Keegi on öelnud, et ideed ärkavad ellu alles siis, kui neist räägitakse. Kõik muu on lihtsalt hulk mõtteid. Ma pean ennast ideede inimeseks, mul ei ole raske pakkuda ideid ja lahendusi ning olla seal juures ka “kreisi”. Samas kas meil on üldse ideede kriis kui sellist või pigem on puudu tegutsejatest, kes võtaks kasvõi lihtsa puutüki ja vormiks sellest midagi, näiteks lambi.
Kui ma koolitustel küsin inimestelt, kas nad tunnevad ära kogemuse, ala sul on ideid, aga sa ei jõua kunagi tegudeni. Ilma häbi tundmata tõstab päris hulk inimesi oma käe.
Meil ei olegi ideede puudust, ikka julgusest jääb vajaka. Aga miks? Keda me kardame? Mida me kardame? Miks me kardame? Nendele küsimustele on oluline vastata, aga kas sellest on piisav, et olla julgem.
Julgus ei tähenda kindlasti hirmu puudumist, vaid vaatamata hirmule tegutsemist, ütles keegi kuskil.
Ma arvan, et enamus nõustuvad, aga mis siis kui ma ikkagi ei tegutse, tean kõike aga ei tegutse, sest kardan rohkem.
Enese ületamine ja enda juhtimise edukus sõltub sinu kaaslastest, kellega sa ennast ümbritsed. Muidugi ka sinust endast, aga edukas enese ületamine saabub siis, kui lubame nendel, kes meist hoolivad meisse rääkida ja meid suunata. Mõni palkab endale kellegi, teised lepivad kokku sõpradega, et ala kui ma trenni minna ei viitsi, ütle mulle midagi, tule võta mind peale… tuleta mulle meelde, miks ma midagi teen jms. Küsi, milline on atmosfäär, milles ma tegutsen ja elan, kas see aitab mul tegutseda julgemini.
Kusjuures mõni ületab ennast teisi ületades, aga see pole sama, sellel on teiste hind küljes. Enda ületamine ala stiilis, panen kedagi halvasti tundma, siis tunnen ennast paremini on kole.
Vajame kedagi, kes meist hoolib ja julgustab meid ennast ületama. See on kriitilise tähtsusega. Keegi kes usub meisse, sõltumata meie madal punktist või olukorrast. Kui Kärt (mu abikaasa) ei oleks mulle julgustuseks, minu suurim fänn, oleksin ma kõhuli. Ma olen õnnelik mees.
Niisiis, selleks et me julgeks rohkem, vajame julgustust, mis tuleb läbi armastuse viie keele, vajame kedagi kes oskab vajutada just seda õiget nuppu.
Väikesed koerad on sageli kurjemad, kui suured. Ma lihtsalt oskan karta suuri, aga minu kogemus hammustada saamisest on olnud väikselt koeralt, kes ei tundunud ohtlik. “Ta on ju nii väike” mõtlesin ennem kui kutsa mu säärt järama kukkus.
Siis kardan ma vaikivaid inimesi.
Vaikiv inimene on ohtlikum, kui suure suuga lärmaja. Nendega on nii, et ma ei saa aru, mida nad järgmisena teevad. Avatud inimesed ei pruugi olla muidugi väga stabiilsed, aga ma vähemalt kuulen ja näen neid.
Siis kardan ma moraliseerivaid inimesi.
Minu kristlik usk ja väärtused kinnitavad sama, et kõik on lost in dust. Iga inimene on võimeline ennast ainult kuhugi maani tubliks tegema, muutus käib seest välja, südame kaudu. Sellega tegeleb Jumal, kui inimene muidugi tahab.
Argus on epideemiline. Üks taganeb, taganevad kõik. Julgusega on sama. Üks astub esile, leiab teinegi sellest jõu.
Ebaõiglust on palju. Ühiskonnas laiemalt. Aga see ebaõiglus on demokraatlik ja jokk. Inimesed ise ägavad selle all, sest hirm on suurem, kui julgus olla…
Ainult suurem julgus aitab hirmuga hakkama saada. Olen üsna kindel, et teen lähiajal tutvust ühe väikese koera, vaikiva ja või moraliseeriva ligimesega.
Ja muidugi ainult täiuslik armastus ajab hirmu minema.
Teen tööd alustavate ettevõtjatega, seda nii kinnisvarabüroos kui üliõpilastega. Üks asi on alati ilmne, me alahindame ennast pidevalt. Üks vaikne hääl võtab ära kogu unistuse. “Ma pole vist selles väga hea”, “Ma olen alustaja”, “Kui nad vaid teaksid, kui vähe ma tean”, “Ma pole ikkagi vist selleks valmis,” See oli algaja õnn.”
Kõik on võimelised unistama ja looma alternatiivset tulevikku, vähemalt oma peas, aga vähesed oskavad tegeleda selle alahindava häälega, mis võtab jõu teha, mis vaja.
Üldiselt kipub see hääl inimesi peitu sundima ja tegema otsuseid, mis nõuaks vähem riske ja esil olemist. See annab omakorda võimaluse süüdistada süsteemi, teisi ja mitte võtta vastutust ande ja elu ees, mis meil on. Ja nii kaotame potentsiaali ja innovatsiooni.
Kuidas selle häälega hakkama saada?
Esiteks võta vastutus enda elu ees. Igaüks peab seda tegema, varem või hiljem. Me pole harjutamas eluks, vaid elu käib. Sul on päris palju anda. Päriselt. See on elu ja surma küsimus, kas julgeda elada või karta surra. Märgata ja panustada, õnne ja ebaõnne kiuste.
Teiseks ära otsi kirge, vaid lahenda päris probleeme, võid leida ka kire. Inimesel on oskus, mida loomadel ei ole, lahendada suuri väljakutseid, anda lootust ja pakkuda lahendusi. Just eile mõtlesin, et olen autokliima loojatele väga tänulik, õues oli 28 kraadi kuuma.
Kolmandaks need, kes on milleski täna head, on olnud milleski kehvad eile. Müük, äri, juhtimine, kirjutamine, laulmine on õpitavad.
Tee otsus tegutseda, ebaõnnestumine käib selle juurde. Õnnestumine on ebaõnnestumise astmelaud. Ära lase sellel häälel ennast alahinnata, sinu panus on kriitiliselt oluline.
Sloppy Joe on 20.sajandi alguse retsept Ameerikast, mille koostisosad on hakkliha, sibul, tomatikaste ja üsna keerulise hääldusega Worcestershire kaste.
Toitu serveeritakse kahe hamburgeri saia vahel.
Lohakaks teeb selle toidu just selle tarbimine. Peale söömist on sul pool nägu ja taldrik seda täis. Aga selles ongi selle toidu võlu. Sa naudid kastet, uskumatult krõbedat saia ja kõik muu on kõrvaline.
Loovuse juures on selline protsess hädavajalik. Loovprotsessis tuleb taluda lohakuse pinget, täiuslikkuse puudumist ja protsessi kui sellist.
Lohakus on siinkohal tahtlik ja teadlik otsus, mitte alluda vaiksele häälele – tee korralikult! Ei, mitte see lohakas, et sa ei hooli, vaid see, et sa ei karda ja otsustad olla lahke, sellega mis sul on.
Perfektse tulemuseni on veel aega, päris palju. Seni aga loo ja ole lohakas. Loov protsessi suurim väljakututse on mitte pidurdada, kuna tulemust ei ole veel näha. Loo nii kaua, kuniks enam ei karda olla lahke.
Lisaks võib juhtuda, et see parim ongi see sinu - Lohakas Juhan.
Vastupanu on reaalne, nii väline kui sisemine. Ükskõik millega alustad ilmub see kohale, alati kui hakkad looma, kui otsustad välja astuda oma mugavustsoonist. Suunates sind taganema, otsima asendust, pinge leevendust, heakskiitu.
Vaikimisi ei ole inimene ei optimistlik ega töökas. Mähkmetest tuleb välja kasvada, see on ebamugav protsess, aga vältimatu. Vaikimisi ei ole inimene töökas, ta peab ennast ületama, päev haaval. Luues väärtust, otsides väärtust, saades vastutasuks sissetuleku. Tõestuse, et sa olid oma andega kasulik. Sissetulek ei ole eesmärk omaette, vaid loomine, teiste teenimine.
Tunded on päris, muidugi. Ala et sa ei viitsi alustada praegu või et sul ei ole õiget tuju. Aga tõele au andes, ainus asi mis lahutab sind hetkel sinu võimalikust „tähendusrikkast“ elust on OTSUS ületada takistusi. Ja vahest on see takistus lihtsalt tunne, et sul pole tuju.
Meil oleks olemata väga palju ilusat, kui inimesed järgneksid üksnes oma tujule.
Sul on unistus, sul on plaan, sul on tahtmine. Aga sul on mure ja see puudutab raha.
Sul on vaja raha, et alustada oma äriga.
Aga ennem raha, tuleb selgeks teha, mis see on.
„...seda teavad ju kõik" ütleb keegi.
"Paber?"
Tõsi, teda trükitakse paberile, aga see, mis ta on ja mida ta esindab on midagi muud.
See on usaldus mehhanism, kus osapooled vahetavad väärtust. Ühel on töö või teenus või toode, mida teine vajab. Raha on tõend, et sa oled vajalik, sinu teenust või toodet hinnatakse.
Raha ei ole füüsiline. Raha on vaimne. (mitte religioosne, vaid printsiip kui selline).
Nüüd, aga kust raha saada? Lähtun siinkohal suuremast vaatest, et raha on väärtuse tunnistus.
Ma ei lasku sellesse, mis on moraalne raha teenimine või mitte, lähtun sellest, et töötegija on palka väärt. Kui sina teed, mida teised vajavad, saad selle eest tasu.
Nii tehakse raha. Käid tööl, ehitad äri, lood väärtust ja teed raha.
Aga blogiloo suurim mõte on anda sissevaade sellesse, kust leida raha oma äri alustamiseks või ka ehitamiseks.
Kõik ärid ei vaja alustamiseks suurt raha. Siin on palju võimalusi, kuidas alustada minimaalsete kuludega. Rõhuasetus on minimaalsed kulud, eriti kui see mida ehitad on sinu esimene äri.
Alustuseks parim raha, mida oma äri ehitamiseks kasutada on raha, mis tuleb klientidelt, nendelt kes juba hindavad seda, mida teed.
Näiteks pidasin vestlust oma teismelise õepojaga, kes tahaks raha teha. Tema mure on selles, et kõik asjad, millega ta raha teeks on kulukad. Ala joonistaks mobiili kaantele oma pilte vms.
Mobiilikaaned maksavad.
Mina aga soovitasin joonistada paberile ja seda, mida inimesed tahavad – neid ennast, perekonna pilte, portreesid. Muidugi on sul vaja olla nišis, aga kujuta ette perekonna pilti, aga joonistatud ja ägeda kiiksuga.
Internet on tasuta. Seal saab oma unistust jagada.
Ja siis, kui sinu äri vajab suurt kapitali, et alustada siis peab keegi sinusse palju uskuma, aga ennekõike sina ise. Olgu see "keegi" siis pank või muu investor.
Kui sinu äri ei vaja suurt kapitali on mõistlik, et alustad harjutatud riskidega. See tähendab rahvakeeles, et hoiad munad on erinevates korvides. Sinu jõukuse allikas on sinu igakuine sissetulek. Alusta sealt.
Kui alustad äri, mis ei vaja suurt kapitali, keskendu maksvale kliendi leidmisele.
Hangi endale esimene klient, kes on nõus maksma teenuse või toote eest, mida sa pakud.
Tõsi, see pole lihtne. Aga on ka. Kui keegi on nõus maksma selle eest, mida teed või pakud on ehk vastus selge, sul on väärtust. Väärtuse eest makstakse proportsioonis. Ala kuld on kallis.
Alustuseks…tõsta enda ja oma teenuse väärtust, nii teed raha.