Mu viie aastane poeg püüdis minult välja pinnida, mis üllatus teda pealelõunal ootab. Ma põiklesin nii ja naa ning kasutasin lapsevanemale tüüpilist “vaatame” retoorikat. Mille peale ütles ta: “Issi, ütle jah või ei aga ära ütle vaatame.”
Olen aastaid müügiinimestele rääkinud, et jah ja ei aitavad edasi, aga võib olla tapab äri.
Teadmatuse pinge on paratamatu, soov garantiisid saada samuti. Keskel ei toimu suurt midagi, tasakaal on müüt. Järelikult tulebki kõndida äärel ning otsida tarkust, millal järgi anda ja millal minna üks küsimus kaugemale.
Üks võimalus on teha, mida armastad. See kostub paraku üsna sageli tuttav ainult valitutele. Ehk tasuks kaaluda kõigil teistel – armastada, mida juba teed.
Inimestest hoolimine ja tahe luua ja taastada, mis katki, teha tööd, mis on oluline – viitab juba sellele, et teed midagi, millel on tähendus.
Alusta mitte sellest, mida sul ei ole, vaid sellest mis sul on ja sellest kus oled ja päev päevalt kasvab usk ning selgus homse osas.
Maarja otsustas alustada oma lillestuudioga, armastusest lillede ja inimeste vastu, aga selleni jõudmine oli protsess millel on kindel väärtus ja hind.
Maarja tagasiside ühele minu kirjutatud postitusele: “Juba mõnda aega tagasi ühes oma postituses tsiteerisid Z.Ziglarit:” Sa ei pea olema alustades suurepärane, aga sa pead alustama, et saada suurepäraseks.” See oli minule viimaseks tõukeks alustada oma stuudioga. Usun, et see oli õigel ajal õiges kohas. Nii et, aitäh Sulle!”
Traditsioonid on tugevad, nende ehitamiseks kulub aastaid. Päev haaval luuakse midagi, millest kinni haarata, rõõmu tunda, jagada, midagi mis meid liidab.
Niisama lihtne on ka traditsioonid lõpetada, ühe silmapilguga.
Traditsioon on kultuuri selgroog, mis pole kunagi sirge ega veatu, aga on millele toetuda. Kultuur annab traditsioonidele elu. Ahvatlev on öelda kõigile muutustele jah, alla vanduda kiirusele. Traditsioonid kannavad endas järjepidevuse higi, verd ja pisaraid aga ka õnnistusi. Traditsioonide alahindamine teeb meid juuretuks.
Aga äkki siiski, anda hoogu muutustele, mis taastavad katkise, ehitavad uut põlvkonda ja annavad lootust.
Vaja on ehk kahte. Soovi ja tahet märgata, mis kultuuris ja majanduses toimub ja mõista, et nüüd on sinu kord. Ja teiseks kujundada harjumus.
Olen kirjutanud aastast 2012 ligi 400 lugu sellest, mida märkan ja millesse usun. Tänan, et oled olnud kaasas ja hoolid.
See, kus me täna oleme on meie möödunud aastate valikute tagajärg. See, mida me oskame täna on meie õpitu tagajärg. Me kõik valime ja teeme otsuseid ja näeme enda/teiste otsuste tagajärgi.
Me ülehindame kõike seda, mida suudame teha lühiajaliselt ja alahindame enamjaolt seda, mida suudame saavutada pikaajaliselt.
Mida kõike sa tegelikult suudaks saavutada, muuta, ehitada, lahendada, ühendada – kui sa lihtsalt alustaks.
Keegi on öelnud, et ideed ärkavad ellu alles siis, kui neist räägitakse. Kõik muu on lihtsalt hulk mõtteid. Ma pean ennast ideede inimeseks, mul ei ole raske pakkuda ideid ja lahendusi ning olla seal juures ka “kreisi”. Samas kas meil on üldse ideede kriis kui sellist või pigem on puudu tegutsejatest, kes võtaks kasvõi lihtsa puutüki ja vormiks sellest midagi, näiteks lambi.
Kui ma koolitustel küsin inimestelt, kas nad tunnevad ära kogemuse, ala sul on ideid, aga sa ei jõua kunagi tegudeni. Ilma häbi tundmata tõstab päris hulk inimesi oma käe.
Meil ei olegi ideede puudust, ikka julgusest jääb vajaka. Aga miks? Keda me kardame? Mida me kardame? Miks me kardame? Nendele küsimustele on oluline vastata, aga kas sellest on piisav, et olla julgem.
Julgus ei tähenda kindlasti hirmu puudumist, vaid vaatamata hirmule tegutsemist, ütles keegi kuskil.
Ma arvan, et enamus nõustuvad, aga mis siis kui ma ikkagi ei tegutse, tean kõike aga ei tegutse, sest kardan rohkem.
Enese ületamine ja enda juhtimise edukus sõltub sinu kaaslastest, kellega sa ennast ümbritsed. Muidugi ka sinust endast, aga edukas enese ületamine saabub siis, kui lubame nendel, kes meist hoolivad meisse rääkida ja meid suunata. Mõni palkab endale kellegi, teised lepivad kokku sõpradega, et ala kui ma trenni minna ei viitsi, ütle mulle midagi, tule võta mind peale… tuleta mulle meelde, miks ma midagi teen jms. Küsi, milline on atmosfäär, milles ma tegutsen ja elan, kas see aitab mul tegutseda julgemini.
Kusjuures mõni ületab ennast teisi ületades, aga see pole sama, sellel on teiste hind küljes. Enda ületamine ala stiilis, panen kedagi halvasti tundma, siis tunnen ennast paremini on kole.
Vajame kedagi, kes meist hoolib ja julgustab meid ennast ületama. See on kriitilise tähtsusega. Keegi kes usub meisse, sõltumata meie madal punktist või olukorrast. Kui Kärt (mu abikaasa) ei oleks mulle julgustuseks, minu suurim fänn, oleksin ma kõhuli. Ma olen õnnelik mees.
Niisiis, selleks et me julgeks rohkem, vajame julgustust, mis tuleb läbi armastuse viie keele, vajame kedagi kes oskab vajutada just seda õiget nuppu.
Väikesed koerad on sageli kurjemad, kui suured. Ma lihtsalt oskan karta suuri, aga minu kogemus hammustada saamisest on olnud väikselt koeralt, kes ei tundunud ohtlik. “Ta on ju nii väike” mõtlesin ennem kui kutsa mu säärt järama kukkus.
Siis kardan ma vaikivaid inimesi.
Vaikiv inimene on ohtlikum, kui suure suuga lärmaja. Nendega on nii, et ma ei saa aru, mida nad järgmisena teevad. Avatud inimesed ei pruugi olla muidugi väga stabiilsed, aga ma vähemalt kuulen ja näen neid.
Siis kardan ma moraliseerivaid inimesi.
Minu kristlik usk ja väärtused kinnitavad sama, et kõik on lost in dust. Iga inimene on võimeline ennast ainult kuhugi maani tubliks tegema, muutus käib seest välja, südame kaudu. Sellega tegeleb Jumal, kui inimene muidugi tahab.
Argus on epideemiline. Üks taganeb, taganevad kõik. Julgusega on sama. Üks astub esile, leiab teinegi sellest jõu.
Ebaõiglust on palju. Ühiskonnas laiemalt. Aga see ebaõiglus on demokraatlik ja jokk. Inimesed ise ägavad selle all, sest hirm on suurem, kui julgus olla…
Ainult suurem julgus aitab hirmuga hakkama saada. Olen üsna kindel, et teen lähiajal tutvust ühe väikese koera, vaikiva ja või moraliseeriva ligimesega.
Ja muidugi ainult täiuslik armastus ajab hirmu minema.