Kahe teate vahel
Me ei loe uudistest, et eile sündis näitleja. Või laulja, autor, poksija. Vastupidi aga küll. Suri näitleja. Suri füüsik. Suri kauaaegne see ja teine.
Miks nii?
Sest sündides on kõik alles võimalik. Keegi ei tea, kes sellest lapsest saab. Näitleja sünnib tegelikult laval, füüsik laboris, autor kirjutades. See, mille uudis surma puhul kokku võtab on elu jooksul ilmsiks saanud elu.
Me sünnime eeldustega, et üks ja teine asi on võimalik. Me oleme loodud looma. Loovus on inimese võime.
Aga eeldus üksi ei ole veel midagi. Ja töö üksi ka mitte. On võimalik terve elu tööd teha, koguda suur varandus ja siis surra. Rahakott täis, aga midagi pole loodud, mis elaks edasi. Kogumine ei ole loomine. See on rumalus, mis näeb välja nagu töökus.
Potentsiaali ilmsiks saamine vajab iseloomu. Sellist, mis julgeb riskida ka ebaõnnestumisega. Näitleja, kellest kunagi kirjutatakse, astus kunagi lavale teadmata, kas teda välja naerdakse. Füüsik eksis sadu kordi enne, kui midagi leidis.
Sinu sünniteadet ei avaldatud. Teine teade tuleb kunagi nagunii.
Kahe teate vahele jääb elu. See on loomise aeg.