Usalduse aluseks on sõnade ja tegude kooskõla. Alustuseks annad lubaduse. Siis teed seda, mida lubasid ja seejärel kordad seda taas ja taas.
Usalduse suurus sõltub sellest, kui palju sulle usaldatakse. Usaldus on nagu taim, selle eest hoolitsedes see kasvab.
Aga alustuseks piisab sellest, et teed, mis lubasid.
Proovi.
Aeg on täis väljakutseid. Möödunud ajad tunduvad ikka ja jälle rohelisemad või mustemad, kui need, kus meie parasjagu elame. Me ülistame möödunud aegade mõnu ja valu. Me unustame.
Me unustame mineviku detaile nii headest asjadest, kui halbadest. See tundub olevat inimese enda kaitseks.
Mõned tähelepanekud, millele mõelda ja meelde tuletada, eriti kriitilistel aegadel.
Näha suurt pilti ja mitte keskenduda üksnes oma valule või detailidele. Keerulistel aegadel on tähtis olla generalist ja mitte süveneda liigselt hetke kannatuse või valu suurusele.
Kõik asjad on elus etapilased ja hooajalised. Valu läheb mööda, see pole jäädav.
Elu on jätkuvalt printsipiaalne st see mida külvad, seda lõikad. Vale on mõeldud välja tulema. Kes koputab, sellele avatakse, kes otsib see leiab.
Ära anna alla, mitte kunagi.
Mõni aeg tagasi oli ringvaates mees, kelle oli tehtud südame siirdamine.
Saatejuht küsis seepeale, kas ta tunneb ennast teisiti, kas ta tunneb uusi tundeid, sest süda on nüüd kellegi teise oma. Vastus oli ei.
Kui keegi ütleb, et räägib südamest, siis mõtleb ta siirust, vahetut allikat. Asukohaks pakutakse füüsilist südant.
Vaimne tervis on vaimne.
Ta ei ole füüsiline, tal on mõju füüsilisele inimesele, aga ta on vaimne. Vaim asub küll ihus, aga ta asukohaks pole "süda."
Jumal olla taevas pilvepiiril, samalaadne võrdlus südamega.
Süda asub "südames." Jumal asub "pilvedes."
Inimene on ennekõike vaim, kes kannab ihu ja mitte vastupidi. Kui inimene mõistab oma vaimset päritolu, saab ta elule hakata lähenema õigest otsast, mitte ainult skalpelli ja rohtudega.
Kõik usuvad millessegi. Näiteks, et sõnadega saab midagi ära sõnada.
Siin on omajagu tõtt. Me küll ei sõna midagi ära, vaid ruttame asjadest ette. Räägime suurest tulevikust, võimsatest muutustest, kohe kohe saabuvast läbimurdest.
Samas pole meil tegelikku võimu oma järgmise viie minuti üle. Ehk siis asi ole ebausus, vaid kui me räägime asjadest liiga vara, jääb alati ootamatuse aspekt. Asi ei ole suurtes sõnades, et need ei kehtiks, vaid et need ei kehti meile. Meie teod ei suuda neid veel kanda. Meie karakter on auklik.
Samuti jäävad sõnad suureks, kui teod on surnud. Miks?
Suured sõnad vajavad suuri mehi ja naisi. Ja koguga pole siin midagi pistmist. Turundus oskab teha väiksest suure, aga suure äri ja elu ehitamine vajab kandvat usku, läbi proovitud usku.
Suured sõnad on olulised, nende suuruse järgi ehitatakse suuri tegusid. Suured teod vajavad aga taaskord läbi proovitud usku.
Kui kiirustame või otsime lühemat teed, jäävad sõnad suureks, aga teod väikeseks.
Armid on tõestus läbiproovitud usust. Kõik algab suurtest sõnadest ja väikesest usust. Sinepiiva suurune usk liigutab mägesid. Proovi.
Kujutage ette inimest, kellel on kogu aeg kiire. Tema tegevustel ei ole lõppu. Tema ajagraafik on täis asju hommikust õhtuni. Tema suhtevõrgustik otsib pidevalt tema tähelepanu ja tema otsib nende tähelepanu. Kõik on tähtis.
Asjad saavad tehtud. Ehk isegi väga palju asju saab tehtud. Midagi nagu ehitatakse.
Aga siis saabub hetk. Peatumine. Kohene. Inimene hakkab küsima, miks ta seda teeb, mille nimel. Kõik, mis inimest motiveeris jooksma on hetkega kadunud. Enam ei ole soovi ega tahet.
Ei ole isu.
Aeg võetakse maha. Kolitakse ehk maale. Tahe taastub kõige muu suhtes. Kiirust välditakse ja tegevused koonduvad tähtsuse järjekorras. Peaasi, et kõigel on tähendus.
See on muster.
Inimene ei ole loodud 7p nädalas töötama. Ainult 6. Üks päev ei tehta tööd, ei tehta midagi.
Ei anta midagi. Ainult saadakse. Proovi.
Uks võib olla piiraja selle vahel, kus sa oled ja kus sa võiksid olla.
Uks võib olla võimalus, selle vahel kus sa oled ja kus sa võiksid olla.
Uks esindab legaalset süsteemi erinevate dimensioonide vahel, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.
Ööpäeva vahetumine on uks. Uus töö on uks. Uus suhe on uks. Finants läbimurre on uks.
Imeläbi tervenemine on uks. Täiesti uue paradigma leidmine on uks.
Uks vajab avamist.
Selleks, et inimene saaks liikuda erinevate "ruumide" vahel, siit sinna, vajab ta arusaama, kuidas uksi avatakse. Mis avab uksed? Millega?
Kõik uksed ei avane jalaga, raske tööga, ootamisega, suure tahtega, lunimisega, soovunelmatega, tutvusi kasutades, õppimisega, meditatsiooniga, võtmega.
Vaatasin Pealtnägijast tükki, kus 14 aastane tüdruk põeb haruldast haigust. Vanemad otsivad "ust," mis lahendaks haiguse. Arstid on nõutud, sensitiivid on kasutud, armastus lapse vastu ei aita ja lootusest jääb väheks. Kas ust pole?
Uks on olemas, alati.
Ole järjepidev, otsi.
Elu, mille koorem tundub raskem, kui inimene kanda jaksab. Süvenemata asjaoludesse, kas inimene on koorma endale ise peale otsinud või on see temale peale pandud on inimesel võimalus arututest koormatest vabaneda.
Esimene võimalus on võtta vastutus enda elu ees. Inimese elu ei ole kunagi juhuslik. Inimene on alati unikaalne, alates oma sõrmejäljest kuni potentsiaalini välja. Iga inimese elu on väärtus omaette. Ise ennast väärtustades, ilma oskuste ja sisusta, lihtsalt olemasolu. Me pole ennast ise sünnitanud, ise valinud elu, meil tuleb see lihtsalt vastu võtta.
Teine ülesanne on jagada seda elu, võimalusel oma perekonnaga, lähedastega, kes meist hoolivad.
See võtab ära suure koorma inimeselt ja kergendab oluliselt elu valu hetki ja kahekordistab rõõmu hetki. See on loomulik keskkond, kus inimene saab olla tema ise.
Kolmas ja kõige tähtsam on otsida varjatud tarkust. See ei ole müstika, kuivõrd inimese sisse on peidetud igavik, mis otsib oma päritolu. Koguja autor, kuningas Saalomon, ütleb et elu on mõttetu, kui elu eesmärk on elada lihtsalt kaduva maailma nimel. Olgu selleks siis raha, perekond või karjäär.
Inimene on Jumala looming. Autor loob subjekti eesmärgipäraselt. Mitte kunagi ei ütle me loodut vaadates, et see tekkis ise. Olgu see siis maal seinal või ilus maja, see loodi.
Originaalis on inimesele pandud ainult nii palju, kui ta kanda jaksab.
Nurka aetud olukorras tundub, et võimalusi on ainult üks. Halvimal juhul. Parimal aga kaks, kas alla anda või edasi võidelda.
Alla anda tähendab leppida, et võimalused on otsas. See on alati vale! Isegi, kui inimene ise ei näe enam väljapääsu, ei tähenda et seda ei näeks teised.
Võidelda, tähendab olla hetke reaalsusest kaugemal, kuskil kus on lahendus. Jah, see on kui telepilt tulevikust, mida hetkel käega katsuda ei ole võimalik, aga on olemas. Mitte täna, mitte siin, aga tulevikus.
Lühinägelik on elada ainult olevikust lähtudes, faktidest lähtudes, kogemustest lähtudes. Kõik suured unistused eiravad sellist elu.
Alusta lõppeesmärki silmas pidades...alusta silmaga nähtamatust.