Naaman oli Süüria väepealik. Austatud, rikas, võimas. Ja pidalitõbine.
Ta sõitis hobuste ja vankritega prohveti ukse ette. Prohvet ei tulnud isegi välja. Saatis käskjala ütlema: „Mine pese end seitse korda Jordanis.“
Naaman vihastas. Ta oli oodanud, et prohvet tuleb, hüüab Jumalat appi ja liigutab kätt. Midagi suurt. Ja Jordan? Damaskuses on ju paremad jõed.
Pane tähele, mida ego paari hetkega ära tegi.
Alahindas teist inimest. Käskjalg polnud tema tasemel.
Alahindas ülesannet. Pesemine tundus liiga lihtne.
Alahindas võimalust. Jordan ei tundunud piisavalt väärikas koht tervenemiseks.
Ja ta oleks peaaegu koju sõitnud. Haigena.
Ego ei ütle kunagi: „Ma olen uhke.“ Ta ütleb: „See pole minu tase.“
Liiga väike klient. Liiga lihtne töö. Liiga noor kolleeg, et temalt midagi õppida. Liiga tavaline pakkumine, et sellest midagi tuleks.
Naamani teenrid panid ta ümber mõtlema. Nad küsisid ühe küsimuse. Võta see endale testiks:
Kui sulle oleks öeldud, et tee midagi suurt, kas sa poleks seda teinud?
Muidugi oleks. Suuri asju teeme hea meelega. Suurus paitab ego.
Aga muutus tuleb sageli millegi väikese kaudu. Inimese kaudu, keda sa ei märganud. Ülesande kaudu, mida pidasid enda jaoks liiga lihtsaks. Võimaluse kaudu, mis ei näinud välja nagu võimalus.
Naaman läks jõkke. Seitse korda. Ja tema ihu sai puhtaks nagu väikese poisi oma.
Küsisin, miks on raske oma töö eest tasu küsida. Need on vastused, mida kuuleme teistelt ja sosistame iseendale.
„Mul on ebamugav oma tööle hinda öelda.“
„Mis siis, kui nad ütlevad, et see on liiga kallis?“
„Ma ei taha tunduda ahne.“
„Teised teevad seda odavamalt.“
„See tuleb mul nii lihtsalt, et tundub vale selle eest raha võtta.“
„Ma pole veel piisavalt hea.“
„Mul pole selle jaoks paberit ega kraadi.“
„Ma ei tea, mis on õige hind.“
„Sõpradelt ja tuttavatelt on piinlik raha küsida.“
„Kui ma küsin rohkem, peab tulemus olema täiuslik.“
„Parem küsin vähem ja saan vähemalt kliendi.“
„Mulle õpetati, et rahast ei räägita.“
„Hea inimene aitab niisama.“
„Kardan, et klient läheb ära ega tule tagasi.“
„Mis siis, kui nad arvavad, et ma pean ennast kellekski?“
„Kõigepealt pean end tõestama, alles siis võin küsida.“
„Mu vanemad töötasid kogu elu väikese palga eest ega kurtnud.“
„Raha rikub suhted ära.“
„Kristlasena peaksin teisi teenima, mitte raha teenima.“
„Ma ei taha olla see, kes müüb.“
„Ma ei oska öelda, mille eest nad täpselt maksavad.“
„Kord tegin odavalt, nüüd on raske hinda tõsta.“
„Ma kardan eitavat vastust rohkem kui väikest tasu.“
„Mul on tunne, et ma ei vääri seda.“
„Kui ma küsin raha, pean ka vastutama. Tasuta on ok ebaõnnestuda.“
Loe see nimekiri veel kord läbi.
Peaaegu ükski neist lausetest ei räägi sellest, kui palju sinu töö tegelikult väärt on. Enamik räägib hirmust. Sellest, mida teised võivad mõelda. Mõni räägib ka sellest, et sa ei tea veel, mida sinu töö teisele inimesele annab.
Ja kõige salakavalam on number viis.
See, mis tuleb sul kergelt, tundub sulle väheväärtuslik. Aga võib-olla on just see sinu talent. Miski, mis on sulle lihtne, võib lahendada teise inimese jaoks keerulise probleemi.
Neljapäeval, 5. novembril kell 19.15 toimub tasuta veebiseminar „Kuidas küsida oma oskuse eest väärilist tasu, ilma et peaksid end müüma“.
Vaatame, kuidas ära tunda oma oskuse väärtust, sellest arusaadavalt rääkida ja selle eest tasu küsida.
Vanad meresõitjad ei vaadanud ainult laineid. Lained muutuvad iga hetk. Nad otsisid taevast Põhjanaela. Kogu tähistaevas näib pöörlevat, aga see üks täht püsib peaaegu paigal.
Maailm on praegu rahutu. Sõjad, poliitilised vastasseisud, majanduslik ebakindlus ja tehisaru kiire areng. Muutusi on nii palju, et see, mis eile tundus kindel, võib täna olla juba kahtluse all.
Kiusatus on pea liiva alla peita. Mitte lugeda, mitte vaadata, mitte mõelda. Aga see ei aita. Torm ei kao sellest, et sa seda ei näe.
Ja rahuga on üldse keeruline. Võrrandis on liiga palju muutujaid. Kui ootad rahu alles siis, kui kõik paika loksub, võidki ootama jääda.
Rabi Daniel Lapin kordab oma loengutes üht mõtet:
„Mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem pead toetuma sellele, mis ei muutu kunagi.“
Mis siis ei muutu?
Inimese põhivajadused. Me vajame endiselt usaldust. Antud sõnal on endiselt väärtus.
Ja Jumal. „Mina, Issand, ei muutu,“ ütleb Jumal prohvet Malaki kaudu.
Rahu ei tule sellest, et kõik muutujad paika saavad. Need ei saa kunagi. Rahu tuleb sellest, millele sa toetud ja kuhu sa vaatad.
Sa teed tööd, milles oled täitsa okei. Tead oma tugevusi. Tead ka nõrkusi.
Aga sa ei ole rahul.
Miks?
Sest see ei täida sind. Nii et hakkad uut tööd otsima. Leiad. Mõnda aega toimib. Ja siis tuleb sama tunne tagasi, ainult raskemana. Töö võtab rohkem, kui annab.
Hiljuti küsisin ühelt inimeselt, mis on tema talent.
„Oot, mis mõttes? Mu tugevused või?“
„Ei. See, mis sul tuleb kergelt välja. Nii kergelt, et sa ei pea seda millekski.“
Ta jäi vait. „Hmm. Ma ei ole sellele mõelnud.“
Enamik meist ei ole.
Tugevused on see, mida sa oled õppinud hästi tegema. Talent on see, mis tuleb sinust välja ka siis, kui keegi ei palu. Ja just sellepärast me ei märka seda. Kui midagi on mulle kerge, siis järelikult on see kõigile kerge. Mugav loogika. Ja väga kallis.
Sest me ehitame karjääri oma tugevustele ja imestame, miks oleme tühjad.
Kõige väärtuslikum asi sinus võib olla see, mida sa pead kõige vähem väärt.
Kas see ehmatas? Jah. Kas see oli üllatav? Kindlasti. Ruumis oli hetkeks vaikne.
Aga see vaikus ei olnud raske. See oli kummaliselt värskendav.
Sest mõtle, kui palju on ruume, kus inimesed istuvad, aga ei taha seal olla. Nad noogutavad, vaatavad kella ja mõtlevad juba järgmise asja peale. Keha on kohal. Pea ei ole. Süda ammu mitte.
See on viisakas. Aga see ei ole aus.
Selge mina-teade on haruldane. „Mina ei taha.“ Ilma süüdistuseta, pika selgituseta ja vabandamata. Lihtsalt tõde ja uks.
See ei tähenda, et iga raske hetke peale tuleb minema kõndida. Mõnikord tulebki jääda, kuigi on raske. Aga raske ja mittetahtmine ei ole sama asi.
Kui sa oled kuskil, kus sa üldse olla ei taha, kas töös, rollis või kokkuleppes, siis ei raiska sa ainult oma aega. Sa võtad ruumi ka nendelt, kes päriselt tahavad seal olla.
Norras on Lærdali tunnel. 24,5 kilomeetrit mäe sees. Sõidad ligi kakskümmend minutit ja lõppu ei paista.
Ehitajad teadsid, et see on inimesele raske. Mitte pimeduse pärast, tunnel on valgustatud. Raske on see, kuna lõppu ei näe.
Nii rajasid nad tunnelisse kolm koobast. Umbes iga kuue kilomeetri järel avaneb saal, mille sinakas-kollane valgus meenutab päikesetõusu. Sõit ei jää seetõttu väiksemaks. Aga see muutub talutavamaks.
Me räägime valgusest tunneli lõpus nagu oleks alati ilmne, mis see on. Väljapääs või vastutulev rong.
Aga ei ole.
Ja enamik elust ei möödugi tunnelist välja tulles. See möödub tunnelis.
Siht on vajalik. Ilma selleta ei tea, kummale poole sõita. Aga kui ainus eesmärk on välja saada, muutub iga kilomeeter takistuseks. Sa ei sõida enam. Sa kannatad ära.
Küsimus ei ole, millal see läbi saab. Küsimus on, kuidas kohal olla.
Kus on sinu koopad? Mis on see väike asi järgmise kuue kilomeetri peal, mille nimel tasub sõita? Üks lõpetatud projekt. Üks aus vestlus. Üks asi, mida sa täna oskad paremini kui eile.
Udus sõites näed vaid viiskümmend meetrit ette. Ristmik, mis on kaardil selgelt olemas, ei paista veel kusagilt. Aga see on olemas. Sa jõuad selleni ainult siis, kui edasi sõidad.
Kas tunned, et oled oma elus kuhugi kinni jäänud? Et sul pole enam valikut? Asjaolud on sellised, nagu nad on, ja näib, et sinust ei sõltu enam midagi.
Me kõik kogeme sellist aega. Ja enamik meist teeb siis sama vea ja jääb seisma ja vaatab udusse, lootes, et lahendus ilmub nähtavale enne, kui liikuma hakkame.
Aga ei ilmu.
Ristmikku ei ole näha sealt, kus sa praegu seisad. See tuleb nähtavale alles siis, kui edasi liigud.
Leia täna keegi, keda saad aidata. Ära mõtle üle. Ära püüa kogu maailma parandada. Keskendu ühele inimesele ja sellele, mida tema praegu vajab.
See ei pruugi sinu olukorda lahendada. Aga see paneb sind liikuma. Ja liikudes hakkad nägema võimalusi, mida paigal seistes ei märka.
Need tulid otse lapsepõlvest. Sealt maalt, kus loomad räägivad, puud on sõbrad ja õhtu lõhnab nagu soe piim. Vaatasin ja tundsin, et olen jälle viiene.
Autor näeb seda, mida näevad lapsed. Tal on talent.
Aga ta ootab. Õiget hetke. Õiget võimalust.
Ja ta pole ainus.
Talent ei ole joonistamine. Ega kirjutamine, laulmine või tabelite koostamine. Need on oskused ja neid saab õppida. Talent on see, mida sina näed ja teised ei näe. Ning oskus see nähtavaks teha.
Ühel on see lapse pilk. Teisel kõrv, mis kuuleb, mida inimene tegelikult öelda tahab. Kolmas näeb segaduses korda.
Enamik meist teab umbes, mis see on. Aga me hoiame seda sahtlis ja ootame. Kuni oleme valmis. Kuni keegi märkab.
Keegi ei märka seda, mida sahtlis hoitakse.
Nii et tee üks väike asi.
Võta üks oma töö. Joonistus, tekst, idee, lahendus, mida iganes. Ainult üks. Saada see kellelegi. Ära seleta midagi. Küsi ainult: „Mida sa selles näed?“
Ja kuula.
Võib-olla kuuled midagi, mida sa ise ei teadnudki, et sinna panid.