Metsa tehakse talvel, kui maa on kõva. Puit tuleb metsast välja saada enne, kui maa taas pehmeks läheb. Siis lõigatakse, lõhutakse, laotakse riita ja jäetakse terveks suveks kuivama. Sügisel viiakse kuuri.
Puu, mis täna sinu ahjus põleb, on terve aasta töö. Külmal ööl ei ole enam midagi teha. Märg puu ei põle.
Nii on ka jõuga.
Hirm homse ees ei võta sinult jõudu homme. Ta võtab selle täna. Just siis, kui kõik on hästi. Kui midagi hullu ei ole juhtunud. Kui oleks aeg koguda.
Sa istud heas päevas ja mõtled halvale. Ja hea päev kulub ära, jätmata endast midagi järele.
Siis, kui raske aeg päriselt tuleb ja ta tuleb on kuur tühi.
See ei tähenda, et halba ei juhtu. Juhtub. Küsimus on selles, mida sa teed selle päevaga, kui kõik on korras.
Kas annad selle hirmule või paned midagi kõrvale?
Suhtle. Harjuta. Tee trenni. Arenda oma oskusi. Usu. Täna.
Head päevad ei ole preemia.
Head päevad annavad jõudu.
Jõusaalis kuulsin pealt kahte meest autodest rääkimas.
See ei olnud lihtsalt vestlus. See oli hasart.
Iga seti järel olid nad jälle koos ja jätkasid täpselt sealt, kus pooleli jäid. Ühel hetkel kummardusid mõlemad ühe telefoni kohale, et midagi koos vaadata.
Keegi ei käskinud neil seda teha.
Keegi ei maksnud neile selle eest.
Aga miski neis tahtis sellest rääkida.
Meis kõigis on midagi, mis tahab välja pääseda. Teema, mille juurde sa ikka ja jälle tagasi tuled. Küsimus, mis ei anna rahu. Miski, millest rääkides läheb aeg märkamatult.
Seda ei pea endas taskulambiga otsima.
See annab endast märku, kui sa kuulad.
Aga selleks on vaja kolme asja... õigeid inimesi enda kõrvale, julgust esile astuda ja teadmist, et sulle on midagi antud.
Millest sina tahaksid rääkida (teha) rohkem kui millestki muust?
Ja kui su esimene vastus on, et „Mitte millestki“ siis võib-olla ei vaja sa praegu uut eesmärki.
Võib-olla vajad lihtsalt üht inimest, kelle kõrval ei pea sa olema keegi teine.
Üks naine vastas küsimusele, millega inimesed tema poole pöörduvad.
"Minu poole ei pöörduta eriti abi saamiseks."
Siis mõtles ta hetke ja lisas: "Meenus, et ka punupatse soovitakse minult."
Kolm rida. Alguses ei midagi, lõpuks üks asi.
Talent ei ole peidus kuskil sügaval. Ta on nii lähedal, et see ei tundu nagu miski. Kui keegi tuleb kolmandat korda paluma, et tee mu juuksed korda, ei mõtle sa, et mul on talent. Sa mõtled, et tal on jälle kiire.
Võta üks nädal. Pane kirja iga kord, kui keegi sinult midagi küsib.
Teised on su talendi juba üles leidnud. Sina veel ei näe seda.
Kui keegi küsiks sinult, kelle oma on sinu aeg, vastaksid ilmselt: minu.
Sama ütleksid tõenäoliselt oma annete, oskuste ja kogemuste kohta. Olen need ju aastatega omandanud. Olen nende nimel töötanud. Miks ei peaks need siis minu omad olema?
Aga mis siis, kui me alustame valest eeldusest?
Mis siis, kui aeg ei ole omand, vaid usaldus?
Ja anded ei ole privileeg, vaid vastutus?
See küsimus muudab peaaegu kõike.
Kui ma usun, et minu aeg kuulub mulle, küsin iga päev: Mida mina tahan teha?
Kui ma usun, et see on mulle usaldatud, küsin hoopis: Mis on kõige õigem viis seda kasutada?
Vahe tundub väike. Tegelikult on see tohutu.
Sama on annetega.
Me kipume mõtlema, et talent on midagi, mille abil end teostada või rohkem teenida. Aga talent võib olla hoopis tööriist, mille kaudu teenida teisi. Mitte ainult selleks, et midagi saada, vaid selleks, et midagi anda.
Huvitaval kombel ei küsi elu lõpuks, kui palju sul oli aega.
See küsib, mida sa sellega tegid.
Ei küsi ainult, kui andekas sa olid.
See küsib, mida sinu anded teiste inimeste elus muutsid.
Ma ei usu, et inimese elu väärtust mõõdetakse ainult saavutuste või pangakonto järgi. Pigem selle järgi, kas ta oli ustav selles, mis talle usaldati.
See paneb ka edu teise valgusesse.
Edu ei ole enam see, et saan teha kõike, mida tahan.
Edu on see, et teen hästi seda, milleks mind on kutsutud.
Võib-olla ongi üks tähtsamaid küsimusi, mida endalt aeg-ajalt küsida, mitte: „Mida ma veel oma elust saada tahan?”, vaid:
„Kas ma olen olnud hea selleles, mis mulle on usaldatud?”
Keegi paneb üles oma esimese toote. Kaks aastat tööd, oma raha, magamata ööd. Esimene kommentaar tuleb kolme minutiga: “Jälle üks, kes tahab kiiret raha teha.”
Kommenteerija ei ole ostnud. Ta ei ole ehitanud. Ta lihtsalt ütleb.
Jah, kaupmehed ei ole kõik ausad. Ettevõtjad on läbilõige ühiskonnast, täpselt samasugune läbilõige nagu õpetajate, arstide või ametnike seas. Mõni petab. Enamik ei peta.
Aga küünik teeb erandist reegli. Ja siis on tal alati õigus, sest tema pildis pole enam midagi puhast alles.
Kui sa oled oma teenuse või toote südamega valmis teinud, ei pea sa juhusliku kommenteerija kriitikat sisse võtma. Klient annab tagasisidet. Kolleeg annab tagasisidet. Pere. Sõbrad . Mööduja annab hinnangu ja see on hoopis midagi muud.
Küünilisus tapab inimlikkuse. Kõigepealt selles, kes ütleb. Siis selles, kes kuulab.
Mind tuntakse kõneleja, koolitaja ja jutlustajana. Paradoksaalsel kombel ei ole minu suurim õppetund sündinud laval. See sündis kinnisvaramaaklereid koolitades.
Aastaid uskusin, et kui ma õpetan paremini, innustan rohkem ja usun inimestesse rohkem, siis nad muutuvad ja tahavad saavutada suuri tulemusi.
Ma eksisin.
Mitte sellepärast, et õpetamisel või inspireerimisel poleks mõju. Neil on. Aga ainult siis, kui inimene ise on valmis muutuma.
Ühel hetkel sain aru, et ükski koolitus ei muuda inimest. Ükski kõne ei muuda inimest. Ükski mentor ei muuda inimest.
Muutus algab alles siis, kui inimene ise otsustab võtta vastutuse oma elu eest.
Sõna inspiratsioon tuleb ladina keelest inspirare ja see tähendab sisse hingama. Puhuda millessegi elu.
Ilus sõna. Aga sa ei saa sisse hingata, kui kopsud on juba õhku täis.
Enne iga sissehingamist tuleb väljahingamine. Alati. Teistpidi see ei toimi.
Täpselt samamoodi on tööga.
Me ootame sageli, et kõigepealt tuleks inspiratsioon ja alles siis hakkame tegutsema. Aga inspiratsioon ei tule tühja tuppa. Ta tuleb sinna, kus keegi juba töötab. Lehele, kuhu on kirjutatud esimene kohmakas lause, lauale, kus on pooleli visand, või kõnesse, mida sa juba kolmandat korda kõva häälega läbi harjutad.
Tegutsemine on väljahingamine. See teeb ruumi järgmisele mõttele.
Sa ei alusta sellepärast, et oled inspireeritud. Sageli oled sa inspireeritud just sellepärast, et alustasid.