Esiteks, sa saad otsustada anda oma parima. Isegi, kui hetke töö ei ole sinu unistuste töö, kutsumus, sa saad otsustada ennast ületada. Sinu parim ei pea tähendama, et see on maailma parim, see on sinu parim.
Teiseks, sa saad olla lahkem ja heldekäelisem. Sul on oskused, anded ja kogemused. Ole julge neid jagama, näiteks huvitavaid raamatuid, mis sind viimati inspireerisid.
Ma ei ole kohanud inimesi, kes ütleks et nad on ahned või ihned, ikka teised annavad teistele selliseid hinnanguid. Samas me märkame ja hindame inimesi, kelle süda on avatud andma rohkem, kui oodatakse. Muidugi on lihtne olla lahke, kui sul on kõik hästi. Valik olla lahke lihtsalt sellepärast, et saad.
Kolmandaks õppida midagi uut. Õppimine algab “ma ei tea kõike” tunnistamisest, olenemata aastate kogemustest ja haridusest. Õppimine eeldab tahet ja uudishimu ja muidugi inspireerivat keskkonda.
PS! Üks võimalus teha oma lastele haridus huvitavamaks, eriti peale kooli, on õpetadada neid lahendama huvitavaid probleeme. Näiteks – kuidas ehitada väikest maja?
Suur vahe on rääkida ebaõnnestumistest, kui õpitundidest ja kogemusi avardavatest ilmutustest või hoopis neid otsides ja nendega professionaalselt hakkama saada.
Hiljutisel Ärikatla korraldatud Ebaõnnestumise päeval jagasin arusaama, et ebaõnnestumine on kindel. Muidugi ei ebaõnnestu me alati ja koguaeg, aga juba seetõttu, et kõik ei taha, mida meie tahame, kõigile ei meeldi mis meile meeldib, kogeme vastupanu ja kriitikat. Ebaõnnestumise teeb fataalseks ainult see, kui otsustame mängu lõpetada, muul juhul ei keela keegi sellest õppida. Kuigi jah, ühiskond või ka enda “sisemine narratiiv” ei pruugi vigadest õppimise jaoks alati abiks olla. “Ma olengi rumal”, “Sain mis tahtsin.”
Küsisin kord ühelt kolleegilt, et milline võiks olla järgmine ebaõnnestumine, millega ta nõustuks ja mis aitab tal edasi liikuda, saada paremaks…ta jäi vastusega jänni.
Mõistan, see polegi nii lihtne vastata.
Legendaarne korvpallitreener John Wooden mõistis suurepäraselt, mis sõltub ebaõnnestumisest. Finaalmängu viimastel sekunditel võttis ta aja maha. Nad olid taga ühe punktiga, järelikult kaalul oli võit. Nüüd oli vaja kokku leppida, kuidas mäng lõpetada ja kes seda teeb. Kõigi imestuseks valis ta selleks mängija, kelle visketabavus ega jooksva mängu statistika, polnud kõige parem. Ajakirjaniku küsimuse peale, miks ta sellise kummalise otsuse tegi ja straari ei kasutanud, (kusjuures vise ei tabanud) vastas ta: “Minu jaoks on tähtis, et viske teeb mees, kes suudab ka mööda viske puhul edasi mängida ja ka elada.”
Ebaõnnestumine on treening, elu osa, õnnestumise astmelaud. See on õpitav. Ebaõnnestumine on kindel. Ma loodan, et sa jätkad.
Mu viie aastane poeg püüdis minult välja pinnida, mis üllatus teda pealelõunal ootab. Ma põiklesin nii ja naa ning kasutasin lapsevanemale tüüpilist “vaatame” retoorikat. Mille peale ütles ta: “Issi, ütle jah või ei aga ära ütle vaatame.”
Olen aastaid müügiinimestele rääkinud, et jah ja ei aitavad edasi, aga võib olla tapab äri.
Teadmatuse pinge on paratamatu, soov garantiisid saada samuti. Keskel ei toimu suurt midagi, tasakaal on müüt. Järelikult tulebki kõndida äärel ning otsida tarkust, millal järgi anda ja millal minna üks küsimus kaugemale.
Üks võimalus on teha, mida armastad. See kostub paraku üsna sageli tuttav ainult valitutele. Ehk tasuks kaaluda kõigil teistel – armastada, mida juba teed.
Inimestest hoolimine ja tahe luua ja taastada, mis katki, teha tööd, mis on oluline – viitab juba sellele, et teed midagi, millel on tähendus.
Alusta mitte sellest, mida sul ei ole, vaid sellest mis sul on ja sellest kus oled ja päev päevalt kasvab usk ning selgus homse osas.
Maarja otsustas alustada oma lillestuudioga, armastusest lillede ja inimeste vastu, aga selleni jõudmine oli protsess millel on kindel väärtus ja hind.
Maarja tagasiside ühele minu kirjutatud postitusele: “Juba mõnda aega tagasi ühes oma postituses tsiteerisid Z.Ziglarit:” Sa ei pea olema alustades suurepärane, aga sa pead alustama, et saada suurepäraseks.” See oli minule viimaseks tõukeks alustada oma stuudioga. Usun, et see oli õigel ajal õiges kohas. Nii et, aitäh Sulle!”
Traditsioonid on tugevad, nende ehitamiseks kulub aastaid. Päev haaval luuakse midagi, millest kinni haarata, rõõmu tunda, jagada, midagi mis meid liidab.
Niisama lihtne on ka traditsioonid lõpetada, ühe silmapilguga.
Traditsioon on kultuuri selgroog, mis pole kunagi sirge ega veatu, aga on millele toetuda. Kultuur annab traditsioonidele elu. Ahvatlev on öelda kõigile muutustele jah, alla vanduda kiirusele. Traditsioonid kannavad endas järjepidevuse higi, verd ja pisaraid aga ka õnnistusi. Traditsioonide alahindamine teeb meid juuretuks.
Aga äkki siiski, anda hoogu muutustele, mis taastavad katkise, ehitavad uut põlvkonda ja annavad lootust.
Vaja on ehk kahte. Soovi ja tahet märgata, mis kultuuris ja majanduses toimub ja mõista, et nüüd on sinu kord. Ja teiseks kujundada harjumus.
Olen kirjutanud aastast 2012 ligi 400 lugu sellest, mida märkan ja millesse usun. Tänan, et oled olnud kaasas ja hoolid.
See, kus me täna oleme on meie möödunud aastate valikute tagajärg. See, mida me oskame täna on meie õpitu tagajärg. Me kõik valime ja teeme otsuseid ja näeme enda/teiste otsuste tagajärgi.
Me ülehindame kõike seda, mida suudame teha lühiajaliselt ja alahindame enamjaolt seda, mida suudame saavutada pikaajaliselt.
Mida kõike sa tegelikult suudaks saavutada, muuta, ehitada, lahendada, ühendada – kui sa lihtsalt alustaks.