http://www.ted.com/talks/larry_smith_why_you_will_fail_to_have_a_great_career?awesm=on.ted.com_b08Lo&utm_source=l.facebook.com&utm_content=awesm-publisher&utm_medium=on.ted.com-facebook-share&utm_campaign=#t-894784
Väga inspireeriv video sellest, kuidas me hirmu tõttu jätame tegemata nii mõndagi, aga peaasjalikult kõige tähtsama, ei järgi oma kirge.
Juhid tahavad näha progressi ja arengut. Kui koosolekud on ilma arengu või sihita ei oota inimesed ja isegi juhid nendel osalemist. Osad juhid pigem ignoreerivad koosolekuid, selleks et teha "midagi" tähtsamat. Aegajalt on arvamusi, et koosolekud on mõttetud ja ajaraiskamine. Head juhid aga arvavad, et koosolekud hädavajalikud. Nende loomiseks on vajalik kultuur, mis ütleb "need on planeerimise, ennetamiste ja aregu jaoks vältimatud kohtumised." Nendel osalevad õiged inimesed ja koosolekud on mõtestatud.
Milline on HEA koosolek?
Hea koosolek on see, kus osalevad inimesed, kes on koosolekul viibimisest huvitatud. Selle eelduseks on juhi selge nägemus, kellele koosolek mõeldud on, mida sealt saada soovitakse ning mis on panus, mida iga osaleja saab pakkuda. Seega kohal peaks olema panustajad.
Hea koosolek on eesmärgipärane. Miks mida arutatakse? Mis on väärtus, mida otsitakse? Kui laua taga on organisatsiooni teravaimad pliiatsid, siis nende arvamus on just see, mida juht kuulda tahab. Eranditult kõigi ideed on teretulnud.
Hea koosolek on see, kus kõik saavad segamatult oma arvamust avaldada. Kui juht kogub helgemad pead oma laua ümber on ka igal tegijal oma mõtted. Aegajalt ongi juhi ainus ülesanne panna need mõtted lauataga keerlema. Alustada diskussiooni. Küsida küsimusi, mis sunnivad vaatama sügavamale, kus peituvad suurepärased lahendused organisatsiooni arenguks.
Hea koosolek lubab teatavat ärevust ja pinget. Ta väldib isiklikuks minemist, aga annab hoogu kirele.
Hea koosolek on ettevalmistatud 1-2 põhipunktiga, mille suhtes on kogunevatel inimestel võimalus eelnevalt ettevalmistada. Eriti kui räägitakse teemadel, mis on rasked ja keerukad. Näiteks inimesuhete küsimused, tööeetika, konfliktid.
Head koosolekut ei piira aeg. Teame kohtumisi, kus aeg lendab ning 2-3 tundi koosolekuks ei olegi pikk aeg. Kui juht toob koosolekule oma parima, olles entusiastlik ja loov, saab sisu minutitest tähtsamaks.
Kokkuvõtteks ei ole koosolekud inimeste piinamiseks, vaid organisatsiooni arenguks. Koosolekute märksõnadeks võiksid olla - edasiviiv, arvamusterohke, progress, naljakas, kirglik, ideederohke.
Iga juht seisab aegajalt silmitsi otsustega, mida on raske elluviia, sest see läheb "midagi" maksma. Alati mitte raha, vahest suhteid, aga palju enam populaarsust. Enamus inimesi tahab meeldida kellelegi. Juht, kes tahab meeldida oma töötajatele soovib olla nende meelejärgi. Kusjuures ei ole lihtne meeldida kõigile. Selleks peaks tegema kõike, mida teised tahavad. Kõike! Kui lapsevanema ainus soov on oma lastele meeldida, siis piiride seadmine on küll üks vale tegevus. Näiteks piiramatus koguses magusa söömine, karjastujookide joomine. Mis võiks olla selle tagajärg?
Rahulolu? Õnnelik olemine? Ehk katkised hambad ja valutav kõht. See aga ei ole kindlasti juhtimine, see on korralagedus.
Me seame piirid, mida võiks nimetada ka väärtusteks. Kui väärtused on selged on palju lihtsam juhtida. Näiteks on ettevõtte väärtus inimesed. Meie hoolime oma inimestest ja klientidest. Inimene kui omaette väärtus. Otsuseid tehes, inimesi värvates lähtume sellest, et inimene on ettevõtluse kese.
Kinnisvarafirma Uus Maa on nimetanud oma põhiväärtusteks meeskond, inimesed ja kliendi ootuste ületamine. Seda teavad kõik töötajad. Need väärtused on ettevõtte alustala, nendest lähtutakse.
Kui juhil tuleb väärtuste põhiseid otsuseid langetada, siis ongi need enamjaolt rasked. Need lähevad maksma. Pahameel, rahulolematus ja vastuseis.
Juhi ülesanne on muutuste protsesse käigus hoida, nende pidev kommunikeerimine. Mugavustsoon on esimene muutuste vastane, kellega tuleb tegeleda koheselt ja argiselt.
Seega hea juhtimine ei ole niivõrd poulaarsuse küsimus, kui visiooni elluviimine, arvestades väärtusi, mis on eelnevalt kokkulepitud.
Paljud kardavad rutiini. Rääkisin sõbraga, kes on kindlasti maailma kõige rahutum hing, pisut liialdades muidugi, ütles, et ta sureks ära, kui rutiini langeb.
Sellele mõeldes sain aru, et ta mõtleb teatud sorti rutiini. Igavat mõtestamata tegevuse kordust, mille tagajärg on mõttetu. Kõik rutiin ei tapa. Osa teeb tugevaks. Rutiin võib olla lihtsalt kulgemine, hamba pesu, hommikusöök, töö, kodu, lapsed, magamine. Või siis mõtestatud. Rutiinsed tegevused, mille tagajärg läheb korda. Kasvõi igapäevane hommikuvõimlemine või tervisesport, mis annab igasse päeva energiat. Või siis söömine, mitte lihtsalt, vaid teadlik ja valitud toit. Mitte lihtsalt magamine, vaid taastumine ja jõud uuteks tegudeks. Mitte lihtsalt töö, vaid kutsumus. Kostub väga positiivne:) Aga selline ongi paradigmade võime - üks annab jõu, teine võtab.
Kindlasti kuulub hea rutiini alla pidev arenemine. Näiteks raamatute lugemine, mitte suvaliste, vaid nende, mis huvidega kokku läheb, mis huvitab.
Aegajalt aetakse segamini terminid rutiin ja distsipliin. Viimane nõuab teatud rutiini. Aga mis on distsipliin? Mõnele ei meeldi sõna rutiin ja mõnele distsipliin. Millega neid süüakse, nii naljatades küsides?
Rutiin viitab tegevuse kordusele, distsipliin mõtteviisile. Mõtteviis on selline - distsipliin on lihtsalt valik kahe vahel, mida tahan kohe ja mida kõige rohkem. Rutiin on tegevus, distsipliin mõtteviis.
Mõtle läbi, mida teed ja miks ning tee valikud. Rutiinist ja distsipliinist võivad saada su järgmised sõbrad.
"Kui sulle ei meeldi koht, kus oled, liigu mujale. Sa ei ole puu."
Kriitika on selgelt ülesehitav või lõhkuv. Sõltub see peamiselt suhtumisest ja suhtest. Kuidas kriitikat teeme, millise meelsusega ning milline on suhe inimeste vahel, kes kriitikat annavad-võtavad. Selleks, et saaksin kellegile nõu anda või soovitust, mis oleks muutva jõuga on vajalik suhet, mille aluseks on usaldus.
Veelgi enam hakkasin mõtlema, et kriitika aluseks on motiiv. Miks ma kritiseerin? Kas tahan olla kellestki targem, kui osutan nõrkadele kohtadele? Soovin parimat inimesele, tahan, et ta mõtleks läbi kõik võimalikud asjaolud, mis võiksid minna valesti?
Seega kas tahan aidata või ennast upitada?
Kriitika ilma usalduse ja "ma aitan kaasa" mentaliteedita on virisemine. Ja viimane on tegevus, mis kedagi ei aita.
Usaldust tuleb hankida, ajas ja tegudes.
Teiseks ei peagi me kõigi kriitikat aktsepteerima. Kas kõik, kes midagi ütlevad teevad seda hästi? Kas suvaline möödamineja, kes arvab, et teie riietus ei olegi väga ilus, peaks teile korda minema? Kas teid mitte tundev inimene saab ära võtta teilt rõõmu, kui arvab midagi pinnapealselt?
Me valime omale kriitikuid, kes on need inimesed, kes saavad öelda sinu elu ja tegevuste kohta ning oled valmis ka kuulama? Keda sa usaldad?
http://etv.err.ee/index.php?05629907&video=11425#.Uz1EQMeQNZ8
Seda ei ole varem tehtud, liiga riskantne.
Liiga ilmne.
See on liiga segane.
See on liiga lihtne, kõik saavad sellega hakkama.
Seda on liiga raske alustada, see ei õnnestu mitte kunagi.
Liiga kitsale ringile, ei leia toetust?
See on mainstream, seda on juba liiga palju.
Seda ei ole varem praktiseeritud, kindlasti teed seda valesti.
Seda on praktiseeritud liiga palju, see ei ole kindlasti enam värske.
Mitte siin, see linn/turg/publik on sellest tüdinenud.
Mitte siin, see linn/turg/publik on selle suhtes võõras.
See turg on tipus, mitte midagi ei lähe ülesmäge igavesti.
See turg on surnud, see ei ärka enam kunagi.
Enamus bestsellereid on üllatused, sest ei ole kindlat asja, vähemalt mitte seal, kust meie seda otsime.
Autor: Seth Godin
Originaal lugu: http://sethgodin.typepad.com/seths_blog/2014/03/looking-for-the-sure-thing.html?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+typepad%2Fsethsmainblog+%28Seth%27s+Blog%29
Tõlkinud: @elaritamm
Kuidas nimetatakse teed, kust ei ole läbipääsu? Tupik? Üsna sageli näeme tupikut, aga mitte vajadust suunamuutuseks. Tupikud on
tulemus, mis räägivad kahte asja 1. Oled valinud vale tee 2. Tuleb välja või edasipääs leida.
Kõik liikuv vaja suunamist. Me ei saa eeldada, et tee, mida kõnnime läheb ainult otse ilma takistusteta. Elu suurimad õppetunnid tulevad läbi kannatuste. Suurimad kasvamised läbi valu.
Meenub mäng, mis sarnaneb vägagi legendaarsele Nokia "ussumängule", kus uss liikub ja viimane tuleb juhtada labürendist välja. Selline lõputu liikumine, kus peatust ei ole, on ainult täiesti vale suund. Uss liigub peatumata, kui talle tekib ette takistus, võtab ta ise uue suuna, mängija ülesanne on otsida väljapääsu ja teha õiged valikud.
Inimeste elu tundub sarnane olevat. Eriti kontektsis, kus jõutakse olukordadeni, mille kohta öeldakse, et enam pole pääsu, nüüd on kõik.
Lähtudes arusaamast, et me ei oska hästi tulevikku ennustada on meie hinnag tavaliselt olukordadele liiga ennatlik. Keegi on öelnud: "Sinu suurim valu on tavaliselt sinu suurim õnnistus." Läbi erinevate takistuste õpime või siis ei õpi nägema, et valu ja kannatus on palju paremad õpetajad, kui igasugune mugavustsoon. Takistused on õpetajad. Neist tuleb õppida ja edasi liikuda.
Seinad on kaitse või takistus. Olenevalt elu kolukorrast tuleb otsida taas ja taas võimalusi ja nimetada asju õige nimega. Õigel ajal lõpetamisel ja alla andmisel on suur vahe. Kui ühtepidi ei saa, kui nii saab, kui püsti ei saa, saab pikali. See kõik kostub ehk liigagi filossoofiline, aga mõte on selles, et alati on võimalusi, tuleb edasi liikuda, edasi suruda ja õppida. "Vahest me võidame, vahest me õpime."
Meid on loodud looma, otsima võimalusi ja lahendusi, ära anna kunagi alla!
Stay positive! https://www.youtube.com/watch?v=1R2QlAnKTDw