Sama jahu
Rotermannis on pagariäri, mille ees seisab igal hommikul järjekord. Ka siis, kui sajab.
Saiad on tehtud jahust, pärmist, veest ja soolast. Nagu ikka. Retsept pole saladus. (kui ehk saladus, siis rohkem võid, kui tavapäraselt).
Samal ajal paneb teine pagariäri uksed kinni. Seletus on lihtne, inimesed ei söö enam saia. Kaal, tervis, harjumused muutuvad.
Aga harjumused muutusid mõlemal.
Sama linn. Samad inimesed. Sama jahu.
Vahe ei ole ainult koostisosades.
Igal heal äril on kuskil inimene, kes tahab midagi öelda. Mitte lihtsalt saia teha, vaid teha just sellist saia. Luua koht, kuhu inimesed tahavad tagasi tulla. Teha midagi, millel on tema käekiri.
Masin oskab retsepti järgi teha. Masin ei oska tahta.
Taha midagi enamat.