Rumaluse küüsist välja
Üks kogenud professor jagas kord oma elu peatükkideks. "Kümme aastat tagasi mõtlesin, et olen tark ja lõpuks arukas. Kümme aastat hiljem vaatan tagasi ja mõtlen, küll ma olin rumal. Ja nüüd olen tark ja arkukas."
Arvatavasti ütleb ta sama lause ka kümne aasta pärast.
Enda rumalust on palju raskem märgata kui teiste oma. Eneseõigus on tugevaim kõigist õigustest, mida hoiame. Ja tema varjus võib rumalus istuda aastaid, ilma et me seda kordagi kahtluse alla seaks.
Rumaluse sees olles ei taju me selle suurust enne, kui see hakkab meid uputama. Objektiivset vaadet oma tegeliku olukorra kohta meil sageli lihtsalt pole.
Kuningas Taavet palus kord Jumalalt, et anna mulle selgus, kas ma olen praegu rumaluse sees või mitte. Ta ei uskunud, et suudab seda ise ära tunda.
Aga...
Kui keegi istub rumaluse sees, ei aita ainult peegel. Vaja on ka aega. Jäärapäine eneseõigus, kui ta kohtub tõe ja armastusega, sulab tavaliselt aeglaselt, mitte hetkega.
Kui sa täna tunned, et sinu praegune arusaamine on juba lõplik, siis küsi endalt sama, mida küsis Taavet. Mitte selleks, et ennast maha teha, vaid selleks, et jääda õppimisvõimeliseks.
Rumalus ei jää kunagi püsima. Armastus jääb.