eest ära iga kord, kui sa talle lähemale jõuad. Teine jääb. Ta ootab sind igal hommikul. Kolleeg, kes vajab julgustust, klient, kes vajab sinu teenust ja toodet.
Nii et mis juhtuks, kui jätaks “kui ma selle saan, kui ma sinna jõuan…” vahele? Ja teeks täna seda, mis vaja ja mis tähtis.
Mitte piisav on põhjatu. Võimalus olla abiks on ammendamatu.