Kaks maaklerit alustasid samal päeval. Sama koolitus, sama kontor, sama turg.
Poole aasta pärast oli ühel kaksteist tehingut. Teisel null.
Kas nad on võrdsed?
Inimestena jah. Täielikult. Me oleme loodud Jumala näo järgi. Hinge tasandil ei ole vahet, ükski tehing ei lisa sulle väärtust ja ükski ebaõnnestumine ei võta seda ära.
Aga oskuste ja majanduse tasandil me võrdsed ei ole. Ega peagi olema.
Sest üks otsustab õppida ja süveneda. Teine valib iga kord kergema tee. Kolmas seletab, miks vanemad, kool või ühiskond ta hätta jätsid. Ja samal ajal, kusagil kõrval, alustab keegi neljas ettevõttega, sest ta nägi probleemi ja tahtis selle ära lahendada.
Nad on võrdselt väärtuslikud. Nad ei ole võrdselt kasutanud seda, mis neile usaldati.
Kingitus on kõigile antud. Aga usaldus on vastastikune, sinu vastus sellele, mis sulle anti, on iga päev sinu enda teha.
Sind ei võrrelda teistega. Sind võrreldakse sellega, mis sulle usaldati.
augustil 1991 kell 23.03 langes Toompeal Ülo Nugise haamer. 69 poolthäält, ühtegi vastu. Täna on sellest 35 aastat.
Üks öö. Üks otsus. Üks kuupäev kalendris.
Ja siis algas töö.
Sest vabadus ei ole vaikeseisund. Vaikeseisund on lagunemine, entroopia seadus ei tee erandit riigile, ettevõttele ega inimesele. Jäta maja hooletusse ja ta ei püsi. Ta laguneb. Sama on vabadusega.
Vaba maa ei püsi vaba iseenesest. Keegi teeb selle nimel tööd. Täna, homme, iga päev.
Ja sama kehtib väiksemas mõõdus. Vabadus halbadest harjumustest ei tule sellest, et sa nad unustad. Vabadus teha head ei tule heast kavatsusest. Mõlemad tähendavad ületamist. Hirmu kiuste. Vastupanu kiuste. Mugavuse kiuste.
Vabadus ei ole midagi, mille sa said. See on midagi, mida sa teed.
Küsi ükskõik milliselt väikeettevõtjalt, mis on tema äris kõige raskem.
Vastus tuleb kiiresti.
Müük. Raamatupidamine. Hinnastamine. Turundus. Esimese töötaja palkamine. Delegeerimine.
Pane see nimekiri korraks enda ette ja vaata seda nagu tõsiselt.
Ükski neist ei ole lahendamatu.
Müüki saab õppida. Raamatupidamise saab anda raamatupidajale. Turunduses saab kasutada inimest, kes teeb seda iga päev. Hinnastamise kohta saab küsida kelleltki, kes on selle tee juba läbi käinud. Esimese töötaja palkamiseks ei pea enne ise personalijuht olema.
Ometi jäävad paljud ettevõtjad nende asjadega üksi.
Miks?
Sest raske ei ole öelda: „Ma ei oska müüa.“
Raske on öelda seda kellelegi teisele.
Kõva häälega.
Sest kuskilt on tekkinud arusaam, et hea ettevõtja peab kõigega ise hakkama saama. Et kui küsid abi, oled nõrk. Kui palkad kellegi teise, ei ole see enam päriselt sinu töö. Kui sa midagi ei oska, siis järelikult ei ole sa piisavalt hea.
Aga see ei ole ettevõtlus.
See on uhkus, mis on ennast hästi maskeerinud.
Klienti ei huvita, kas sina tegid kodulehe või palkasid selleks inimese. Teda ei huvita, kas sina koostasid raamatupidamise aruande või tegi seda raamatupidaja. Teda huvitab, kas asi töötab, kas lubadused peavad ja kas ta saab sind usaldada.
Ettevõtja ülesanne ei ole kõike ise teha.
Tema ülesanne on luua tulemus.
Mõtle täna korraks, mida sa oma ettevõttes endiselt ise teed ainult sellepärast, et sul on ebamugav abi küsida.
Ja siis küsi.
Võib-olla ei vaja sinu ettevõte praegu rohkem tööd.
Võib-olla vajab ta lihtsalt seda, et sa ei prooviks enam kõike üksinda teha.
Saeveskis on üks heli, mida keegi kuulda ei taha. Terav kriuks, kui saeleht läheb puu sees vastu metalli.
Keegi lõi sada aastat tagasi sellesse tüvesse aiatraadi naela. Puu kasvas edasi. Koor kasvas peale, aasta-aastalt paksemaks, kuni väljast ei paistnud enam midagi. Terve puu.
Traat ei kadunud kuhugi. Ta läks lihtsalt sügavamale.
Me ütleme, et aeg parandab haavu. Ilus lause, aga poolik tõde. Aeg katab. Aeg kasvatab peale uue kihi. Uus töö, uus linn, uued inimesed, palju tegemist, et mitte mõelda. Väljast paistab kõik terve.
Aga aeg ei tõmba ise traati välja. Seda teeb ainult see, kes puu lahti lõikab.
Ja ükskord kogeme kõike kui saeleht. Sinu enda laps ütleb sulle täpselt selle lause, mille su isa sulle ütles. Keegi tööl puudutab kogemata seda õrna kohta ja sa reageerid kolm korda üle. Sa ei saa aru, kust see tuli.
See tuli sealt, kuhu sa selle jätsid.
Aeg ei tee tööd sinu eest. Aeg näitab ainult, mille sa tegemata jätsid.
Sõna barbar tuleb kreeka keelest. Barbaros on see, kelle kõne kõlas kreeklase kõrvus nagu "bar-bar-bar". Arusaamatu. Barbar polnud alguses metslane ega vaenlane. Ta oli lihtsalt inimene, kellega ei saanud rääkida.
Ühiskond algab hetkest, kui kaks inimest saavad üksteisest aru.
Vaata, mis sinu ümber püsti seisab. Maja, sild, ettevõte, kool, seadused. Mitte ükski neist pole ühe inimese tehtud. Iga üks neist algas sellest, et keegi ütles midagi ja teine sai aru.
Mind on kasvatatud nii, et ise hakkama saamine on voorus. Mulle meeldib ise teha. Ja selles on midagi õiget. Aga ma olen märganud, et mida rohkem ma ise teen, seda üksildasemaks ma jään.
Sest kõige lühem lause, mida kaks inimest päriselt ühtemoodi mõistavad, on see, et mul on sinu abi vaja.
Mõtle korraks, millal keegi viimati sinult abi küsis. Kas sa pidasid teda nõrgaks? Vaevalt. Pigem tundsid, et sind usaldati. Et sind valiti.
Täpselt sama tunde annad sina sellele, kellelt küsid.
Hambaid ei pese keegi motivatsioonist. Sa ei kaalu hommikul vannitoas, kas täna tuleb tuju. Keegi õpetas selle sulle lapsena ära ja nüüd käib see ilma otsuseta.
Enamik inimesi ootab, et töö või äri hakkaks tundma end kuidagi teisiti. Selgemalt. Kergemalt. Inspireerivamalt.
Aga asjad, mis päriselt edasi viivad, ei tunne end enamasti kuidagi. Nad saavad tehtud.
See tähendab, et küsimus ei ole selles, kas sa suudad end kokku võtta. Kokkuvõtmine on lühiajaline. Küsimus on selles, mis sinu elus juba praegu käib ilma kokkuvõtmiseta.
Ja kas need asjad viivad sind sinna, kuhu sa tegelikult tahad jõuda.
Sest harjumus ise on ükskõikne. Ta ei tea, kas ta ehitab või lammutab. Ta kannab sind sama järjepidevalt edasi ka valel teel.
Kui sa ei oska kohe öelda, kuhu sinu praegused harjumused sind viivad, tee diagnostika. Kolm küsimust näitavad sageli rohkem kui pikk eneseanalüüs.
Distsipliin ei ole see, mida sa endalt iga päev nõuad. See on see, mida sa enam nõudma ei pea.
Küsisin ühelt inimeselt, mis ta kõige paremini oskab. Ta mõtles ja ütles: "No ma oskan kuulata. Aga mis oskus see on. Kõigil on kõrvad."
Kõrvad on tõesti kõigil. Aga kuulamine ei ole ainult kuulmine. Mõni ütleb lõpuks välja selle, mida ta tegelikult mõtleb. Mõni saab oma mõttest alles rääkides ise aru.
See inimene ei tee vestluses midagi erilist. Ta ei pea loengut ega anna nõu.
Ta lihtsalt oskab kuulata.
Ja alles siis saad aru, et „lihtsalt kuulamine” võib olla väga suur oskus.
Keegi teine näeb struktuuri enne teisi. Ta ei tee midagi erilist, ta küsib kaks küsimust ja projekt hakkab tööle.
Keegi oskab suurele rahvahulgale süüa teha ega saa aru, miks see teistele nii keeruline on.
Ja igaüks neist ütleb sulle, et see pole ju midagi.
Sest me otsime talenti, mis näeks välja nagu talent. Midagi erakordset, midagi, mis nõuab pingutust, midagi, mille kohta saaks öelda: vaata, kui raske see oli.
Aga seestpoolt ei näe talent kunagi välja nagu talent. Seestpoolt näeb ta välja nagu tavaline teisipäev.
Nii et ära küsi sõbralt, milles sa hea oled. Selle peale tuleb kompliment.
Küsi, mida ma sinu arvates alati teen, ka siis, kui ma ise seda ei märka?
Ta ei ütle sulle "sa oled hea juht". Ta ütleb: "Kui kõik lähevad paanikasse, hakkad sina küsimusi esitama."
Iga aastaga läheb see vastus lakoonilisemaks. Tervis. Perekond. Tähenduslikud suhted.
Millal me lakkasime küsimast asju, mis ühe päeva sisse ära ei mahu?
Ma tahan veel unistada. Ma tahan näha, kuidas inimeste elud saavad muudetud. Lapselapsi.
Mitte roosamanna vaht. Vastutus.
Sest just vastutus toob vabaduse. Mitte vabadus millestki, vaid vabadus elu ees. Mul on töö, kuhu keegi mind hommikul ootab. Mul on oskus, mille eest inimesed on nõus maksma. Mul on telefonis number, kellele ma pole ammu helistanud.
Sul on ka. Ja sa ei pruugi teada, mida sellega peale hakata. Või tead täpselt, aga kardad. Või tead ja ei karda, aga ootad kelleltki luba, mida keegi sulle ei anna.
Enamik lugusid lõpeb julgustusega. See ei lõpe.
Sest kui sa selle kasutamata jätad, ei ole see tegemata jäänud asi. See on otsus. Ja selle eest sa vastutad täpselt samamoodi, nagu vastutaksid selle eest, mille sa teed. Vaikus on ka vastus. Ootamine on ka valik.
Ma tahan sünnipäevaks sama, mida ma tahan mitte-sünnipäevaks.
Sest soov, mis kehtib ainult ühel päeval aastas, ei ole unistus. See on toost.
Küsi midagi, mille eest sa homme vastutad, saad vabaks.