Juhi nr üks ülesanne on meeskonda üles tõsta, mitte maha kiskuda. – Phil Jackson, Eleven Rings
Phil Jackson teab nii mõndagi, kuidas muuta lihtsalt talent võitjaks. Jackson viis 11 korral oma meeskonnad NBA meistriks. Ta võitis kuuel korral Chicago Bullsiga. Seejärel pakkis ta oma asjad ja kolis läände ning tegi maagiat Los Angeleses, kus võitis 5 tiitlit Lakerisiga.
Aastal, kui Jackson eeldas et ohjad on tema käes hakkas edu käest minema. Oma raamatus “Eleven Rings: The Soul Of Success” käsitleb ta intsidenti Kobe Bryanti ja Shaquille O’Neali vahel, mis illustreerib väljakutseid, millega tal kui treeneril silmitsi seista ja tema, kui juhi osatähtsusest meeskonna ehitamisel.
“Mängijad hakkasid üksteist kaotustes süüdistama ja ma mõistsin, et pean sellega koheselt tegelema. Esimese asjana kohtusin Shaqiga hommikusöögiks, et arutada teemal, mida tähendab juhiks olemine. Ma alustasin looga, kuidas Michael Jordan kinnitas oma usku meeskonda enne 5ndat tähtsaimat mängu Clevelandi vastu 1989 playoffides. Ta näitas kompromissitut usk ja me võitsime finaalmängu - Jordan viskas viimase sekundi vikse ja tabas selle.”
“Ma ütlesin Shaqile, et ta peab leidma oma viisi, kuidas meeskonda inspireerida. Tal tuleks väljendada oma kindlameelsust ja rõõmu mängu ja mängijate suhtes selliselt, et tema meeskonna kaaslased, eriti Kobe, tunneksid, et kui nad liidavad oma jõud, siis ei oleks mitte miski võimatu.“
Nende kahe mängija suhtest ei saanud kunagi parimate sõprade tandemit. See aga ei olnudki eesmärk. Soov oli aidata mõlemal mängijal näha kaugemale oma isiklikest ambitsioonidest ja aidata meeskonnal võita. See õnnestus.
Suurepärased juhid ei peida pead liiva alla, vaid võtavad väljakutsete ees alati vastutuse ja aitavad võita meeskonnal, mitte ainult indiviididel.
Kurb tõsiasi on see, et isegi kui inimesed tunnevad, et saavutatud edu ei pakkunud oodatud rahuldust, võtavad nad "tahtejõul" vastu otsuse: Ma annan täiega minna ja töötan niikaua kuni see hea tunne lõpuks saabub.
Üllatavalt vähe inimesi hoopis peatuvad ja küsivad:
Ühel hiljutisel seminaril küsis minu käest osaleja, et kui ettevõtte eesmärk on kasumit teenida, siis jutt teenivast või inimestekesksest juhtimisest on silmakirjalik.
Tõsi, selles osas, et enamus ettevõtjaid teeb tööd selleks, et teenida kasumit ja kasumil ei ole ju midagi viga, sest see annab tiivad - kasvuks, laienemiseks ja investeeringuteks.
Küsija peamine küsimus oli selles, et kuna ettevõtlus on inimeste "ära" kasutamine ning kui seda teha veel sellise õilsa egiidi all, mis ütleb, et hoolime inimestest ja armastame neid, kostub kõik kuidagi vale.
Aga, mis siis, kui ettevõtja või juht teeb tööd mingi missiooniga? Kui eesmärk on vähendada näljahäda või soov on anda võimalust arenguks? Mis siis kui juhi soov on luua lisaväärtust, viia ellu visiooni ja nende väärtustega, mida ühiselt jagatakse?
Ma arvan, et oleme näinud niipalju enesekasupüüdlikke juhte ja ettevõtjaid, et peaaegu on raske uskuda, et teisti on võimalik. Hea ja väärtustekeskne ettevõtlus on võimalik, see aga nõuab uut tüüpi juhte, kes juhivad kõrgemal tasemel.
Kas teadsite, et 1896 aasta Olümpia mängudel (Wikipedia andmetel) hüppas kaugushüppaja Ellery Clark 6.35 m, et saada esikohta, 116 aastat hiljem, aastal 2012, hüppas aga Briti kaugushüppaja Greg Rutherford 8.31 m. Vahe on kaks tohutut meetrit.
Kas seda on palju? Muidugi. Kusjuures progress on toimunud peaaegu kõikides spordialades.
Eluea ideaalpikkus on 70-80 aastat ja kogu seda lugu kannab progress - koolist, kooli, töölt tööle. See ei toimu iseenesest, seda tuleb planeerida. Tehtud.
Lihtne on peale ülikooli keskenduda karjäärile ning töötada jutti järgmised 50-60 aastat. Vahetada töökohti ning kogeda, kõike mis elu annab ja olla kujundatud. Osaliselt on see paratamatu. Aga karjäär ei pruugi tähendada, et oled saanud selleks, kelleks tahaksid.
Arengut saab mõõta kahte pidi ehk selle, mis seisneb CV-s ja selle, kelleks me oleme kujunenud. Mis meile on juhtunud ja mida initsieerime?
Ja just see, mind intrigeeribki, kelleks ma inimesena tahan saada. Sellele vastab aga küsimus “milliste” väärtuste ja kogemustega ma tahan seda elu kord lõpetada? Millised omadused, karakter?
Seeläbi saame ka, mitte küll täpse, aga umbkaudse vastuse, mitu meetrit kaugemale saaksime hüpata oma enda kujunemisel.
Kui keegi teeb sinu suhtes kriitikat on üsna loomulik võtta kaitsev hoiak. Pealegi on kriitik sageli isik, kelle tahtmine on sinu omast erinev.
Kuidas oleks nõu saamisega, soovitud nõu, kelleltki heatahtlikult ja eksperdilt? Kui sa ajad selle segamini kriitikaga, jääb sul palju saamata.
Siin on lihtne võimalus, kuidas nõu saamist mõista**: proovi seda selga.**
Selle asemel, et selgitada endale ja nõu andjale, miks idee on vale, võimatu või tohutult keeruline, kujuta aga ette hoopis, kuidas see praktikas toimiks. Käitu vastavalt, räägi vastavalt, proovi see nõu läbi mõelda oma mõtetes. Keera saadud nõu äriplaaniks või esitluseks, mida teistega jagada. Laienda saadud nõu ning tee see veel julgemaks.
Kui su sõber ütleb, et “sa näeksid hea välja selle mütsiga”, siis oleks üsna imelik kujutada endale ette, et see, mida ta just ütles oli hoopis, et sa näed halb välja ilma mütsita. Ning sul tuleb selgitada, miks sa kunagi mütsi ei kanna ja peaksid ennast kaitsma, sest ta arvab ju et sa näed alati inetu välja.
Ei. Proovi mütsi pähe. Lihtsalt mütsi.
Proovi jakki, mis on selle mütsiga koos. Käi ringi müts peas. Tee endast mõned pildid, müts peas.
Ja siis, kui sa tahad või ei taha, kanna või ära kanna seda mütsi.
Vanasti tuli film rentida videolaenutusesest, mis asus x kohas ja selleks tuli füüsiliselt kohale minna. Filmid oli VHS kassettide peal ning dubleeritud valdavalt venekeelde ühe ja sama lugeja poolt. See hääl kostub kõrvus siiani.
Täna nupuvajutus ja film kohal. Kord noorepoisina läksin perele hankima kogupere komöödiat videolaenutusest. Vaatasin mööda riiuleid ringi ja küsisin nõu, mis võiks olla sobiv. Nii ulataski töötaja mulle filmi, mis pidi olema nii naljakas, et kuku või pikali.
Koju jõudes ja kogu perekonna ülesköetud, pidime nägema parimat filmi, mida eales nähtud.
See film oli täielik läbikukkumine, keegi ei naernud, kellelegi see ei meeldinud, see polnud isegi naljakas. Seepeale ütles keegi, et sind Elari enam küll filmi hankima ei saada... olin rõõmus, sest kõigi meelejärgi olla on ju keeruline, seega pigem olla tarbija ning kriitik.
Filmi tegemine on risk, selle hankimine, raamatukirjutamine samuti, blogi pidamine, näitlemine, laulmine, koolitamine, tantsimine see kõik on risk. Kas on neid, kellele see ei meeldi?
Kindlasti! Võib olla isegi rohkem, kui meeldijaid. Kuid kumbale keskenduda kas neile, kellele ei meeldi või neile, kellele meeldib? Kas üldse meeldivusele keskenduda.
Meeldivuse teema on popkultuuri vundament, aga ka surm. Meeldimisel pole ju häda midagi, aga kõigile meeldimisel küll, iseloom kaob ära.
Tuleb julgeda riske võtta ja mitte meeldida, sest alati on võimalus, et tegevuse käigus õpitakse midagi, mis kellelegi hea ja meeldib, aga harva kõigile ja alati.
Juhi nr üks ülesanne on meeskonda üles tõsta, mitte maha kiskuda. – Phil Jackson, Eleven Rings
