Myles Munroe ütles, et maailma kõige suurem rikkus ei asu naftaväljal ega kullakaevandus. See asub surnuaias. Sinna on maetud raamatud, mida kunagi ei kirjutatud, ettevõtted, mida ei asutatud ja laulud, mida ei lauldud.
Miks see nii on?
Munroe arvates peitub vastus viies küsimuses, millele enamik inimesi ei vasta.
Kes ma olen?
Kust ma tulen?
Miks ma olen siin?
Milleks ma olen võimeline?
Kuhu ma lähen?
Viis lihtsat küsimust. Kui sina neile ei vasta, teeb seda keegi teine sinu eest. Tööandja ütleb, kes sa oled. Keegi teine ütleb, milleks sa oled võimeline. Ja päevad otsustavad, kuhu sa liigud. Ehk lihtsalt edasi.
Identiteet ei ole see, mida sa tunned. See pole isegi see, mida sa endast tead. See on see, mida sinu Looja sinust teab ja küsimuste küsimine on tee selle juurde.
Sa ei pea täna vastama kõigile viiele küsimusele. Vali üks. Kirjuta see paberile ja kanna seda nädal aega endaga kaasas. Vaata, mis juhtuma hakkab.
Surnuaed on juba niigi piisavalt rikas. Ära vii oma vastuseid sinna. Alusta oma talendi maa seest väljakaevamisega.
Küsi alustavalt ettevõtjalt, kes on tema klient. Kui kuuled, et "Kõik", siis võpata.
Aga mõtle korraks kohvile. Üks armastatumaid jooke maailmas. Terved tänavad lõhnavad selle järgi. Ja ometi on miljoneid inimesi, kes ei võta seda suu sissegi.
Mitte midagi pole kõigile.
Sellepärast, et asjad, millel on tähendus, on tehtud kedagi silmas pidades. Konkreetsele inimesele, konkreetse mure või vajadusega. Ja see, mis ühele on täpselt õige, jätab teise külmaks. Nii peabki olema.
Kui sa üritad meeldida kõigile, kaotad just selle, mille pärast keegi sind üldse valiks. Lõpuks jääb alles midagi, mille vastu pole kellelgi huvi. Ja mida pole ka kellelegi vaja.
"See pole kõigile" ei ole ülbus. See on valik.
Nii et ära küsi, kuidas meeldida kõigile. Küsi, kellele see päriselt on. Ja tee seda nii, et teine tahab sellest (sinust) edasi rääkida.
Tänapäeva inimene ärkab hommikul ja kurdab, et sai vähe magada. Õhtul koju jõudes muretseb, et vähe sai tehtud.
Päev algab ja lõpeb ebapiisavusega.
Ja päeva keskel käib loendur. Rohkem raha, haridust, laike, sõpru, tähelepanu. Kui mul oleks see, siis ma oleksin…
Pane tähele, see lause ei lõpe ära. Niipea kui “see” on käes, ilmub uus “see”. Mitte piisav olemine vajab pidevat toitu ja mida rohkem sa teda toidad, seda sügavamaks ennast kaevab.
Aga siin on üks erisus.
Piisavus küsib, mis mul puudu on? Võimalus olla abiks küsib hoopis, kellele ma täna kasulik saan olla?
Esimene jookseb sinu eest ära iga kord, kui sa talle lähemale jõuad. Teine jääb. Ta ootab sind igal hommikul. Kolleeg, kes vajab julgustust, klient, kes vajab sinu teenust ja toodet.
Nii et mis juhtuks, kui jätaks “kui ma selle saan, kui ma sinna jõuan…” vahele? Ja teeks täna seda, mis vaja ja mis tähtis.
Mitte piisav on põhjatu. Võimalus olla abiks on ammendamatu.
Raimond Valgre laulus tuleb vaikuse sisse muinaslugu. Müügitöös tuleb vaikuse sisse tavaliselt midagi muud, näiteks paanika.
Telefon ei helise. Päringuid ei tule. Vaikne on.
Vana kooli müügimees teadis, mida sellise vaikusega teha. Ta võttis nimekirja ja läks inimeste juurde. Uks ukse haaval. Kõne kõne haaval.
Täna on teisiti. Kui müük jääb vaikseks, avame arvuti ja hakkame "nähtavust kasvatama". Postitame, disainime, planeerime sisukalendrit. Tundub nagu töö.
Aga sageli on see peitmine, mis näeb välja nagu töö.
Sest postitus ei saa sulle öelda "ei". Inimene saab. Ja just seda "ei"-d me tegelikult väldime.
Turundusel pole midagi viga. Aga ta ei asenda vestlust inimesega, kellel on päris probleem ja päris raha. Ükski sisukalender ei tea, mille peale su klient pead valutab...tema ise teab ja ta räägib sulle, kui küsid.
Vaikus ei ole märk, et vaja on rohkem müra. Vaikus on kutse.
Me ei loe uudistest, et eile sündis näitleja. Või laulja, autor, poksija. Vastupidi aga küll. Suri näitleja. Suri füüsik. Suri kauaaegne see ja teine.
Miks nii?
Sest sündides on kõik alles võimalik. Keegi ei tea, kes sellest lapsest saab. Näitleja sünnib tegelikult laval, füüsik laboris, autor kirjutades. See, mille uudis surma puhul kokku võtab on elu jooksul ilmsiks saanud elu.
Me sünnime eeldustega, et üks ja teine asi on võimalik. Me oleme loodud looma. Loovus on inimese võime.
Aga eeldus üksi ei ole veel midagi. Ja töö üksi ka mitte. On võimalik terve elu tööd teha, koguda suur varandus ja siis surra. Rahakott täis, aga midagi pole loodud, mis elaks edasi. Kogumine ei ole loomine. See on rumalus, mis näeb välja nagu töökus.
Potentsiaali ilmsiks saamine vajab iseloomu. Sellist, mis julgeb riskida ka ebaõnnestumisega. Näitleja, kellest kunagi kirjutatakse, astus kunagi lavale teadmata, kas teda välja naerdakse. Füüsik eksis sadu kordi enne, kui midagi leidis.
Sinu sünniteadet ei avaldatud. Teine teade tuleb kunagi nagunii.
Köögis piiksub suitsuandur iga kord, kui praed muna. Mõne nädala pärast tõmbad patarei välja. Nii on lihtsam.
Aga andur ei tea vahet praetud munal ja põleval köögikapil. Ta oskab teha ainult üht asja... hoiatada. Ja kui ta hoiatab liiga tihti tühja koha pealt, õpid teda ignoreerima.
Nii käitub ka hirm sinu sees.
Teeb häält sinu sees, kui esitled ideed. Piiksub, kui saadad välja pakkumise, mis võidakse tagasi lükata. Piiksub, kui alustad midagi, mida varem pole teinud.
Probleem ei ole see, et sa kardad. Probleem on see, et õpid kõiki häireid ühtviisi ignoreerima. Siis kaotad ka oskuse päris hirmu ära tunda, kui see kord juhtub.
Kihlus on abieluks ettevalmistus. Sõrmus on käes, kuupäev ehk lahtine. Oodatakse pulmapäeva, aga ettevalmistus käib juba praegu.
Ootamine ei ole lihtne. Eriti kui ei tea, millal soovitu täide läheb või mööda läheb. Pikk ootus teeb lausa hingele haiget.
Aga küsimus pole ootamises endas. Seda peame elu jooksul niikuinii tegema, ikka ja jälle ühel või teisel kujul. Küsimus on, mida sa teed, kui ootad.
Sest ootamine ei pea olema passiivne tegevus.
Enamik ootamist sisaldab küpsemist ja valmimist, isegi kui sa täpselt ei tea, mida oodatakse. Kihlatu ei istu käed rüpes ja ei loe päevi pulmadeni. Ta valmistub kandma vastutust, mida abielu nõuab. Ta valmistub peoks.
Sa oled kohtudes "kellegiga" täpselt see, mida sa ootamise ajal endaga tegid.
Sama kehtib su unistuse, su ettevõtmise, su kutsumuse kohta. Ootamise aeg ei ole raisatud aeg, kui sa selle sees kasvad.
Küsimus pole enam, kui kaua pead ootama.
Küsimus on, kelleks sa selle ootamise jooksul saad.