Traditsioonid on tugevad, nende ehitamiseks kulub aastaid. Päev haaval luuakse midagi, millest kinni haarata, rõõmu tunda, jagada, midagi mis meid liidab.
Niisama lihtne on ka traditsioonid lõpetada, ühe silmapilguga.
Traditsioon on kultuuri selgroog, mis pole kunagi sirge ega veatu, aga on millele toetuda. Kultuur annab traditsioonidele elu. Ahvatlev on öelda kõigile muutustele jah, alla vanduda kiirusele. Traditsioonid kannavad endas järjepidevuse higi, verd ja pisaraid aga ka õnnistusi. Traditsioonide alahindamine teeb meid juuretuks.
Aga äkki siiski, anda hoogu muutustele, mis taastavad katkise, ehitavad uut põlvkonda ja annavad lootust.
Vaja on ehk kahte. Soovi ja tahet märgata, mis kultuuris ja majanduses toimub ja mõista, et nüüd on sinu kord. Ja teiseks kujundada harjumus.
Olen kirjutanud aastast 2012 ligi 400 lugu sellest, mida märkan ja millesse usun. Tänan, et oled olnud kaasas ja hoolid.
See, kus me täna oleme on meie möödunud aastate valikute tagajärg. See, mida me oskame täna on meie õpitu tagajärg. Me kõik valime ja teeme otsuseid ja näeme enda/teiste otsuste tagajärgi.
Me ülehindame kõike seda, mida suudame teha lühiajaliselt ja alahindame enamjaolt seda, mida suudame saavutada pikaajaliselt.
Mida kõike sa tegelikult suudaks saavutada, muuta, ehitada, lahendada, ühendada – kui sa lihtsalt alustaks.
Keegi on öelnud, et ideed ärkavad ellu alles siis, kui neist räägitakse. Kõik muu on lihtsalt hulk mõtteid. Ma pean ennast ideede inimeseks, mul ei ole raske pakkuda ideid ja lahendusi ning olla seal juures ka “kreisi”. Samas kas meil on üldse ideede kriis kui sellist või pigem on puudu tegutsejatest, kes võtaks kasvõi lihtsa puutüki ja vormiks sellest midagi, näiteks lambi.
Kui ma koolitustel küsin inimestelt, kas nad tunnevad ära kogemuse, ala sul on ideid, aga sa ei jõua kunagi tegudeni. Ilma häbi tundmata tõstab päris hulk inimesi oma käe.
Meil ei olegi ideede puudust, ikka julgusest jääb vajaka. Aga miks? Keda me kardame? Mida me kardame? Miks me kardame? Nendele küsimustele on oluline vastata, aga kas sellest on piisav, et olla julgem.
Julgus ei tähenda kindlasti hirmu puudumist, vaid vaatamata hirmule tegutsemist, ütles keegi kuskil.
Ma arvan, et enamus nõustuvad, aga mis siis kui ma ikkagi ei tegutse, tean kõike aga ei tegutse, sest kardan rohkem.
Enese ületamine ja enda juhtimise edukus sõltub sinu kaaslastest, kellega sa ennast ümbritsed. Muidugi ka sinust endast, aga edukas enese ületamine saabub siis, kui lubame nendel, kes meist hoolivad meisse rääkida ja meid suunata. Mõni palkab endale kellegi, teised lepivad kokku sõpradega, et ala kui ma trenni minna ei viitsi, ütle mulle midagi, tule võta mind peale… tuleta mulle meelde, miks ma midagi teen jms. Küsi, milline on atmosfäär, milles ma tegutsen ja elan, kas see aitab mul tegutseda julgemini.
Kusjuures mõni ületab ennast teisi ületades, aga see pole sama, sellel on teiste hind küljes. Enda ületamine ala stiilis, panen kedagi halvasti tundma, siis tunnen ennast paremini on kole.
Vajame kedagi, kes meist hoolib ja julgustab meid ennast ületama. See on kriitilise tähtsusega. Keegi kes usub meisse, sõltumata meie madal punktist või olukorrast. Kui Kärt (mu abikaasa) ei oleks mulle julgustuseks, minu suurim fänn, oleksin ma kõhuli. Ma olen õnnelik mees.
Niisiis, selleks et me julgeks rohkem, vajame julgustust, mis tuleb läbi armastuse viie keele, vajame kedagi kes oskab vajutada just seda õiget nuppu.
Väikesed koerad on sageli kurjemad, kui suured. Ma lihtsalt oskan karta suuri, aga minu kogemus hammustada saamisest on olnud väikselt koeralt, kes ei tundunud ohtlik. “Ta on ju nii väike” mõtlesin ennem kui kutsa mu säärt järama kukkus.
Siis kardan ma vaikivaid inimesi.
Vaikiv inimene on ohtlikum, kui suure suuga lärmaja. Nendega on nii, et ma ei saa aru, mida nad järgmisena teevad. Avatud inimesed ei pruugi olla muidugi väga stabiilsed, aga ma vähemalt kuulen ja näen neid.
Siis kardan ma moraliseerivaid inimesi.
Minu kristlik usk ja väärtused kinnitavad sama, et kõik on lost in dust. Iga inimene on võimeline ennast ainult kuhugi maani tubliks tegema, muutus käib seest välja, südame kaudu. Sellega tegeleb Jumal, kui inimene muidugi tahab.
Argus on epideemiline. Üks taganeb, taganevad kõik. Julgusega on sama. Üks astub esile, leiab teinegi sellest jõu.
Ebaõiglust on palju. Ühiskonnas laiemalt. Aga see ebaõiglus on demokraatlik ja jokk. Inimesed ise ägavad selle all, sest hirm on suurem, kui julgus olla…
Ainult suurem julgus aitab hirmuga hakkama saada. Olen üsna kindel, et teen lähiajal tutvust ühe väikese koera, vaikiva ja või moraliseeriva ligimesega.
Ja muidugi ainult täiuslik armastus ajab hirmu minema.
Teen tööd alustavate ettevõtjatega, seda nii kinnisvarabüroos kui üliõpilastega. Üks asi on alati ilmne, me alahindame ennast pidevalt. Üks vaikne hääl võtab ära kogu unistuse. “Ma pole vist selles väga hea”, “Ma olen alustaja”, “Kui nad vaid teaksid, kui vähe ma tean”, “Ma pole ikkagi vist selleks valmis,” See oli algaja õnn.”
Kõik on võimelised unistama ja looma alternatiivset tulevikku, vähemalt oma peas, aga vähesed oskavad tegeleda selle alahindava häälega, mis võtab jõu teha, mis vaja.
Üldiselt kipub see hääl inimesi peitu sundima ja tegema otsuseid, mis nõuaks vähem riske ja esil olemist. See annab omakorda võimaluse süüdistada süsteemi, teisi ja mitte võtta vastutust ande ja elu ees, mis meil on. Ja nii kaotame potentsiaali ja innovatsiooni.
Kuidas selle häälega hakkama saada?
Esiteks võta vastutus enda elu ees. Igaüks peab seda tegema, varem või hiljem. Me pole harjutamas eluks, vaid elu käib. Sul on päris palju anda. Päriselt. See on elu ja surma küsimus, kas julgeda elada või karta surra. Märgata ja panustada, õnne ja ebaõnne kiuste.
Teiseks ära otsi kirge, vaid lahenda päris probleeme, võid leida ka kire. Inimesel on oskus, mida loomadel ei ole, lahendada suuri väljakutseid, anda lootust ja pakkuda lahendusi. Just eile mõtlesin, et olen autokliima loojatele väga tänulik, õues oli 28 kraadi kuuma.
Kolmandaks need, kes on milleski täna head, on olnud milleski kehvad eile. Müük, äri, juhtimine, kirjutamine, laulmine on õpitavad.
Tee otsus tegutseda, ebaõnnestumine käib selle juurde. Õnnestumine on ebaõnnestumise astmelaud. Ära lase sellel häälel ennast alahinnata, sinu panus on kriitiliselt oluline.
Sloppy Joe on 20.sajandi alguse retsept Ameerikast, mille koostisosad on hakkliha, sibul, tomatikaste ja üsna keerulise hääldusega Worcestershire kaste.
Toitu serveeritakse kahe hamburgeri saia vahel.
Lohakaks teeb selle toidu just selle tarbimine. Peale söömist on sul pool nägu ja taldrik seda täis. Aga selles ongi selle toidu võlu. Sa naudid kastet, uskumatult krõbedat saia ja kõik muu on kõrvaline.
Loovuse juures on selline protsess hädavajalik. Loovprotsessis tuleb taluda lohakuse pinget, täiuslikkuse puudumist ja protsessi kui sellist.
Lohakus on siinkohal tahtlik ja teadlik otsus, mitte alluda vaiksele häälele – tee korralikult! Ei, mitte see lohakas, et sa ei hooli, vaid see, et sa ei karda ja otsustad olla lahke, sellega mis sul on.
Perfektse tulemuseni on veel aega, päris palju. Seni aga loo ja ole lohakas. Loov protsessi suurim väljakututse on mitte pidurdada, kuna tulemust ei ole veel näha. Loo nii kaua, kuniks enam ei karda olla lahke.
Lisaks võib juhtuda, et see parim ongi see sinu - Lohakas Juhan.
Vastupanu on reaalne, nii väline kui sisemine. Ükskõik millega alustad ilmub see kohale, alati kui hakkad looma, kui otsustad välja astuda oma mugavustsoonist. Suunates sind taganema, otsima asendust, pinge leevendust, heakskiitu.
Vaikimisi ei ole inimene ei optimistlik ega töökas. Mähkmetest tuleb välja kasvada, see on ebamugav protsess, aga vältimatu. Vaikimisi ei ole inimene töökas, ta peab ennast ületama, päev haaval. Luues väärtust, otsides väärtust, saades vastutasuks sissetuleku. Tõestuse, et sa olid oma andega kasulik. Sissetulek ei ole eesmärk omaette, vaid loomine, teiste teenimine.
Tunded on päris, muidugi. Ala et sa ei viitsi alustada praegu või et sul ei ole õiget tuju. Aga tõele au andes, ainus asi mis lahutab sind hetkel sinu võimalikust „tähendusrikkast“ elust on OTSUS ületada takistusi. Ja vahest on see takistus lihtsalt tunne, et sul pole tuju.
Meil oleks olemata väga palju ilusat, kui inimesed järgneksid üksnes oma tujule.