Mida ma tegelikult tahan?

Kurb tõsiasi on see, et isegi kui inimesed tunnevad, et saavutatud edu ei pakkunud oodatud rahuldust, võtavad nad "tahtejõul" vastu otsuse: Ma annan täiega minna ja töötan niikaua kuni see hea tunne lõpuks saabub.

Üllatavalt vähe inimesi hoopis peatuvad ja küsivad:

Kas on võimalik, et ajan taga vale asja?*

Raamatust: The only way to win. Jim Loehr

Küsi täna, miks tahan seda, mida tahan?

Mis on sinu jaoks oluline siin elus omada, olla?

Rikkus?

Vara?

Perekond?

Sotsiaalne staatus?

Võim?

Kuulsus?

Oskused?

Kes sa tahad olla ja mida on vaja selleks teha?


Missiooniga äri

Ühel hiljutisel seminaril küsis minu käest osaleja, et kui ettevõtte eesmärk on kasumit teenida, siis jutt teenivast või inimestekesksest juhtimisest on silmakirjalik.

Tõsi, selles osas, et enamus ettevõtjaid teeb tööd selleks, et teenida kasumit ja kasumil ei ole ju midagi viga, sest see annab tiivad - kasvuks, laienemiseks ja investeeringuteks.

Küsija peamine küsimus oli selles, et kuna ettevõtlus on inimeste "ära" kasutamine ning kui seda teha veel sellise õilsa egiidi all, mis ütleb, et hoolime inimestest ja armastame neid, kostub kõik kuidagi vale.

Aga, mis siis, kui ettevõtja või juht teeb tööd mingi missiooniga? Kui eesmärk on vähendada näljahäda või soov on anda võimalust arenguks? Mis siis kui juhi soov on luua lisaväärtust, viia ellu visiooni ja nende väärtustega, mida ühiselt jagatakse?

Ma arvan, et oleme näinud niipalju enesekasupüüdlikke juhte ja ettevõtjaid, et peaaegu on raske uskuda, et teisti on võimalik. Hea ja väärtustekeskne ettevõtlus on võimalik, see aga nõuab uut tüüpi juhte, kes juhivad kõrgemal tasemel.

Siin on lugu ühest juhist, kes teeb teisti.

http://www.youtube.com/watch?v=f5OCcD4qbk8


Kui kaugele sa hüppad?

Ed-GordonKas teadsite, et 1896 aasta Olümpia mängudel (Wikipedia andmetel) hüppas kaugushüppaja Ellery Clark 6.35 m, et saada esikohta, 116 aastat hiljem, aastal 2012, hüppas aga Briti kaugushüppaja Greg Rutherford 8.31 m. Vahe on kaks tohutut meetrit.

Kas seda on palju? Muidugi. Kusjuures progress on toimunud peaaegu kõikides spordialades.

Eluea ideaalpikkus on 70-80 aastat ja kogu seda lugu kannab progress - koolist, kooli, töölt tööle. See ei toimu iseenesest, seda tuleb planeerida. Tehtud.

Lihtne on peale ülikooli keskenduda karjäärile ning töötada jutti järgmised 50-60 aastat. Vahetada töökohti ning kogeda, kõike mis elu annab ja olla kujundatud. Osaliselt on see paratamatu. Aga karjäär ei pruugi tähendada, et oled saanud selleks, kelleks tahaksid.

Arengut saab mõõta kahte pidi ehk selle, mis seisneb CV-s ja selle, kelleks me oleme kujunenud. Mis meile on juhtunud ja mida initsieerime?

Ja just see, mind intrigeeribki, kelleks ma inimesena tahan saada. Sellele vastab aga küsimus “milliste” väärtuste ja kogemustega ma tahan seda elu kord lõpetada? Millised omadused, karakter?

Seeläbi saame ka, mitte küll täpse, aga umbkaudse vastuse, mitu meetrit kaugemale saaksime hüpata oma enda kujunemisel.


Seth Godin: Geograafia lõpp

Mõned viimase saja aasta suurimad avastused:

Õhukonditsioneer - mis tegi töö tegemise võimalikuks, mis iganes kliimas

Krediitkaardid - mis võimalas ülekannet, mis iganes asukohas

Televisioon - mis ühendas 150 maailma kultuuri mõneks üksikuks

Lennutransport ja konteinervedu - mis tegid transpordi ja kauba veo kiireks ja odavaks

Internet - mille abil liigutada informatsiooni ühest maailma otsast teise sama lihtsalt justkui teise tuppa

Mobiiltelefonid - kadusid juhtmed

Kui sa jätkuvalt panustad geograafiasse, püüdes võita ainult koduturul, ma loodan et sul on midagi erilist mõttes.

Originaallugu

http://sethgodin.typepad.com/seths_blog/2015/01/the-end-of-geography.html
http://www.typepad.com/services/trackback/6a00d83451b31569e201b7c6d559f7970b



Kriitika või nõu?

Seth Godin kirjutab oma värskes blogis:

Kui keegi teeb sinu suhtes kriitikat on üsna loomulik võtta kaitsev hoiak. Pealegi on kriitik sageli isik, kelle tahtmine on sinu omast erinev.

Kuidas oleks nõu saamisega, soovitud nõu, kelleltki heatahtlikult ja eksperdilt? Kui sa ajad selle segamini kriitikaga, jääb sul palju saamata.

Siin on lihtne võimalus, kuidas nõu saamist mõista**: proovi seda selga.**

Selle asemel, et selgitada endale ja nõu andjale, miks idee on vale, võimatu või tohutult keeruline, kujuta aga ette hoopis, kuidas see praktikas toimiks. Käitu vastavalt, räägi vastavalt, proovi see nõu läbi mõelda oma mõtetes. Keera saadud nõu äriplaaniks või esitluseks, mida teistega jagada. Laienda saadud nõu ning tee see veel julgemaks.

Kui su sõber ütleb, et “sa näeksid hea välja selle mütsiga”, siis oleks üsna imelik kujutada endale ette, et see, mida ta just ütles oli hoopis, et sa näed halb välja ilma mütsita. Ning sul tuleb selgitada, miks sa kunagi mütsi ei kanna ja peaksid ennast kaitsma, sest ta arvab ju et sa näed alati inetu välja.

Ei. Proovi mütsi pähe. Lihtsalt mütsi.

Proovi jakki, mis on selle mütsiga koos. Käi ringi müts peas. Tee endast mõned pildid, müts peas.

Ja siis, kui sa tahad või ei taha, kanna või ära kanna seda mütsi.

Nõu andmine ei ole kriitika.

Originaallugu siin: http://sethgodin.typepad.com/seths_blog/2015/01/advice-or-criticism.html


Miks ma kõigile ei meeldi?

like hand

Vanasti tuli film rentida videolaenutusesest, mis asus x kohas ja selleks tuli füüsiliselt kohale minna. Filmid oli VHS kassettide peal ning dubleeritud valdavalt venekeelde ühe ja sama lugeja poolt. See hääl kostub kõrvus siiani.

Täna nupuvajutus ja film kohal. Kord noorepoisina läksin perele hankima kogupere komöödiat videolaenutusest. Vaatasin mööda riiuleid ringi ja küsisin nõu, mis võiks olla sobiv. Nii ulataski töötaja mulle filmi, mis pidi olema nii naljakas, et kuku või pikali.

Koju jõudes ja kogu perekonna ülesköetud, pidime nägema parimat filmi, mida eales nähtud.

See film oli täielik läbikukkumine, keegi ei naernud, kellelegi see ei meeldinud, see polnud isegi naljakas. Seepeale ütles keegi, et sind Elari enam küll filmi hankima ei saada... olin rõõmus, sest kõigi meelejärgi olla on ju keeruline, seega pigem olla tarbija ning kriitik.

Filmi tegemine on risk, selle hankimine, raamatukirjutamine samuti, blogi pidamine, näitlemine, laulmine, koolitamine, tantsimine see kõik on risk. Kas on neid, kellele see ei meeldi?

Kindlasti! Võib olla isegi rohkem, kui meeldijaid. Kuid kumbale keskenduda kas neile, kellele ei meeldi või neile, kellele meeldib? Kas üldse meeldivusele keskenduda.

Meeldivuse teema on popkultuuri vundament, aga ka surm. Meeldimisel pole ju häda midagi, aga kõigile meeldimisel küll, iseloom kaob ära.

Tuleb julgeda riske võtta ja mitte meeldida, sest alati on võimalus, et tegevuse käigus õpitakse midagi, mis kellelegi hea ja meeldib, aga harva kõigile ja alati.


Suurepärase juhi 5 tunnust

Kui keegi ütleb, et see juht “oli parim juht, kes meil kunagi on olnud” tekib uudishimu. Miks? Mida ta tegi? Kes ta on?

1. Number one in businessSuurepärased juhid on teiste kesksed.
2. Suurepärased juhid jagavad võimu.
3. Suurepärane juht ei karda endale võtta raskeid ülesandeid, et vabastada meeskond sellele, milles just nemad saavad kõige paremini õnnestuda.
4. Suurepärased juhid on põhimõttekindlad.
5. Suurepärane juht ei jaga ülesandeid viisil “vaadake ise, kuidas hakkame saate”. Ta seab kõrged ootused ja aitab neid ellu viia. Millised on sinu ootused ja standardid oma meeskonnale?

Kui keegi ütleb, et see “oli parim juht, kes meil kunagi on olnud” paneb mind peatuma ja mõtlema, miks kõik juhid ei võiks sellised olla? Kujuta ette, millised oleksid tulemused kui sellised juhid oleks igas, spordiklubis, omavalitsuses, ettevõttes, koolis, kirikus:
- See treener oli parim treener, kes meil kunagi on olnud
- See vallavanem oli parim juht, kes meil kunagi on olnud
- See tegevjuht oli parim juht, kes meil kunagi on olnud
- See direktor oli parim juht, kes meil kunagi on olnud
- See pastor oli parim juht, kes meil kunagi on olnud