Inimese tahe on võimas asi. „Mees teeb, mis mees tahab.“ Seal kus on tahe, seal on ka edasi minek.
Tahet on vaja arenguks ja muutusteks ja ellu jäämiseks.
Aga kujutage ette olukorda, kus tüdruk tahab abielluda mehega, kes on korduvalt karistatud ja tema eluviisid pole muutunud. Ainus argument tüdrukul on see, et ta armastab teda, see mees on ta elu õnn. Ükskõik mida sõbrad ütlevad, ta argumenteerib et nägi neid unes koos või lihtsalt tunneb, et see on õige asi ja midagi ei kõiguta teda. Ta tahab!
Või siis keegi, kes tahab röövida vääriskivi. Teda keelitatakse seda mitte tegema, aga tema tahe on kindel. Sellega lahendab ta oma majanduslikud raskused ja saab aidata nii paljusid inimesi.
See on tahe. Alati on asi tahtes. Tahet saab ratsionaliseerida. Kõike saab ratsionaliseerida.
Selgitada ja põhjendada. Isegi asju, mis lähevad väärtustega konflikti. Kui laps ütleb, et ta ei taha kooli minna, siis lapsevanema tahe jääb peale. Piits ja präänik ei aita, karistamine ei aita, ähvardamine ei aita. Kellegi tahe jääb peale.
Tahte taga on tasu. Kui ma teen nii või naa saan tasu. See ületab ratsionaalsuse ehk mõistuse.
Ma olen nõus oma tahtest loobuma, et oma naisele rõõmu teha. Miks? Sest ma tahan. Ma olen teinud otsuse pühenduda sellele suhtele. Isegi, kui see mulle sama palju rõõmu ei too, nagu naisele.
Jah, inimese tahe on suur ja võimas ja vajalik. Meie Isa palve, aga ütleb ka, et „Sinu tahtmine sündigu…“ Kellegi tahe jääb alati peale.
Inimesed räägivad sellest, otsivad seda, kaotavad selle ja võitlevad selle eest. Aga mille? Mis on armastus?
Hollywoodi armastusel on patent juba ammu võetud. Sellel on lausa skript ja süžee, muutumatu ja igatsetud. Poiss kohtub tüdrukuga, üks tahab, teine ei taha, siis tahab ka teine ja siis tahavad mõlemad, siis enam ei taha ja siis lõpuks tahavad jälle.
Või siis Hamleti lootusetu armastus.
Oskar Wildi hedonistlik armastus.
Viimane tunnistas surivoodil, et pole kedagi neist poistest tegelikult armastanud, kes ta elus olid olnud.
Lapsena ütles isa mulle, et armastus on otsus. Pean tunnistama, et see ei ole kunagi kostunud eriti armastuse moodi. Armastus on ju tunne.
Kui armastus on otsus ja eriti selline, kus tuleb seista kellegi või millegi eest, mis sulle ei pruugi meeldida, siis ei kostu see armastus. Või siis alandumine, teiste vajaduste enda omadest ette poole seadmine. See ei kostu taas armastus. Ehk vastand armastusele. Aga võib olla siis ongi nii, armastuse vastand on enesearmastus. Ja see mida me armastuseks peame on tegelikult kõige ehedam enda armastamine.
Ema Teresa Kalkutast, armastas lihtsa armastusega orbusid ja pühendas oma elu neile. See oli otsus.
Kui keegi ütleb, et ei armasta sind enam, siis ta mõtleb, et armastab ennast nüüdsest veelgi rohkem ja sul ei ole talle enam midagi pakkuda.
A.Pärt ütles kord, et armastusel on ohvrimeelsuse hind. Enesearmastamise hind on katkised suhted. Enda armastus on isekas. Isekus on suurim kurjus. Ära mõista valesti, suur vahe on endast hästi hoolt kanda või olla enda armastuse lõputus orjuses.
Vähem, kui 2000 aastat tagasi kirjutas Apostel Paulus ühe laulu, mida nimetatakse armastuse ülemlauluks. Jumal on armastus. Armastus ei ole Jumal. Jumalat ei saa patenteerida.
Sul on raske nimetada ühte asja, milles oled hea või lausa suurepärane.
Neid on nii palju.
Huvisid on palju. Ehk on need muusika ja matemaatika, IT ja keeled, kultuur, teadus. Aga kõigil teistel on see üks asi, milles eristuda või valdkond, milles edu luua - nad justkui sündisid sellesse. Nende karjäär on paremini aimatav.
Aga nemad, kes oskavad palju (multipotentsiaal), ükskõik mis tasemel on valiku tegemine, suuna võtmine juba keerulisem. Maakeeli kuldsetekätega inimesed oskavad justkui kõike, aga mitte samal tasemel kui spetsialiseeruja.
Isegi mitme ala spordis tuleb see tõde esile, kui ollakse hea teivashüppes, siis jooksmine võib osutuda väljakutseks. Dilemma seisneb selles, kas arendada kõiki potentsiaalseid oskusi, või piirata ennast ühe või kahega. Mult-talendil ei ole see lihtne. Tal on potentsiaal olla osav ja edukas erinevates valdkondades.
Minu sõbra tütar on multpotentsiaal. Matemaatika ja mood. Kunst ja IT. Muusika jne.
Mõned eelised multi-talentidel…
• kiire õppimine on muutuvas maailmas eelis • ideede rohkus erinevate valdkondade vahel loob innovatsiooni • uudusus ja vahelus • suurem empaatia Aga...
• spetsialiseerumine tasub sagedamini ära.
• läbipõlemine tuleb kergemini, energiat kulub palju.
Multi-talent vajab otsust. Leida valdkondade sünergia ja võtta koomale üldiste nimetajate ja sarnaste ühisnimetajate alla - ala mitmevõistlus või ettevõtlus. Näiteks sobib ideaalselt kokku muusika, mood ja ettevõtlus.
Päris paljud müügiinimesed on lugenud mõnegi raamatu, kuidas müüa paremini, rohkem, kiiremini. Aga peale lugemist ja teada saamist, kuidas müüa paremini, rohkem, kiiremini, ei muutunud midagi.
Nii mõnigi abielus inimene loeb läbi raamatu, kuidas olla parem mees või naine oma mehele ja naisele ja peale lugemist ja teada saamist ei muutunud ikkagi midagi.
Nii mõnigi inimene on lugenud raamatut, kuidas saada rikkaks ja kui peale kõige selle teada saamist, kuidas saada rikkaks, ei muutunud ka neil midagi.
Miks?
Sest "kuidas" tehnikad ei toimi.
Sa võid lugeda 100 raamatut, "kuidas" seda ja teist ja kolmandat ja midagi ei muutu. Ennem "kuidas" küsimust on vaja küsida "miks?"
Miks on see sulle oluline? Miks sa seda tahad? Miks sul on seda vaja?
Alustuseks ei esine ülbus oma nime all. Miks? Sest ülbus ei taha olla avastatud. Talle meeldib olla peidus, sest kui ülbus avastatakse, saab ta kiire lõppmängu.
Ülbed inimesed kukuvad kiiresti.
Kuna ülbus varjab ennast (nii nagu ka ahnus) teiste nimedega on teda keeruline tabada.
Ülbus mõtleb, et ta on parem kui teised.
Ülbusel on vahest palju raha ja vähe päris sõpru.
Ülbus väärib alati parimat.
Ülbus tunneb teiste õnnetuse üle rõõmu.
Ülbus teeb teistele seda, mida ta tahab, et temalegi tehakse.
Ülbus ei eksi kunagi, kui eksib siis on selles ikka teised süüdi ja eksimus on tegelikult õppeprotsessi osa.
Ülbus nõuab, ei palu, ei küsi.
Ülbus solvub kergesti.
Ülbus ei oota.
Ülbus on täis eneseõigustust.
Ülbus alandub ainult selleks, et olukorrast pääseda puhtalt.
Seetõttu on ülbus või ka teise nimega äärmuslik enesekesksus, üsna salakaval.
Vahest on ta nimi perfektsionism. Ta ootab endalt ja teistelt palju. Kõik peab olema täiuslik.
Ülbus on isekus ja isekus on kurjus. Ülbuse vastand ei ole alandlikkus, vaid teenimine.
Hommikuses jalutuskäigus on midagi taastatavat, ihule, hingele ja vaimule. Kõigele kolmele.
Esmalt tunnen, et öisest rammestusest välja saamiseks tuleb ennast ületada. Aga kui veri mu kehas saab hoo sisse, tekib täiesti uus jõud, seda ma sellest jalutuskäigust ootasin.
Hinge toiduks saab mändide, kuuskede, taimede, lindude laulu ja loodus lõhnade maitseainete segu.
Vaim kogeb puudutust, kui avan suu palveks..."Meie isa..."