Aeg ei paranda haavu
Saeveskis on üks heli, mida keegi kuulda ei taha. Terav kriuks, kui saeleht läheb puu sees vastu metalli.
Keegi lõi sada aastat tagasi sellesse tüvesse aiatraadi naela. Puu kasvas edasi. Koor kasvas peale, aasta-aastalt paksemaks, kuni väljast ei paistnud enam midagi. Terve puu.
Traat ei kadunud kuhugi. Ta läks lihtsalt sügavamale.
Me ütleme, et aeg parandab haavu. Ilus lause, aga poolik tõde. Aeg katab. Aeg kasvatab peale uue kihi. Uus töö, uus linn, uued inimesed, palju tegemist, et mitte mõelda. Väljast paistab kõik terve.
Aga aeg ei tõmba ise traati välja. Seda teeb ainult see, kes puu lahti lõikab.
Ja ükskord kogeme kõike kui saeleht. Sinu enda laps ütleb sulle täpselt selle lause, mille su isa sulle ütles. Keegi tööl puudutab kogemata seda õrna kohta ja sa reageerid kolm korda üle. Sa ei saa aru, kust see tuli.
See tuli sealt, kuhu sa selle jätsid.
Aeg ei tee tööd sinu eest. Aeg näitab ainult, mille sa tegemata jätsid.
Mine tõmba traat välja.