Juutidel on üks tarkus, mis kõlab esmapilgul nagu tavaline kokkuhoiunõu. Söö tagasihoidlikumalt, kui su sissetulek lubab. Riietu vastavalt oma võimalustele. Ja siis kolmas, et austa oma naist ja lapsi rohkem, kui su rahakott lubab.
Kaks esimest räägivad kokkuhoiust. Kolmas helde olekust. Miks see jutt iseendale vastu räägib?
Sest see polegi vastuolus. See on prioriteetide järjekord.
Kõigepealt enda tarbeks ja vähem, kui saaksid. Siis nende jaoks, keda armastad ja rohkem, kui saaksid. Vahe nende kahe vahel ongi kellele, mis järjekorras pühendume.
Lihtne on olla helde iseendaga ja kokkuhoidlik teistega. Palju keerulisem on pöörata see ümber ehk piirata oma isu, aga mitte oma armastust.
Sinu kodu, sinu laps, sinu abikaasa ei peaks elama su pangakonto järgi. Nad märkavad, kas aega, tähelepanu, sind oli rohkem.
Sain hiljuti kirja naiselt, kes loetles oma tugevusi. Kirjutamine, toimetamine, nõustamine, koolitamine, kehateraapiad, tantsimine, laulmine, kunst. Tema poole pöördutakse suhete, raha, töö, disaini, liikumise ja tervise küsimustega. Peaaegu iga eluvaldkond.
Ja siis, viimase lausena, peaaegu nagu kõrvalmärkusena kirjutas, et tal on erakordselt terav ruumitaju. Tipptasemel. See on anne, mida ta kasutab kõige vähem.
Tuttav tunne paljudele. Nii palju asju, milles oled hea, et ükski ei tundu "see õige asi."
Aga...
Ei ole vaja valida ühte oskust teiste asemel. Vaja on küsida, mida need oskused kõik ühe inimese käes teevad.
Selle daami puhul polnud see oskus eraldi, vaid oskus näha struktuuri seal, kus teised näevad segadust. Kirjutamine, nõustamine, kunst, isegi ruumitaju on kõik sama tunnetus, erinevas riietuses.
Huvitav, et see mis on meile kõige omasem ei tundu sageli üldse millegina, see ei tundu tööna ja seda ei osata pidada andena.
Kui sul on viis asja, milles oled hea, ära küsi, millist valida. Küsi, mis niidiga nad kokku käivad. Ja siis vaata, kas kõige tugevam ots on jäänud kasutamata just sellepärast, et see tundus liiga lihtne, et olla midagi väärt.
Üks kogenud professor jagas kord oma elu peatükkideks. "Kümme aastat tagasi mõtlesin, et olen tark ja lõpuks arukas. Kümme aastat hiljem vaatan tagasi ja mõtlen, küll ma olin rumal. Ja nüüd olen tark ja arkukas."
Arvatavasti ütleb ta sama lause ka kümne aasta pärast.
Enda rumalust on palju raskem märgata kui teiste oma. Eneseõigus on tugevaim kõigist õigustest, mida hoiame. Ja tema varjus võib rumalus istuda aastaid, ilma et me seda kordagi kahtluse alla seaks.
Rumaluse sees olles ei taju me selle suurust enne, kui see hakkab meid uputama. Objektiivset vaadet oma tegeliku olukorra kohta meil sageli lihtsalt pole.
Kuningas Taavet palus kord Jumalalt, et anna mulle selgus, kas ma olen praegu rumaluse sees või mitte. Ta ei uskunud, et suudab seda ise ära tunda.
Aga...
Kui keegi istub rumaluse sees, ei aita ainult peegel. Vaja on ka aega. Jäärapäine eneseõigus, kui ta kohtub tõe ja armastusega, sulab tavaliselt aeglaselt, mitte hetkega.
Kui sa täna tunned, et sinu praegune arusaamine on juba lõplik, siis küsi endalt sama, mida küsis Taavet. Mitte selleks, et ennast maha teha, vaid selleks, et jääda õppimisvõimeliseks.
Vincent van Gogh ei osanud müüa. Töötas mõnda aega kunstidiilerina, siis vallandati. Üritas saada jutlustajaks, kirik lõpetas temaga lepingu, põhjenduseks jutlustamisoskuse puudumine. Armastas naisi, kes teda ei armastanud. Elu jooksul õnnestus tal väidetavalt müüa üksainus maal.
Kaheksa aasta jooksul, mil ta maalis, valmis üle kaheksasaja teose. Täna on need kroonijuveelid.
Ehk siis ta ei osanud müüa, jutlustada ega isegi iseendaga toime tulla?
Samas oskas näha värvi seal, kus teised nägid põldu. Ta oskas panna taevasse pöörise, mida enne teda keegi näinud polnud.
Meie kipume ennast mõõtma selle järgi, milles oleme kehvad. Loetleme, mida ei oska, olgu selleks müük, esinemine, numbrid või kannatlikkus. Ja unustame küsida, milles me tegelikult head oleme.
Sõna talent tuleb kreeka keelest talanton. Algselt polnud see anne, vaid hõbeda mõõtühik. Väärtus. Ja see tähendus on jäänud ehk kui sul on talent, on sul midagi tõeliselt väärtuslikku.
Miks siis nii paljud tunnevad, et neil pole midagi pakkuda?
Sest võrdlemine tapab loovuse. Me võrdleme oma algust kellegi teise tipuga ja loov säde kustub. Ja siis tuleb hirm, mis sunni talenti maha matma. Täpselt nagu selles loos, sulane ei raisanud oma talenti ära, ta kaevas selle maasse, sest järeldas, et see pole väärtuslik.
Aga pane tähele, mida see järeldus tegelikult ütleb on see, kes mulle selle andis, eksis. Viga pole aga Andjas. Viga on selles, kuidas sa Andjat näed ja seda, mis sulle anti.
Siin on alus, millelt kõik algab.
Igal inimesel on midagi, millega ta saab maailma teenida. Mitte mõnel, vaid igaühel. Ja kui sa oma andega maailma teenid, teenid sa sellega oma Loojat, kes selle sulle andis.
Nii et küsimus ei ole, kas sul on talent või ei ole. Vastus on selge, et on.
Kui sa oled tomatiäris sajaga ja enam tomateid ei osteta, oled jamas.
Paindlikkuse vajadus on täna suurem kui kunagi varem. Elu on habras ja volatiilne, ja kui lisada juurde kaduvus, muutub igasugune panus ajutiseks.
Aga...
Meie käes on laenatud vara. Selle ehitamine on ajutiselt meie kanda – põlvkond põlvkonna järel saab oma võimaluse. Ühed peavad ehitama, teised lammutama. Igale asjale on määratud aeg, ütleb Koguja.
Meie aeg on praegu. Siis tuleb uus põlvkond ja järgmine pärast seda. Kõigil on oma aeg. Laenatud tuleb anda tagasi ja paremana, kui me selle saime.
On hetki, mil tunned, et oled jõudnud kohta, kuhu enamik inimesi kunagi ei jõua. Väliselt paistab kõik hästi: numbrid kasvavad, inimesed imetlevad, uksed avanevad. Aga seesmiselt on midagi valesti. MItte liiga valesti. Pigem vaikne, aeglane, peaaegu tühi tunne – nagu oleks keegi vahetanud sinu hinge mingi professionaalse, läikiva asja vastu.
Edu muutub ohtlikuks täpselt sel hetkel, kui ta lakkab olemast vahend ja muutub sinu väärtuse mõõdupuuks. Kui sa enam ei tea, kes sa oled. Kui tunned kergendust alles siis, kui keegi sulle jälle ütleb, et oled “imeline” või nii “inspireeriv ”. Kui vaikuses istudes tekib küsimus: “Aga kui ma ei oleks see, kes ma praegu olen… kas ma üldse veel midagi olen?”
Heebrea tarkus ütleb: “Kes ei oska oma hinge valvata, sellele annab edu hoopis uue maski.” Ja maskid kipuvad aja jooksul muutuma raskeks kanda.
Ei ole vaja kukkuda, et see kõik ära tunda. Piisab hetkest, mil sa märkad, et oled hakanud ennast kaitsma selle eest, kes sa kunagi olid – oled liiga tundlik, liiga ebakindel, liiga “ebaefektiivne”. Ja just seda osa sa praegu kõige enam kardad.
Mõned inimesed lahendavad selle, tõstes standardit. Teised hakkavad jooma, veel rohkem töötama, ostma asju, otsima uusi inimesi enda ümber – kõik selleks, et see vaikus maha suruda. Kolmandad – vähesed – peatuvad. Nad ei tea veel, mis edasi tuleb. Nad lihtsalt julgevad tunnistada, et edu, millest nad nii kõvasti kinni hoiavad, on hakanud neid sööma seestpoolt.
Ja just selles peatudes peitub paradoks: See, mis tundub tagasilangemine, võib olla ainus tee edasi. Mitte suurema edu poole. Vaid inimeseks jäämise suunas.
Keegi ütles, et “Ime pole mitte see, et ma finišisse jõudsin. Ime on see, et mul oli julgust alustada.” Arvatavasti on sinu järgmise saavutuse ja hetke olukorra vahel puudu just see – alustamine.