Köögis piiksub suitsuandur iga kord, kui praed muna. Mõne nädala pärast tõmbad patarei välja. Nii on lihtsam.
Aga andur ei tea vahet praetud munal ja põleval köögikapil. Ta oskab teha ainult üht asja... hoiatada. Ja kui ta hoiatab liiga tihti tühja koha pealt, õpid teda ignoreerima.
Nii käitub ka hirm sinu sees.
Teeb häält sinu sees, kui esitled ideed. Piiksub, kui saadad välja pakkumise, mis võidakse tagasi lükata. Piiksub, kui alustad midagi, mida varem pole teinud.
Probleem ei ole see, et sa kardad. Probleem on see, et õpid kõiki häireid ühtviisi ignoreerima. Siis kaotad ka oskuse päris hirmu ära tunda, kui see kord juhtub.
Kihlus on abieluks ettevalmistus. Sõrmus on käes, kuupäev ehk lahtine. Oodatakse pulmapäeva, aga ettevalmistus käib juba praegu.
Ootamine ei ole lihtne. Eriti kui ei tea, millal soovitu täide läheb või mööda läheb. Pikk ootus teeb lausa hingele haiget.
Aga küsimus pole ootamises endas. Seda peame elu jooksul niikuinii tegema, ikka ja jälle ühel või teisel kujul. Küsimus on, mida sa teed, kui ootad.
Sest ootamine ei pea olema passiivne tegevus.
Enamik ootamist sisaldab küpsemist ja valmimist, isegi kui sa täpselt ei tea, mida oodatakse. Kihlatu ei istu käed rüpes ja ei loe päevi pulmadeni. Ta valmistub kandma vastutust, mida abielu nõuab. Ta valmistub peoks.
Sa oled kohtudes "kellegiga" täpselt see, mida sa ootamise ajal endaga tegid.
Sama kehtib su unistuse, su ettevõtmise, su kutsumuse kohta. Ootamise aeg ei ole raisatud aeg, kui sa selle sees kasvad.
Küsimus pole enam, kui kaua pead ootama.
Küsimus on, kelleks sa selle ootamise jooksul saad.
Juutidel on üks tarkus, mis kõlab esmapilgul nagu tavaline kokkuhoiunõu. Söö tagasihoidlikumalt, kui su sissetulek lubab. Riietu vastavalt oma võimalustele. Ja siis kolmas, et austa oma naist ja lapsi rohkem, kui su rahakott lubab.
Kaks esimest räägivad kokkuhoiust. Kolmas helde olekust. Miks see jutt iseendale vastu räägib?
Sest see polegi vastuolus. See on prioriteetide järjekord.
Kõigepealt enda tarbeks ja vähem, kui saaksid. Siis nende jaoks, keda armastad ja rohkem, kui saaksid. Vahe nende kahe vahel ongi kellele, mis järjekorras pühendume.
Lihtne on olla helde iseendaga ja kokkuhoidlik teistega. Palju keerulisem on pöörata see ümber ehk piirata oma isu, aga mitte oma armastust.
Sinu kodu, sinu laps, sinu abikaasa ei peaks elama su pangakonto järgi. Nad märkavad, kas aega, tähelepanu, sind oli rohkem.
Sain hiljuti kirja naiselt, kes loetles oma tugevusi. Kirjutamine, toimetamine, nõustamine, koolitamine, kehateraapiad, tantsimine, laulmine, kunst. Tema poole pöördutakse suhete, raha, töö, disaini, liikumise ja tervise küsimustega. Peaaegu iga eluvaldkond.
Ja siis, viimase lausena, peaaegu nagu kõrvalmärkusena kirjutas, et tal on erakordselt terav ruumitaju. Tipptasemel. See on anne, mida ta kasutab kõige vähem.
Tuttav tunne paljudele. Nii palju asju, milles oled hea, et ükski ei tundu "see õige asi."
Aga...
Ei ole vaja valida ühte oskust teiste asemel. Vaja on küsida, mida need oskused kõik ühe inimese käes teevad.
Selle daami puhul polnud see oskus eraldi, vaid oskus näha struktuuri seal, kus teised näevad segadust. Kirjutamine, nõustamine, kunst, isegi ruumitaju on kõik sama tunnetus, erinevas riietuses.
Huvitav, et see mis on meile kõige omasem ei tundu sageli üldse millegina, see ei tundu tööna ja seda ei osata pidada andena.
Kui sul on viis asja, milles oled hea, ära küsi, millist valida. Küsi, mis niidiga nad kokku käivad. Ja siis vaata, kas kõige tugevam ots on jäänud kasutamata just sellepärast, et see tundus liiga lihtne, et olla midagi väärt.
Üks kogenud professor jagas kord oma elu peatükkideks. "Kümme aastat tagasi mõtlesin, et olen tark ja lõpuks arukas. Kümme aastat hiljem vaatan tagasi ja mõtlen, küll ma olin rumal. Ja nüüd olen tark ja arkukas."
Arvatavasti ütleb ta sama lause ka kümne aasta pärast.
Enda rumalust on palju raskem märgata kui teiste oma. Eneseõigus on tugevaim kõigist õigustest, mida hoiame. Ja tema varjus võib rumalus istuda aastaid, ilma et me seda kordagi kahtluse alla seaks.
Rumaluse sees olles ei taju me selle suurust enne, kui see hakkab meid uputama. Objektiivset vaadet oma tegeliku olukorra kohta meil sageli lihtsalt pole.
Kuningas Taavet palus kord Jumalalt, et anna mulle selgus, kas ma olen praegu rumaluse sees või mitte. Ta ei uskunud, et suudab seda ise ära tunda.
Aga...
Kui keegi istub rumaluse sees, ei aita ainult peegel. Vaja on ka aega. Jäärapäine eneseõigus, kui ta kohtub tõe ja armastusega, sulab tavaliselt aeglaselt, mitte hetkega.
Kui sa täna tunned, et sinu praegune arusaamine on juba lõplik, siis küsi endalt sama, mida küsis Taavet. Mitte selleks, et ennast maha teha, vaid selleks, et jääda õppimisvõimeliseks.
Vincent van Gogh ei osanud müüa. Töötas mõnda aega kunstidiilerina, siis vallandati. Üritas saada jutlustajaks, kirik lõpetas temaga lepingu, põhjenduseks jutlustamisoskuse puudumine. Armastas naisi, kes teda ei armastanud. Elu jooksul õnnestus tal väidetavalt müüa üksainus maal.
Kaheksa aasta jooksul, mil ta maalis, valmis üle kaheksasaja teose. Täna on need kroonijuveelid.
Ehk siis ta ei osanud müüa, jutlustada ega isegi iseendaga toime tulla?
Samas oskas näha värvi seal, kus teised nägid põldu. Ta oskas panna taevasse pöörise, mida enne teda keegi näinud polnud.
Meie kipume ennast mõõtma selle järgi, milles oleme kehvad. Loetleme, mida ei oska, olgu selleks müük, esinemine, numbrid või kannatlikkus. Ja unustame küsida, milles me tegelikult head oleme.
Sõna talent tuleb kreeka keelest talanton. Algselt polnud see anne, vaid hõbeda mõõtühik. Väärtus. Ja see tähendus on jäänud ehk kui sul on talent, on sul midagi tõeliselt väärtuslikku.
Miks siis nii paljud tunnevad, et neil pole midagi pakkuda?
Sest võrdlemine tapab loovuse. Me võrdleme oma algust kellegi teise tipuga ja loov säde kustub. Ja siis tuleb hirm, mis sunni talenti maha matma. Täpselt nagu selles loos, sulane ei raisanud oma talenti ära, ta kaevas selle maasse, sest järeldas, et see pole väärtuslik.
Aga pane tähele, mida see järeldus tegelikult ütleb on see, kes mulle selle andis, eksis. Viga pole aga Andjas. Viga on selles, kuidas sa Andjat näed ja seda, mis sulle anti.
Siin on alus, millelt kõik algab.
Igal inimesel on midagi, millega ta saab maailma teenida. Mitte mõnel, vaid igaühel. Ja kui sa oma andega maailma teenid, teenid sa sellega oma Loojat, kes selle sulle andis.
Nii et küsimus ei ole, kas sul on talent või ei ole. Vastus on selge, et on.
Kui sa oled tomatiäris sajaga ja enam tomateid ei osteta, oled jamas.
Paindlikkuse vajadus on täna suurem kui kunagi varem. Elu on habras ja volatiilne, ja kui lisada juurde kaduvus, muutub igasugune panus ajutiseks.
Aga...
Meie käes on laenatud vara. Selle ehitamine on ajutiselt meie kanda – põlvkond põlvkonna järel saab oma võimaluse. Ühed peavad ehitama, teised lammutama. Igale asjale on määratud aeg, ütleb Koguja.
Meie aeg on praegu. Siis tuleb uus põlvkond ja järgmine pärast seda. Kõigil on oma aeg. Laenatud tuleb anda tagasi ja paremana, kui me selle saime.