Hirm ei vannita ühtegi last
Ma lugesin artiklit sellest, kuidas tehisintellekt maailma hävitab. Ma olen sellest filmi näinud. Ma olen podcaste kuulanud. Iga kord jääb järele sama tunne, et midagi suurt tuleb ja mina ei saa selle vastu midagi teha.
Siis sattusin teksti peale, mis on kirjutatud 1948. aastal.
C.S. Lewis küsis, kuidas elada aatomipommi ajastul. Ja vastas ise. Nii nagu sa oleksid elanud 16. sajandil, kui katk külastas Londonit peaaegu igal aastal. Või viikingite ajal, kui igal ööl võisid randuda mehed, kes lõikavad sul kõri läbi. Sa elad niigi juba vähktõve ajastul, õhurünnakute ajastul, autoõnnetuste ajastul.
Ära hakka pihta sellest, et olukord on lootusetu.
Siit tuleb lause, mis on 78 aastat hiljem värskem kui siis. Kui pomm meid kõiki hävitab, siis las ta leiab meid tegemas mõistlikke asju. Palvetamas, töötamas, õpetamas, lugemas, muusikat kuulamas, lapsi vannitamas, tennist mängimas, õhtusöögilauas juttu ajamas. Mitte kokku pressitult nagu hirmunud lambad, mõtlemas pommidele.
Vaheta pommi lõik välja. Pane sinna sõna, mida sa sel nädalal kümme korda kuulsid.
Hirm ei tee ühtegi tööd ära. Hirm ei õpeta kellelegi midagi. Hirm ei vannita ühtegi last.
Nad võivad murda su keha. Seda suudab ka üks mikroob. Aga su mõtteid nad valitsema ei pea.
Ora, et labora.