Teen tööd alustavate ettevõtjatega, seda nii kinnisvarabüroos kui üliõpilastega. Üks asi on alati ilmne, me alahindame ennast pidevalt. Üks vaikne hääl võtab ära kogu unistuse. “Ma pole vist selles väga hea”, “Ma olen alustaja”, “Kui nad vaid teaksid, kui vähe ma tean”, “Ma pole ikkagi vist selleks valmis,” See oli algaja õnn.”
Kõik on võimelised unistama ja looma alternatiivset tulevikku, vähemalt oma peas, aga vähesed oskavad tegeleda selle alahindava häälega, mis võtab jõu teha, mis vaja.
Üldiselt kipub see hääl inimesi peitu sundima ja tegema otsuseid, mis nõuaks vähem riske ja esil olemist. See annab omakorda võimaluse süüdistada süsteemi, teisi ja mitte võtta vastutust ande ja elu ees, mis meil on. Ja nii kaotame potentsiaali ja innovatsiooni.
Kuidas selle häälega hakkama saada?
Esiteks võta vastutus enda elu ees. Igaüks peab seda tegema, varem või hiljem. Me pole harjutamas eluks, vaid elu käib. Sul on päris palju anda. Päriselt. See on elu ja surma küsimus, kas julgeda elada või karta surra. Märgata ja panustada, õnne ja ebaõnne kiuste.
Teiseks ära otsi kirge, vaid lahenda päris probleeme, võid leida ka kire. Inimesel on oskus, mida loomadel ei ole, lahendada suuri väljakutseid, anda lootust ja pakkuda lahendusi. Just eile mõtlesin, et olen autokliima loojatele väga tänulik, õues oli 28 kraadi kuuma.
Kolmandaks need, kes on milleski täna head, on olnud milleski kehvad eile. Müük, äri, juhtimine, kirjutamine, laulmine on õpitavad.
Tee otsus tegutseda, ebaõnnestumine käib selle juurde. Õnnestumine on ebaõnnestumise astmelaud. Ära lase sellel häälel ennast alahinnata, sinu panus on kriitiliselt oluline.
Sloppy Joe on 20.sajandi alguse retsept Ameerikast, mille koostisosad on hakkliha, sibul, tomatikaste ja üsna keerulise hääldusega Worcestershire kaste.
Toitu serveeritakse kahe hamburgeri saia vahel.
Lohakaks teeb selle toidu just selle tarbimine. Peale söömist on sul pool nägu ja taldrik seda täis. Aga selles ongi selle toidu võlu. Sa naudid kastet, uskumatult krõbedat saia ja kõik muu on kõrvaline.
Loovuse juures on selline protsess hädavajalik. Loovprotsessis tuleb taluda lohakuse pinget, täiuslikkuse puudumist ja protsessi kui sellist.
Lohakus on siinkohal tahtlik ja teadlik otsus, mitte alluda vaiksele häälele – tee korralikult! Ei, mitte see lohakas, et sa ei hooli, vaid see, et sa ei karda ja otsustad olla lahke, sellega mis sul on.
Perfektse tulemuseni on veel aega, päris palju. Seni aga loo ja ole lohakas. Loov protsessi suurim väljakututse on mitte pidurdada, kuna tulemust ei ole veel näha. Loo nii kaua, kuniks enam ei karda olla lahke.
Lisaks võib juhtuda, et see parim ongi see sinu - Lohakas Juhan.
Vastupanu on reaalne, nii väline kui sisemine. Ükskõik millega alustad ilmub see kohale, alati kui hakkad looma, kui otsustad välja astuda oma mugavustsoonist. Suunates sind taganema, otsima asendust, pinge leevendust, heakskiitu.
Vaikimisi ei ole inimene ei optimistlik ega töökas. Mähkmetest tuleb välja kasvada, see on ebamugav protsess, aga vältimatu. Vaikimisi ei ole inimene töökas, ta peab ennast ületama, päev haaval. Luues väärtust, otsides väärtust, saades vastutasuks sissetuleku. Tõestuse, et sa olid oma andega kasulik. Sissetulek ei ole eesmärk omaette, vaid loomine, teiste teenimine.
Tunded on päris, muidugi. Ala et sa ei viitsi alustada praegu või et sul ei ole õiget tuju. Aga tõele au andes, ainus asi mis lahutab sind hetkel sinu võimalikust „tähendusrikkast“ elust on OTSUS ületada takistusi. Ja vahest on see takistus lihtsalt tunne, et sul pole tuju.
Meil oleks olemata väga palju ilusat, kui inimesed järgneksid üksnes oma tujule.
Sul on unistus, sul on plaan, sul on tahtmine. Aga sul on mure ja see puudutab raha.
Sul on vaja raha, et alustada oma äriga.
Aga ennem raha, tuleb selgeks teha, mis see on.
„...seda teavad ju kõik" ütleb keegi.
"Paber?"
Tõsi, teda trükitakse paberile, aga see, mis ta on ja mida ta esindab on midagi muud.
See on usaldus mehhanism, kus osapooled vahetavad väärtust. Ühel on töö või teenus või toode, mida teine vajab. Raha on tõend, et sa oled vajalik, sinu teenust või toodet hinnatakse.
Raha ei ole füüsiline. Raha on vaimne. (mitte religioosne, vaid printsiip kui selline).
Nüüd, aga kust raha saada? Lähtun siinkohal suuremast vaatest, et raha on väärtuse tunnistus.
Ma ei lasku sellesse, mis on moraalne raha teenimine või mitte, lähtun sellest, et töötegija on palka väärt. Kui sina teed, mida teised vajavad, saad selle eest tasu.
Nii tehakse raha. Käid tööl, ehitad äri, lood väärtust ja teed raha.
Aga blogiloo suurim mõte on anda sissevaade sellesse, kust leida raha oma äri alustamiseks või ka ehitamiseks.
Kõik ärid ei vaja alustamiseks suurt raha. Siin on palju võimalusi, kuidas alustada minimaalsete kuludega. Rõhuasetus on minimaalsed kulud, eriti kui see mida ehitad on sinu esimene äri.
Alustuseks parim raha, mida oma äri ehitamiseks kasutada on raha, mis tuleb klientidelt, nendelt kes juba hindavad seda, mida teed.
Näiteks pidasin vestlust oma teismelise õepojaga, kes tahaks raha teha. Tema mure on selles, et kõik asjad, millega ta raha teeks on kulukad. Ala joonistaks mobiili kaantele oma pilte vms.
Mobiilikaaned maksavad.
Mina aga soovitasin joonistada paberile ja seda, mida inimesed tahavad – neid ennast, perekonna pilte, portreesid. Muidugi on sul vaja olla nišis, aga kujuta ette perekonna pilti, aga joonistatud ja ägeda kiiksuga.
Internet on tasuta. Seal saab oma unistust jagada.
Ja siis, kui sinu äri vajab suurt kapitali, et alustada siis peab keegi sinusse palju uskuma, aga ennekõike sina ise. Olgu see "keegi" siis pank või muu investor.
Kui sinu äri ei vaja suurt kapitali on mõistlik, et alustad harjutatud riskidega. See tähendab rahvakeeles, et hoiad munad on erinevates korvides. Sinu jõukuse allikas on sinu igakuine sissetulek. Alusta sealt.
Kui alustad äri, mis ei vaja suurt kapitali, keskendu maksvale kliendi leidmisele.
Hangi endale esimene klient, kes on nõus maksma teenuse või toote eest, mida sa pakud.
Tõsi, see pole lihtne. Aga on ka. Kui keegi on nõus maksma selle eest, mida teed või pakud on ehk vastus selge, sul on väärtust. Väärtuse eest makstakse proportsioonis. Ala kuld on kallis.
Alustuseks…tõsta enda ja oma teenuse väärtust, nii teed raha.
Meil ei oleks laulupidu, kui keegi ei oleks unistanud.
Meil ei oleks “Teeme ära” kampaaniat, kui keegi ei oleks unistanud.
Meil ei oleks vaba Eestist, kui keegi ei oleks seda unistust elus hoidnud. (Minu vanaisa hoidis seda elus ja rääkis sellest).
Unistamine on tähtis.
Kui Walt Disney oli juba surnud, avas Orlando Disneylandi tema naine. Õhtul, kui avamispidustused olid läbi, seisis Walty abikaasa Lilian oma sõbrannaga kõrvuti ja vaatasid seda ilu.
Sõbranna nõjatus peaga Liliani õlale ja ütles: „Ma soovin, et Walt oleks seda näinud!”
Mille peale ütles Lilian rahumeeles: „Aga Walt nägigi seda, sellepärast on see olemas.”
Alusta täna, unistamisega ja eriti suurelt. Meil on täna rohkem, kui varem vaja inimesi, kes ei karda, kes on lahked ja loovad.
Teiste elu on parem? Tõsi, kellelgi ehk ongi. Kellelgi on rohkem raha. Tõsi. Kellegi on kaasa ja keegi parasagu sooviks endale kedagi. Tõsi.
Aga vastus ei ole teiste rohelises elus. Vastus on enda elu ees vastutuse võtmises.
Keegi on öelnud, et kui sulle tundub kellegi teise murulapp rohelisem on aeg hakata enda oma kastma.
Aga siin on ka teine külg. Võrdlemine tapab loovuse ehitada paremat mida iganes.
Me näeme teiste edu läbi sotsiaalmeedia ja mõõdame seda läbi enda hetke kogemuse, mis võib olla on hetkel ehk madalpunktis. Sotsiaalmeedia võib olla petlik. Pilt võib olla petlik. Päris elu on komplitseeritum.
Igal meist on vastutus, aga ennekõike oma murulapi ees, et see oleks roheline ja äge.
Tuues see näide ellu, siis kastmiseks on vaja vett, elu kontekstis on selleks aeg. Sul on vaja anda kvaliteetset aega oma perele ja nendele kellest hoolid. Aeg on kullast palju kallim.