Veel mõned minutid, hetk veel ja pean alustama. Seisan inimeste ees, saalis on vaikus. Peaksin alustama. Mind valdab täielik hirm, püüan seda mitte välja näidata. Ühtäkki ei ole mul aimugi, millest rääkida. Ma ei tea teemat. Kas räägin mõne nalja? Pea on tühi, ühtegi nalja ei tule pähe. Pinge kasvab. Silmad jälgivad mind nii pingsalt, et higi hakkab voolama. Ei ole midagi hirmsamat, kui auditooriumi ees olla vait, teadmata, mida rääkida. Ma ärkan, unest. See oli üks paha uni.
Huvitav, kui palju selle loo lugejatest on olnud olukorras, kus ei jõudnud kohtumiseks, vestluseks, koosolekuks või ka ettekandeks ettevalmistuda? Lihtsalt aeg läks käest ja ei olnud minutitki aega, et mõtteid koondada?
Me ei soovi ju olla pelgalt "läbi viijad", vaid sisu loojad, muutjad, inspireerijad, motiveerijad. Miks on ettevalmistus nii oluline? Kas mitte just ettevalmistus ei taga muutusi ja suurepärasust?
Obama kõne meie Eesti publikule läks niiöelda täiega peale. Kiideti, kui kõnemeest ja väga head ettevalmistust. Jah tal on kõnekirjutajad ning ta on kõnesid pidanud sadu, aga suurepärasus on valik, mitte seisund.
Ettevalmistus võidab hea kõnemehe. Olen üsna veendunud, et lühiajaliselt on võimalik lihtsalt valju häälega rumalusi rääkida, kuid pika peale tüdinevad inimesed sellest ja soovivad sisu. Ettevalmistus on aga igasuguse edu võti.
Peale üht koolitust, kus osalesin, teatas koolitaja, et viimaks sai läbi. Ma uurisin, miks viimaks, kas talle ei meeldi koolitamine. Meeldivat küll, lihtsalt niivõrd raske on koolitada, kui ei ole jõudnud ettevalmistada.
Meie koosolekute, aga ka laiemalt elu kvaliteet sõltub ettevalmistamise mahust, on see, siis põhjalik või pinnapealne.
Kaks praktilist mõtet ettevalmistuse efektiivsemaks muutmiseks:
1. Hea ettevalmistus vajab kvaliteetset aega. Siis kui pea on lahti nagu öeldakse. Kui väsimust ei pea tapma tauriiniga.
2. Kui endal on mõtted otsas või sisu, mida oleks vaja luua on konarlik, küsida ideid teistelt. Helista "heale sõbrale" või mentorile. Vii läbi küsitlus sotsiaalmeedias. Uskumatult palju on võimalik laiendada perspektiivi, kui me lihtsalt küsime.
Kõik osakavad hinnata head filmi, raamatut, kõnet aga kindlasti ka koosolekut. Hea on suurepärase vaenlane just vähese ettevalmistuse tõttu. Nagu öeldkse, et harjutamine teeb meistriks on vaja ka ettevalmistamist harjutada. Milliseks tegevuseks alustad nüüd ettevalmistust?
Kui räägitakse juhtimisest, siis eeldatatakse sageli suurt bossi, kedagi kes jagab käske ja on hea elu peal. Sellise mõtteviisi kohaselt tahaksid sellist ametit päris paljud? Aga juhtimine tähendab midagi laiemat.
Nägin kunagi üht tabelit, kus toodi ära erinevate riikide juhtimisest arusaamad. Meie regiooni kohta oli kommentaar, et kõik tahavad olla juhid.
Kui kõik tahavad olla juhid, siis keda juhitakse? Ei ole võõras ehk lugejale sotisaalmeedias liikuv pilt sellest, kuidas üks härra on kaevikus ja kaevab ning kõik ülejäänud on augu ümber, iga ühe juurde on märgitud tema amet, milleks oli mingi ala juht.
Tegelikult on aga selles pildis tükike tõde, kuid ühe varjundiga. Me kõik olemegi juhid, oma elu, perekondade ja organisatsioonide. Seda võib näha suure privileegina, aga ka vastutusena. Juhtimine on vastustus, elu ja teiste ees.
Kui ettevõttel või organisatsioonil läheb hästi on see peamiselt hea juhtimise tulemus. Halb juhtimine võib saada küll häid majanduslikke näitajaid, aga inimrahulolu või mõlemad jäävad tulemata.
Juhtimisega tegeleb seega iga inimene, ennekõike enda ja siis kõikide nende, keda mõjutatakse. Ennekõike, aga vastutame hea või halva juhtimisega enda potentsiaali eest. Ning pole ju mingi uudis, aga enese suurepärane juhtimine on üsna raske.
Tegelikult aga suurepärane juhtimine algab suurepärasest enese juhtimisest. Distsipliinist. Valikust kahe vahel. Sellest, mida tahta kohe ja mida kõige rohkem.
Kõik algab enda edukast juhtimisest. Kaks küsimust mõtlemiseks:
Kuidas sul läheb enese juhtimsiega? Kas vajad abi ja kui jah, siis kes saaks sind aiadata?
Mulle meenub pisut aega tagasi soov minna õppima Hispaania keelt. Jagasin seda mõtet sõpradega. Aga milleks sul seda vaja? Mis sellega teed? Ma ei osanud isegi väga hästi vastata, sai ehk öeldud, et niisama. Tagantjärgi vaadates oli see üks väga hea otsus - ennast arendada, panna ennast midagi uut õppima.
Enda arendamine on igaühe enda teha. Kostub loogiline ja ühemõtteline, aga palju keerulisem praktikas. Nimelt kui meile "juhtub" elu mis tähendab, et igapäeva askeldused ja tööd võtavad kogu aja ja tähelepanu ning ei ole teadlikku ja eesmärgistatud tegevusplaani enda arendamiseks võib areng jääda tahaplaanile.
Töö intervjuudel küsin aegajalt inimestelt, et kuidas sellel alal, mida nad nimetavad oma kirgeks ka ennast arendavad, siis vastus on üsna lakooniline ja tavaliselt ühesugune, "loen mõnda ajakirja või netist midagi."
Enamus minu vanuseid, kelle ülikool on kümne ja enama aasta taga ei ole vahepeal aktiivselt pidanud õppima. Loeme ehk mõne raamatu, vaatame hea doki, aga kindlasti ei saa seda nimetada aktiivseks õppimiseks. Mis aga juhtub kui inimene aktiivselt enam ei õpi? Taandareneb.
Millal õppisid viimati midagi uut? Tegema midagi, mis sundis aju hoopis uusi ühendusi looma? Uus õpitu, nullist, algajana?
Mõned nädalad tagasi üht inimest tööle võttes, küsisin samal teemal, miks jätta kogu eelnev elu ja oskused ja alustada millegi täiesti uuega? Vastus oli konkreetne, "ma tundsin, et mandun, vajan uut algust."
Inimene on võimeline õppima kogu elu, mida aktiivsem ja süstemaatilisem see on, seda lihtsam on seda ka hiljem, vanemana. Oluline on aga teadlik otsus ja aeg, mida selleks pühendada.
Õppimise mõte on areng ja uued võimalused.
Kooli igatsevad mõtted, sel esimesel septembri päeval.
Ilusat kooli algust kõigile, suurtele ja väikestele.
Visioonist on palju räägitud. Keegi ütles ühel konverentsil, kui peaesineja rääkis visiooni tähtsusest, et "ma olen seda miljon korda kuulnud, ära tüütab. Ta võiks rääkida millestki huvitamast." Küsisin, mis see võiks olla:"Midagi, millega mul oleks midagi peale hakata."
Klišeed on äraleierdatud SÕNAD ilma TULEMUSLIKE tegudeta. Ükski töötaja ei usu juhti, kes räägib, aga ei tee. Üksi juht ei usu töötajat, kes lubab, aga ei vii lubadusi ellu.
Seega ei ole printsiibid klišeed ja klišeed printsiibid, vaid tühjad sõnad ning katteta lubadused on need, mis mitte midagi tegelikult ei muuda. Ma olen veendunud visiooni jõust, eriti kui see on kantud tõelisest kirest, mida muuta, luua või ehitada. Selleks ei ole vaja keerulisi lauseid, pikki koosolekuid, piisab ühest mõttest, mis väga lihtsalt oleks sõnastatav. Visiooni jõud on just nii tugev, kui tugev on juhi kirg seda ellu viia JA kui selgelt suudab ta seda oma inimestele edasi anda.
Kõik saab alguse visioonist või selle puudumisest. Selle keerukusest või lihtsusest. Selle kirest või kiretusest.
Kinnisvarafirma Uus Maa visioon on olnud viimased aastad saad kõige mõjuvõimsamaks kinnisvarabürooks Eestis. Kas pole mitte lihtne, aga samas suur soov? Samas niikaua kuni visioon on sõnades, jääb ta sooviks, seda elades muutub edasiviivaks jõuks.
Visiooni lihtsalt selgitamine ja edasi andmine on sama olulised, kui selle loomine. Koolitusel, kus osalesin lahkasid osalejad oma visiooni vajadust. Kui ühelt osalejalt küsis koolitaja, kas ta oma ettevõtte visiooni teab, vastas osaleja, et on seda kuulnud, aga ei oskaks kunagi taasesitada.
Isegi, kui visioon on keeruline, peaks selle mõte olema lihtsasti selgitatav. Vastasel juhul tekib küsimus, milleks üldse visiooni vaja, kui keegi seda ei tea või ei oska lahti seletada.
Visioon on tuleviku nägemus. Iga organisatsioon omab formaalselt või vähemalt on juhi peas nägemus, milline võiks tulevik selles ettevõtmises välja näha. Seega, mida lihtsamini ja jõulisemalt nägemus luuakse ja sellest räägitakse, seda suurem on võimalus kohalejõudmiseks.
Viimane näide ühest organisatsioonist, kes alustas aastat visioonikoosolekuga, kus pandi paika visioon järgmiseks 3 aastaks. Viimane sai paika. Hakati tööle. Kui aasta oli möödas, küsis juht:"Kas mäletate, mis oli meie visioon selleks ja järgmiseks kaheks aastaks?" Enamus ei mäletanud, õigemini mitte keegi. Ka järgmine aasta kordus sama moodi.
Visioon tahab kordamist. Alguses sagedamini ja siis regulaarselt. Inimesed unustavad. Juhi peamine ülesanne on olla meeldetuletaja, mitte vigade vaid visiooni, mida me siin teeme ja mida tahame saavutada.
Visioon on jõud, mis viib edasi, kui see on selge, jõuline, lihtne ja pidevalt korratud.
Kord helistas tütar mulle ja küsis: "Issi, mis sa teed," vastasin, et "tööd." "Mis tööd sa teed?" küsis tütar. Vastasin, et "juhi tööd".
Mida juht teeb?
Juhi töö on töö inimestega. Kaldume juhtidena keskenduma protsesside ja süsteemide loomisele, haldamisele, kontrollimisele, kui tegelikkuses on juhi üks peamisi rolle selge visiooni loomine ja järgmine, väärtuste paika panemein visioon ellu viimiseks ja seda õigete inimestega. Samal ajal aidates ja tehes endast kõik, et inimesed õnnestuksid, oleksid inspireeritud ning keskendunud tulemuslikkusele.
See kostub lihtne, aga hea juhtimine on raske. MItte niivõrd töö inimestega pole raske, vaid oma ninast kaugemale vaatamine, teiste märkamine ja mõistmine, et juhtimine, see on pigem teenimine, kui käsu jagamine ja kontrollimine.
Räägitakse, et on olemas kriisiaja ja rahuaja juhid. Esimesed on need, kes on otsustava loomuga, kiired ja koheselt tegutsejad. Teised aga pigem hoiavad, ei kiirusta, enamjaolt analüütilisemat laadi ja tunduvalt rahulikuma loomuga. Kuulsin kunagi lugu ettevõttest, kus teatud muutusi saadeti alati elluviima "tank" ning tema järgi juht nimega "nuuskpiiritus". Esimene juht viis ellu muutusi ning teine turgutas.
Kas aga tänane juhtimise keskkond on ehk iseenesest nii kiire, mis nõuab juhte, kes kiiremini tegutseksid, otsustaksid, mõtleksid?
Vaatamata kiirele elutempole ja muutuste rohkusele on minu arvates täna hoopis rohkem ruumi juhtidele, kes loovad pikemat perspektiivi, kui ainult "hetke" reaalsus seda isegi võimaldab. Inimene ei ole muutunud, võimalused ja keskkond on. Seetõttu on juhi roll vaadata rohkem tulevikku, luua tugev visioon ning selle elluviimisel olema leidlik. Kindlasti ka paindlik. Seepärast kiire muutus, hetke nimel ei pruugi olla organisatsioonile pikas perspektiivis üldse hea.
Ükskõik milline on juht, visioon on alati tähtsam. Ning parim on see, mis loob suurepärased tulemused ja inimrahulolu samaaegselt ning siinjuures kas juht on kriisiaja kiire või pisut analüütilisem, eesmärk ei muutu - luua tugevaid organisatsioone, mis kestavad nii headel kui halbadel aegadel.
Ma olen alati arvanud, et mida suurepärasemaks saad, seda enam kasvab ka vastupanu. See ei ole väline, pigem sisemine võitlus. See on tasand, mis välja ei pruugi kohe paista, aga mõjutab tulemusi. Mis on need kolm, millega ehk enim olen pidanud ise kõige rohkem tegelema?
1. Enesekesksus - juht, kes imetleb ennast peeglist, keskendudes kõigele muule, aga mitte "teistele": Samas juht, kes tegeleb inimestega, näeb potentsiaali, julgustab, innustab ja aitab saavutada tulemusi on kõike muud kui enesekeskne. Ta otsib võimalusi oma meeskonna arendamiseks, uute väljakutsete otsimiseks, lahenduste leidmiseks kriisis ja kasvuks. Enesekeskus ei ole meeskonnamäng. Suured tulemused ja rahulolevad inimesed saabuvad kiiremini kui arvame, inimestesse panustades, uskudes ja neid julgustades.
Kuulsin ühel koolitusel juhtimisguru Ken Blanchardilt väga head näidet, mis juhtub kui juht keerab enesekeskuse ümber inimeste keskseks. Lugu oli järgmine.
Kui mainida autoregistrikeskust, siis enamik inimesi ütleb, et see on bürokraatlik riigiasutus, mis sageli kohtleb neid nagu numbreid, mitte nagu inimolendeid. Ka minul oli samasugune arvamus – aga nii nagu me kõik teatud aja möödudes tegema peame, tuli mul minna oma juhiluba uuendama. Ma polnud ARK-is aastaid käinud ja suundusin büroosse üsna kehvade ootustega. Palusin oma assistendil selle käigu jaoks lausa kolm tundi aega planeerida. Nii kaua aega kulub neil tavaliselt, et sind täielikult läbi töödelda.
Kui ma büroo peauksest sisse astusin ja mind naeratav naisterahvas tervitas, sain kohe aru, et midagi on muutunud. „Tere tulemast autoregistrikeskusse! Kas te räägite inglise või hispaania keeles?“
„Inglise,“ vastasin.
Ta osutas lähedal asuva leti suunas ja ütles: „Sinna, palun.“
Leti taga istuv mees teatas heatujuliselt: „Tere tulemast autoregistrikeskusse! Kuidas saan teid täna aidata?“ Mul kulus uue juhiloa saamiseks vaid üheksa minutit, sealhulgas uue foto tegemine. Küsisin naisterahvalt, kes mind pildistas: „Mida te siin kõik tarbite? See pole ju enam seesama vana hea ARK!“
„Kas te pole kohtunud meie uue juhiga?“ küsis naine ja viipas keset kogu melu laua taga istuva mehe suunas – tal ei olnud oma privaatset kabinetti. Ma astusin mehe juurde, tutvustasin ennast ja küsisin: „Mis on teie töö autoregistrikeskuse selle harukontori juhatajana?“ Ja see mees andis mulle parima ärikorralduse definitsiooni, mida ma olen iial kuulnud:
„Minu töö on jooksvalt reorganiseerida seda osakonda lähtuvalt kodanike (klientide) vajadustest.“
Ilmselt oli sel juhatajal oma osakonna juhtimiseks veenev visioon. Nende tegevuse mõte oli teenida kodanike (oma klientide) vajadusi ja teha seda hästi. Mida see juhataja siis tegi? Kuna ta oli hierarhiapüramiidi mõtteliselt tagurpidi pööranud, siis oli tema peamine roll vastata inimestele ja julgustada neid edasi minema – seepärast oligi ta töölaud keset tegevust. Samuti õpetas ta ümber kõigi tööde tegijaid – isegi neid, kes tavaliselt klientidega kokku ei puutunud, näiteks raamatupidajaid ja sekretäre. Miks? Selleks, et kui terve laviin kodanikke korraga kontorisse saabub, siis suudavad nad kohaselt reageerida. Ja mitte keegi ei läinud lõunale kella poole kaheteistkümne ja kella kahe vahel, sest just siis tuli kõige rohkem kliente. Kõigi energia oli koondatud kodanikele ja nende vajadustele.
See juhataja lõi oma töötajatele motiveeriva keskkonna. Tema tiimiliikmed olid tõeliselt pühendunud. Isegi mulle juba varasemast tuttavad töötajad – kes olid tookord mõjunud jäikade ja tülpinutena – olid nüüd teenimisest põnevil.
2. Rahuldumine****heaga - Jim Collins ütleb, et "hea on suurepärase vaenlane." Suurepärasus nõuab pingutust. Rohkem läbimõtlemist, fookust. Hea on ju tore küll, eriti kui koolis poisslaps õpib näiteks neljadele. Me oleme rahul, aga teame, et ta alati võimeline rohkemaks. Vanemad, kes oskavad oma lapsi panna saavutama väga häid tulemusi, loovad lastele eluks suhtumise vundamendi, mis ütleb, et takistused on ületamiseks ja alati saab paremini. Organisatsioonid, kelle juhid keskenduvad ainult parima otsimisele, mitte ainult ettevõtte jaoks, vaid arvestades inimesi ja nende arengule, loovad pärandi, mis kestab kauem, kui arvatagi oskame. Ehk põlvest põlve.
Uus Maa omanik Jaanus Laugus on oma ettevõttes alati rõhutanud suurepärasuse olulisust. "Ärme tee midagi keskpäraselt, otsime võimalusi eristumiseks ja oleme lihtsalt parimad." Pole siis ime, et Uus Maa on olnud aastaid töötaja ja peresõbralikkuse topis ja silma paistnud ka väga heade majanduslike tulemustega.
3. Kärsitus - Noori mehi iseloomustatakse kui kärsituid, tahavad tulemusi kohe ja praegu. Meenutan ennast kümmekond aastat tagasi, kus järjepidevusetus ja kärsitus olid praktiliselt ainsad suurimad sõbrad. Kindlasti ei ütle, et täna olen kannatlik ja järjepidev, aga elu on õpetanud olema kannatlikum ja järjepidevam. Üheltpoolt on see kaasaja ühiskonna osa, kõik protsessid on kiirenenud. Kui sajand tagasi loodi ettevõtteid ja kasumeid aastatega, siis tänased ootused on tundides. Samas printsiip, mis toimis 100 aastat tagasi toimib ka täna - pühendumine ja järjepidevus toovad tulemuse. Jah me peame olema paindlikumad ja loovamad, leidma kiiremaid lahendusi ja olema valmis muutuma nädalatega, aga KIRG, millele keskenduda toob alati rohkem, kui hundi 9 ametit ja keskpärane tulemus.
Veel mõned minutid, hetk veel ja pean alustama. Seisan inimeste ees, saalis on vaikus. Peaksin alustama. Mind valdab täielik hirm, püüan seda mitte välja näidata. Ühtäkki ei ole mul aimugi, millest rääkida. Ma ei tea teemat. Kas räägin mõne nalja? Pea on tühi, ühtegi nalja ei tule pähe. Pinge kasvab. Silmad jälgivad mind nii pingsalt, et higi hakkab voolama. Ei ole midagi hirmsamat, kui auditooriumi ees olla vait, teadmata, mida rääkida. Ma ärkan, unest. See oli üks paha uni.
Räägitakse, et on olemas kriisiaja ja rahuaja juhid. Esimesed on need, kes on otsustava loomuga, kiired ja koheselt tegutsejad. Teised aga pigem hoiavad, ei kiirusta, enamjaolt analüütilisemat laadi ja tunduvalt rahulikuma loomuga. Kuulsin kunagi lugu ettevõttest, kus teatud muutusi saadeti alati elluviima "tank" ning tema järgi juht nimega "nuuskpiiritus". Esimene juht viis ellu muutusi ning teine turgutas.