Kõigil on ju kõrvad
Küsisin ühelt inimeselt, mis ta kõige paremini oskab. Ta mõtles ja ütles: "No ma oskan kuulata. Aga mis oskus see on. Kõigil on kõrvad."
Kõrvad on tõesti kõigil. Aga kuulamine ei ole ainult kuulmine. Mõni ütleb lõpuks välja selle, mida ta tegelikult mõtleb. Mõni saab oma mõttest alles rääkides ise aru.
See inimene ei tee vestluses midagi erilist. Ta ei pea loengut ega anna nõu.
Ta lihtsalt oskab kuulata.
Ja alles siis saad aru, et „lihtsalt kuulamine” võib olla väga suur oskus.
Keegi teine näeb struktuuri enne teisi. Ta ei tee midagi erilist, ta küsib kaks küsimust ja projekt hakkab tööle.
Keegi oskab suurele rahvahulgale süüa teha ega saa aru, miks see teistele nii keeruline on.
Ja igaüks neist ütleb sulle, et see pole ju midagi.
Sest me otsime talenti, mis näeks välja nagu talent. Midagi erakordset, midagi, mis nõuab pingutust, midagi, mille kohta saaks öelda: vaata, kui raske see oli.
Aga seestpoolt ei näe talent kunagi välja nagu talent. Seestpoolt näeb ta välja nagu tavaline teisipäev.
Nii et ära küsi sõbralt, milles sa hea oled. Selle peale tuleb kompliment.
Küsi, mida ma sinu arvates alati teen, ka siis, kui ma ise seda ei märka?
Ta ei ütle sulle "sa oled hea juht". Ta ütleb: "Kui kõik lähevad paanikasse, hakkad sina küsimusi esitama."
Sealt see algabki.