"Kahepuudast loobin paremaga ja vasaku käega üles. Pooleteise puudast surun 7-8 korda. Puudast võin ka kakskümmend korda suruda." Läheme terrassile ja ma näitan teile, millistest harjutustest koosneb minu hommikuvõimlemine." räägib 1980 aastal 75 aastane professor Konstatin Nikitin oma treenigutest ja argipäevast.
See kild on raamatust "Meie mehed", mille autoriks on Stiv Šenkman, kes räägib nõukogude mehe tervisest, kirjeldades seda läbi kõrges vanuses oleva professori, kes ise on tõeline nõukogude mees, tugev ja heas vormis.
Autode arv ja istuv töö on täna 34 aastat hiljem tunduvalt suurem probleem, kui toonases maailmas. Aga juba siis kirjutab autor, et vähene liikumine tapab ning võtab ära paljudelt ning just meestelt võimaluse elada täisväärtuslikku vanurielu ja näha lapselapsi. Seetõttu pean tähtsaks siin oma blogis esitada väljakutse kõigile lugejatele teha kõik selleks, et ise enda elupikkust mitte lühendada, vaid anda juurde aastaid kümme ja seda ennekõike mehi silmaspidades.
Niisiis üks erksamaid näited tervise loomisele on kõndimine.
Jaapanis on väga populaarne põhimõte käia iga päev 10 000 sammu. Jaapanlased täidavad oma igapäevast normi korralikult, neile omase täpsuse ja distsiplineeritusega. Väga võimalik, et 10 000 sammu on üks põhjus, miks jaapani meeste keskmine eluiga on pikkuselt kolmandal kohal maailmas - 71,2 aastat. (aastal 1980) 77,4 aastat (aastal 2000).
Püüame jaapani normi arvude keelde tõlkida. Keskmine sammu pikkus on 70-80 cm.
Väga aeglane 60-70 sammu minutis (2,5-3km/h)
Aeglane 70-90 sammu minutis (3-4km/h)
Keskmine 90-120 sammu minutis (4-5,5km/h)
Kiire 120-140 sammu minutis (5,5-6,5km/h)
Väga kiire - üle 140 sammu minutis (üle 6,5km/h)
Seega kõik, kes ei põe südame- ja veresoonkonnahaigusi, võivad east sõltumata oma käimistempot üsna vähese vaevaga isegi kuni ülemise piirini tõsta. Üks tund sellist tempot on 8500 sammu ümber. Normi saavutamiseks tuleks "juurde kõndida" veel 10 minutit.
Selliselt kõndides tarvitab inimene umbes 1500-1800ml hapnikku minutis ja kulutab 600-800kcal energiat.
Eesti üks teenekaimaid poksitreenereid ja poksijaid Rein Pajur ütleb ikka oma "poistele", "kui olete noored nagu teie, siis võite sporti teha, aga kui olete vanamees nagu mina, (76) siis peate. Juhul kui te ei taha istutada ratastoolis ja olla kellegi kaelapeal."
Tervise eest tuleb ise hoolt kanda, seda ei saa kellegi teise hoolde jätta.
Miks ma sellest kirjutan?
Saavutused äris või kutsumuses saavad alguse ja lõpu heast füüsiliset vormist. Üldiselt terve inimene, kes emotsionaalselt kipub madalseisus olema on üsna kindlalt väikese füüsilise koormusega. Füüsis loob head eeldused üldisteks õnnestumisteks.
Õnnelik olemine on suure osa inimeste jaoks eesmärk omaette. Keegi ei taha olla õnnetu. Miks õnn on üürike?
Kuidas olla õnnelik, ka siis kui kõik väline ei seda ei toeta?
10% meie õnnelik olemisest annavad välised asjaolud - töö, suhe, kodu, asjad mida omame. Nagu varem kirjutatud, siis see, mille kohta ütleme, "et kui mul oleks see” on just see 10% suurusjärk õnnelikkusest. Paraku välised asjad on rahuldajad ning ei ole ise rahudluse allikaks.
Ligi 50% õnnelik olemisest baseerub sisemistel määrajatel nagu geneetika, temperament ja põhiväärtused.
Me oleme kõik erinevad, isegi väikeseid beebisid jälgides nende sünnijärgselt on nad muud kui samasugused.
Ülejäänud 30% õnnelik olemisest määrad sina ise. Asjad, mida teed tahtlikult, meelega, eesmärgistatult. Sinu suhtumine, käitmine ja sisemised määrajad, mis on sinu kontrolli all.
See, aga jätab meie kätte rida valikuid, mida teha, et valikuid tehes jõuda hinge täitvate eesmärkideni. Aasta aasta järel meie valikud loovad suunda, kuhu liigume. Ning see, kuidas me oma elu täidame on suures osas just meie endi valida, kas kestvaid väärtusi taga ajades või keskendudes ainult 10le protsendile?
Kui me teame, et asjades ja välistel asjades ei ole kestvat õnne, siis miks ENAMUS inimestest ihkab asju? "Kui mul oleks see, siis oleksin õnnelik”.
Pole ehk ühelegi juhile võõras saada töötajalt avaldus, mis kinnitab soovi töölt lahkumiseks. Meie imestus on suur ja nõuab kogumist. Miks on ehk esimene küsimus? Mis juhtus?
Selleks võib olla konkurendi paremad tingimused palga, töövahendite või paindlikuma ajagraafiku suhtes.
Mõndade arvates on töökohtade vahetus on justkui inimesse sisse programmeeritud, kuna siis on rohkem kogemusi ja ettevõtete nimesid, mida CV-sse panna. Kogemused ei pruugi alati olla hea tasu saamisel piisavad argumendid, vaid asjatundlikkus ja järjepidevus.
"Mida me peame tegema, et te oleksite kauemaks jäänud," küsis kord üks juht lahkuvalt töötajalt. “Mida iganes, kõike.”
Me unustame, et oleme inimeste maailmas, kus suhtlemine avatult ja osapooli arvestavalt on peamine jätkusuutliku koostoimimise vahendeid.
Kolm asja, mida arvestada töötajatega suhtlemisel:
1. Kõik inimesed on isekad. Neil on kõigil oma ambitsioonid, soovid ja unistused. Nende fookus sinu antud ülesannetele hetkel klapib sinu omadega. Konflikti korral, kus töötaja omad peavad olema pikalt tagaplaanil ja ei ühti, või on alla surutud, tekib väärtuste konflikt, mis võib viia uue töökoha otsimiseni.
2. Aktsepteerida fakti, et kõigil on omad ambitsioonid ja unistused ning just selles kontektis panna paika väärtused, kuidas koos toimida. Tegevusplaan, mis “teab”, et ühel päeval soovib töötaja teha oma ettevõtte, lahkuda riigist, minna edasi õppima, saada juhiks.
3. Pidada vähemalt kaks korda aastas põhjalikumaid vestlusi teemal, kas töötaja areng on piisav, kas kokkulepitud plaan toimib.
Öeldakse, et see, mida ei tea ei tee haiget. Lühinägelik ütelus, sest eitus ja teadmatus ei tee asja olematuks. Kui avatuse keskkonda ei looda, jääb vaid oodata, millal keegi lahkub. Avatud juhtimine annab aga suhte, mis ei tähenda, et keegi kunagi ei lahku, aga siis on see juba juhile eelnevalt teada.
Mis on õnnelik olemise valem? Mõni arvab, et raha, teine staatus, kolmas hea suhe? Hiljutine vestlus kolleegiga tõi välja veel ühe võimaliku valemi, endaga rahus elamise. Kuidas elada endaga rahus?
Armastades ennast, siis teisi? Kust tuleb enesearmastus ja rahulolu elu erinevate poolte vahele?
Psühholoog Henry Cloud ütleb oma raamatus "Õnnelik olemise saladus”, mis baseerub teaduslikel uurimustel, et kõik olukordade põhine õnnelik olemine on lühike. Teisisõnu kõik, mille kohta me ütleme, et kui mul oleks see ja see asi olemas, oleksin ma õnnelik ei anna tulemust.
Kui mul oleks rohkem raha, siis oleksin õnnelik.
Kui ma kohtaksin kedagi erilist, siis oleksin õnnelik.
Kui ma saaksin ametikõrgendust, siis oleksin õnnelik.
Kui ma saaksin sellest jamast välja, siis oleks elu ilus.
Kahtlemata kõigel nimetatul on väärtus ja tähendus, aga mitte lõplik eriti veel õnnelik olemise kontekstist lähtuvalt.
Välistel mõjutajatel ja asjaoludel ei ole jätkusuutlikku jõudu õnnelikuks tegemiseks. Seega ei uued autod, uued suhted, suurem perekond, rohkem raha ei anna täit õnnelik olemiseks vajalikku.
Uurimused näitavad, et ainult 10% meie õnnelik olemisest määravad välised määrajad ja asjaolud.
Kui saad uue auto või ametikõrgenduse, uue tehnilise vidina, riideeseme, kestab õnnelik “tunne” ainult lühikese aja.
Keegi on öelnud tabavalt, et "raha ei saa osta õnne, küll aga selle eest saab osta suure punase Cadillaci, mis aitab õnnele lähemale.”
Kui me otsime õnne asjadest, millel ei ole jätkusuutlikku õnnelikuks tegemise jõudu, magame maha selle, millel see jõud on olemas.
Tänapäeva töö tegemine on üsnagi paindlik. Tänu tehnoloogilistele uuendustele on võimalus läbi interneti ligi pääseda kõigele vajalikule, selleks ei pea kontoris tööd tegema ega.
Kas kodus töö tegemine aga suurendab töötaja efektiivsust ja tulemuslikkust? Mitte tingimata.
1. Paljudele on suhtlemine ja just sotsiaaliseerumine see, mis teeb töö tegemise nauditavaks. Kodus töö tegemine võib olla üksildane.
2. Tagasiside on oluline komponent, mida iga inimene vajab, kas töö on hea võib tuleb pingutada rohkem. Kodus võib see jääda väga ühekülgseks või olematuks.
3. Kodus võib aja ehk tegevsute juhtimine saada takistuseks asjade ära tegemisel. Kuna kodus oleme iseenda peremehed, võib tekkida probleeme distipliiniga.
Samas kodus töötamise eelis on vähem vahele segamist. Kuigi oleme just iseenda suurimad vaenlased ning seeläbi võib fookuse hoidmine olla keeruline.
4. Kodus ei ole konkreetset kontorit või tööpinda, töö toimub köögis või elutoa diivanil. Laste või teiste koduste tegevused võivad keskendumist segada.
5. Suuremates kontorites on oma IT tehniline tugi. Väheste teadmistega arvutite või printerite vallast võib kodus töötamise teha üsna stressirohkeks.
Kodus töötamine võib tunduda mugava ja hea võimalusena, samas võtta ära just kontori eelised. Seega kui sina või mõned su tuttavad plaanivad kodus töötamist, võiksid antud punkte silmas pidada. Mitmed omadused on õpitavad ja osadele inimestele ehk kodus töötamine sobibki. Tähtis on silmas pidada, et tulemused ja rahulolu oleksid mõlemas keskkonnas olemas.
Lugesin hiljuti Zig Ziglari raamatut "Born to Win" ning mõitsin, et Ziglari1. Planeeri, 2.Valmistu 3. Looda võitu on sügavamad, kui esmapilgul tunduvad ning just võidu lootus ei saa asendanud kahte peamist, sest ettevalmistus ja palneerimine loovad võidu eeldused.
Iga aastavahetus toimub suur loto üritus, kus otse eetris mängitakse maha autosid, raha ja muid auhindu. Selleks, et selles osaleda tuleb osta lotopilet. Olenemata võiduvõimalusest ostab suur hulk inimesi just lootuses, et nende pilet on võidupilet. See lootus aga lõppeb just siis, kui selgub et võit tuli või jäi ühe numbri kaugusele.
Mulle joonistus muster loto mängimise ja juhtimise vahele. Kui organisatsiooni juht peaks lootma või ootama parematele tulemustele ja seda pelgalt seetõttu, et osa inimesi otsustab hommikul tööle tulla ja õhtul koju minna on võidu võimalus sarnane lotomängule.
Juhtimine on kavatsuslik ja põhjendatud tegevus, mis ei baseeru kõigest võidu ootusele.
“Juhiks saamine sarnaneb paljuski edukasse aktsiatesse investeerimisega. Kõigest lootes, et ühel päeval saad rikkaks ei käi juhtimise juurde ilma midagi tegemata. See, mis loeb kõige rohkem on just igapäevased tegevused.” ütleb John Maxwell raamatus "Leadership 101."
Edukas juhtimine vajab planeerimiseks ja valmistumiseks aega. Kes meist ei ole osalenud või läbi viinud kehvasti ettevalmistatud koosolekut või seminari ning seejärel imestanud, miks oodatud tulemused nii nõrgaks jäid?
Ettevalmistus nõuab sama konkreetset aega nagu kokkukutsutud koosolek, millel on konkreetne algus ja lõpp. Kui pikalt peaks ettevalmistama? Kõne või nädala või kuu koosolekuks?
Vastus ei ole ühene, aga pigem rohkem kui vähem. Avastasin ise koolitusi või kohtumisi läbi viies, et peamine ebakindluse allikas on kehv ettevalmistus ning läbimõtlemata argumendid, mis nii ootamatult kliendi või kolleegide poolt ette tulid.
Kõik kostub vägagi elemntaarne ning miks ma sellest kirjutan? Sellepärast, et ootusi kasvatades jääb sageli ettevalmistus samale tasemele ning seetõttu jäävad ka uued ootused saavutamata.
"Kahepuudast loobin paremaga ja vasaku käega üles. Pooleteise puudast surun 7-8 korda. Puudast võin ka kakskümmend korda suruda." Läheme terrassile ja ma näitan teile, millistest harjutustest koosneb minu hommikuvõimlemine." räägib 1980 aastal 75 aastane professor Konstatin Nikitin oma treenigutest ja argipäevast.
