Lugesin raamatut loovusest, brändidest ja uuenduslikkusest. Teos juba mõnda aega vana, aga särtsakas, põnev ja nakkav. Raamatu autor on Jeremy Gutsche (Trendhunter.com asutaja) pealkirjaks “Kuidas kasutada kaost - 150 meetodit, kuidas muutuste ajal sütitada innovatsiooni”.
Raamatute lugemisest on minu jaoks kolm kasutegurit
1. Avardab maailma ehk arendab intellektuaalselt, see on kui põgenemine kellegi teise maailma ning seeläbi võimalus innustuda või mitte. Seeläbi midagi muuta. Sest tõelised muutused algavad alati nähtust, siis tekib tunne ja siis muutus. Sunnivad mugavustsoonist lahkuma, otsima “unikaalsust”.
2. Annavad uusi võimalusi. Alati kui loen ja kirjutan sellest, tulevad kliendid, kontaktid ehk võimalused. Proovi!
3. Inspireerivad midagi tegema kasvõi kirjutama blogi või raamatut või esinema. Minu esimene raamat on tulekul, mis räägib mehest, kellel ei õnnestunud edukaks saada, aga sai kõike muud. Mind inspireerivad raamatud ja päris inimeste lood!
Koolitajad, juhid, müügiinimesed vajavad inspiratsiooni kasvõi selleks, et kliendiga oleks huvitav rääkida, koosolekud teha värvikamaks või sõpradega arendada uusi teemasid.
Nüüd aga loetust.
Raamatut nimega Kuidas kasutada kaost , soovitan kõigile bärndiloojatele, turundusinimestele, müügiga tegelejatele ja neile, kellel igav. See raamat seda pole.
Loovus on tore asi, eriti kui see toimib. Toodab innovatsiooni, uusi lahendusi ja põnevust. Kahe aastat last vaadates ei imesta peaaegu kordagi, kuidas ta tuleb selle peale, et hakata tapeedil olevate autodega mängima, ettekujutada et käbi on maja ning nuga on buss. Täiskasvanu aga mõtleb ratsionaalselt ja funktsionaalselt.
Tegelikult on see aga ka innovatsiooni lõpp.
Enamus suuri innovatsioone tuleb just sealt lastemaailmaga sarnasest vabadusest. Populaarne ei ole cool. Mis siis on? Uuenduslik ja unikaalne? Jah. Lausa nakkav.
Võtame või UGG saapad, mis olid algselt Austraalia farmerite jalanõud, täna on neid nähtud jalas Madonnal ja Cameron Diaz’l ja siis sadadel tuhandetel ülemaailma.
Unikaalsuse otsimine ei ole ühekordne, see on pidev võimalus, mida vähesed kasutavad. Smith Corona olla kuulus trükimasinate tootja, kes tegi maailma parimaid trükimasinaid ja need on seda ka täna. Kuid trükimasinad surid välja. Uusi ideid hinnates tuleb vaadata nende esialgsest puudusest kaugemale.
Võimalik, et uuendused ja innovatsioon on enamjaolt peidus väikestes algustes, seega tuleb otsida väikeseid võimalusi ja mitte keskenduda suurtele ideedele.
Tuleb muuta vaatenurka, sest selle muutmine käivitab ja vormib muutusi. Nii nagu IBM muutis arusaama tootekeskusest kliendikesksuseks ja juhtimist mille keskmes oli moraali tõstmine hoopis edu saavutamise vahendiks.
Lõpetan raamatu esilehel toodud Einsteini reeglitega kaose kohta:
Minu kõrval on perekond, kaks last, ema ja isa. Tüdruk on selgelt reisist väsinud, ta jonnib. Vennas on juba vanem ja see jonnib juba viisakamalt - istub telefonis, süvenenult. Isa püüab olla osavõtlik tütre jonni osas, aga kehakeel räägib üht - jää vait, meil on suuremaid probleeme kui mis iganes sul on… ainus, kes siin päris kohal on - on ema. Seda on silmadest näha. Muud probleemi hetkel suuremat ei paista olevat, kui see, mis iganes tütart vaevab.
Ma lülitan nemad oma pildist välja. Minu seljataga on seltskond noori, vist juba kuusteist seitseteist, kuigi pean tunnistama, et vanusemääramine läheb järjest keerulisemaks. Vaatan kasvõi oma tütart ja mõistan, et tema vanus ja väljanägemine pole päris kooskõlas. Nad kõik paistavad vanemad.
Seltskond noori räägib mulle arusaadavat keelt, see on põhjanaabrite oma - Soome. Tundub, et põhiline teema on juuksevärv. Keegi jagab, et aluspõhi oli vale ja siis tulemus oli nii jama… uuh jätan nemadki oma maailma ja lülitan ümber.
Silma hakkab vanem paar. Nende vanuses ma ei eksi, sest mida vanemaks ise saad, seda lihtsamini oskad vanust ülespoole arvata. Seega nemad on minu vanematest vanemad, see saab kriteeriumiks.
Mees kui maailmavalitseja, jalg üle põlve, prillid silmadel, mugavad riided, hästi hoolitsetud. Ja tema kaasa kui kõige selle harmoonia. Nad on tõeliselt ilus vaatepilt. Väärikad vanainimesed. Nendest õhkub rahulikkust ja elukogemust. Nad on kohalolevad, mitte enam kauges minevikus ega ka tulevikus. Tundub, et see millega nad tegelevad on see, mis hetk annab. Mees silitab õrnalt oma abikaasa kätt ning nad naeratavad teineteisele.
Teate seda turvatunnet, mida selline nägemine pakub? See justkui kinnitab sulle - kõik saab korda, ära muretse.
Mõtlen, et elu ei ole kindlasti alati selline, aga just siis, kui selliseks seda elad. Ma tahan ka sellist harmooniat, kui mitte kohe, siis vähemalt ajaks, kui olen “nemad.”
Mu sõber reisis mingi hetk 3-4 korda nädalas lähiriikide vahet. Istus lennujaamas, vaatas ringi, sõi ja jõi ning lõpuks märkas ta ainult kahte - sihtkohta ja lähtekohta.
Ja see mõte sa minus selgeks, tuleb tähelepanu teritada, ringi vaadata, tähele panna - maailm on lugusid täis.
Mis lugu jutustab sinu ümbrus paregu? Mida on sellest õppida?
Ma ei otsusta, sest valik võib olla vale.
Ma ei muutu, sest see on ebaturvaline. Ma ei astu välja, sest see tähendab vastutust, ennekõike ebaõnnestumise ees.
Oleme harjunud edu jumaldama ja ebaõnnestumisi vältima. Fraas: "Vaata, et sa seda vussi ei keera," on ehe hirm, "kõige hullem, mis sinu valikut võib saata on ebaõnnestumine, häbi, läbikukkumine, teiste halvakspanu ja mida siis maailm sinust arvab?"
Kõigi aegade parimaks korvpalluriks peetakse Michael Jordanit, kes on öelnud:
"Olen elus rohkem kui 9000 korda mööda visanud. Olen kaotanud peaaegu 300 mängu. 26-l korral on minule usaldatud võiduvõimalusega vise ja ma ei ole korvi saanud. Olen oma elus üha uuesti ja uuesti ebaõnnestunud ning sellepärast olengi edukas."
Kindel on see, et "tegijal juhtub" ning õppimine toimub ennekõike mitte stabiilsel pinnasel.
See õpipinnas on aga otsus, mida ei soovita teha, mis omakorda eraldab nii mõnegi inimese suurimatest muutustest/õpitundidest/edust.
Milline otsus on ebaõnnestumise kartuses edasi lükatud ja mida tegelikult saad teha, kui vaid otsustad?
"Ma olen maruvihane," teatas ta. "Miks? Mis juhtus?" küsisin. "Ta on nii nõme, ignorantne ja tal ei ole aimugi, millest ta räägib."
Miks sa isiklikult võtad?
Mis on isiklik?
Kas see, kui keegi arvab ennast olevat targem ja võtab õiguse rünnata sinu maailmavaadet? Või paneb kahtluse alla sinu arukuse või oskused?
Või keegi on ilusam ja kiirem kui sina?
Kui keegi astub sinu õiglusmaailma ja hakkab asju ümber korraldama?
Kas jooksu kaotades või ettevõtete edetabelis kolmandaks või neljandaks jäämine on isiklik?
Peamine põhjus isiklikult võtta on hirm kaotada, eksida või väärastuda. Olla teine või sootuks kaotada oma tähtsus.
Sest kõige hullem, mis saab juhtuda on see, kui me ei saa hakkama. See pole tõsi! Kõige hullem on ette ära kaotada, sest kardame.
Hirmu vastand on armastus. Sellest suuremat ei ole. Armastust praktiseerides (armastuse tegusid tehes) kaob hirm pika sammuga ning isiklikult hakkame võtma ainult asju, millel on suurem tähendus, kui "mina".
Istun, et tellida lõunat. Minu juurde astub preili, kes rõõmus ja abivalmis. "Ja teile härra?"
Tellin oma lemmik lõunapakkumise. Selle juurde kuulub ka karastusjook, millega käib kaasas võimalus võita uus jook.
Kraabin loosisedelilt teksti "proovi uuesti." Söön ja mõtlen: "Midagi on siit söögist puudu, mis see küll on hmm?" Söön edasi.
Mu jook saab otsa. Tellin uue. Kraabin taas teksti - "proovi uuesti." Küsin, kas keegi on kunagi uue joogi ka võitnud, vastab preili, et tema teada mitte. Hmm. Söön edasi. Mõtlen endamisi: "See toit ei maitse nii vürtsikas nagu tavapäraselt, mis küll on muutunud?!"
Lõpetan söömise ja küsin arve. Preili astub kaardimakseterminaliga mu ette ning lausub: "Pean selle kohustusliku küsimuse ka ära küsima - kas toit maitses?" Vastan: "Midagi oli nagu toidust puudu, vürtsi polnud."
"Täiesti võib olla," vastab preili. "Meie kokk lahkus ja nüüd tuli asendaja, tema toidud ongi kuidagi teistmoodi."
"Jah, aga see ei lohuta mind," vastasin mina. "See toit ei olnud üldse see, mis tavaliselt..."
"Nojah pole midagi teha" vastas preili, "peame ootama oma kokka tagasi."
See on näide ettevõttest, kus inimene tegelikult ei tööta ettevõtte heaks. Põhjuseid võib olla kaks. Üks võib olla see, et juhid ei võta aega inimesi kurssi viia "äriga" milles töötatakse ja teine põhjus selles, et väravatakse inimesi, kes ei taha "äriga" kursis olla.
Kas sina tahad, et sinu töötajad mõistaksid äri, milles oled ja et kliendid tunneksid ennast erilise ja tähtsana?
Kui kõht on täis, hakkan vaatama välimust. Otsin t-särki, mis mulle meeldiks. Ma ei osta särki selleks, et lihtsalt midagi selga panna- mul on neid särke juba päris palju. Tahan midagi erilist, mis tekitaks mingi tunde. Näen, tunnen ja ostan. Just sellises järjekorras.
Eile oli mul koolitus. Päeva lõpuks saabus mu e-mailile tagasiside tehtud töö kohta. Sisuliselt rääkis see kahest peamisest elemendist - kellele meeldis ja kellele mitte nii väga. Mõtle, kui tore et kellelegi läheb korda see, mida ma teen. Aga miks mitte kõigile? Kas on võimalik, et minu ostetud särk meeldib kõigile? Hmm, kindlasti mitte. Näiteks Kärt ütles, et see pidi olema liiga julge:)
Kui teen midagi, millesse usun, siis on suur võimalus, et kõik ei oma sama usku. Ajal, kus maailm on täis suuri ja tublisid, ei olegi muud võimalust, kui olla julge, leida ja käia oma teed.
Kui mõne uue inimesega kohtume on esimene asi, mida tegema hakkame, uurime kas ta on MINU inimene. Kas me oleme sarnased? See käib nii kiiresti, et me isegi ei mõtle sellele.
Täna mõtlesin. Väga veidras kohas. Nimelt käisin taarat ära viimas. Pannes pudeleid masinasse, jäin vaatama inimesi, kes sama tegid.
Üks oli ema väikese poisiga, kes oli nii põnevil olemisega - “see lahe masin sööb kõike.”
Teine oli noormees kotitäie pudeliga ja siis üks väga tagasihoidliku välimisega vanem mees nii 3 pudeliga.
Ma ei tea, kas sul on kogemust nagu mul, aga aegajalt ei tunne ma ennast ära? See on peamiselt kriitilistes olukordades. Eriti ootamatutes, eriti sellistes oludes kuhu ei oska ennast ette ära kujutada. Võib olla isegi suudame teoorias, aga praktikas ei õnnestu päris üks ühele.
Viimast kotti avades, vaatas see vanem mees mu poole, ainult sekundi. Ma haarasin pudeli ja mu süda hakkas kiiremini tööle. Vaatasin uuesti kõrvale ja küsisin, kas tahad seda kotti omale? Kui sageli sa kelleltki seda küsid? Ma ei ole seda kunagi varem teinud :) See küsimus tundus nii imelik, “hei kas tahad mu pudeleid omale?”
Jaa, ta võttis vastu ja tänas, aga… ma ei tundnud ennast ära. Mitte et ma ei oleks ennem kellelegi midagi andnud, vaid see oli nii sürr.
Siis avanes mulle mõte minu enda arengu kohta, kui asetan ennast olukordadesse, kus ma olnud ei ole ja teen seda teadliku otsuse ja tahtena, hakkan avastama nii mõndagi enese kohta. Aga enda avastamine käib ikka ja jälle teiste kaudu. See on päris hea platvorm iseloomu arengu jaoks. Täna oma uut elukutset omandades, avastan ennast juba argiselt tundmatutest oludest. Aga mulle meeldib see, see on põnev ja huvitav:)
Ärkan vara, isegi ennem äratuskella, kontrollin igaks juhuks, ega ma pole sisse maganud. Ei ole, aega on veel magada pool tundi, aga und enam ei tule. Mõtted vallandavad adrenaliini. Kargan voodist püsti, pesema ja olengi juba riides. Kostub nagu kaitseväes, aga suure liialdusena. Ma ei tea kuidas on sinuga, aga üldjuhul kui mul on mõni põnev tegevus ees, ei ole ma hommikul väsinud, olenemata kui kaua magada sain, miskit toodab jõudu. Mul oli ees kaks päeva vabatatlikku tööd Narvas. Kas sinus tekitab see tunde, et yes?!:) Vabakutselistel seisab aegajalt ees dilemma, mida teha tasuta? Nii otsese rahalise kompensatsioonita. Millised on need üritused või tegevused, mida oleme nõus tegema ilma rahata ja isegi peale makstes? Püüdsin seda enda jaoks lahti seletada. Esiteks lahutan ma töö ja tasu. Töö on see mida ma teen, väärtus mida loon. See on iseseisev ja puutu rahasse või tasusse. Teiseks siis raha või kompensatsioon, mida ootan tehtud töö eest. Kui asi puudutab heategevust on asjad lihtsad, hea eesmärgi nimel liigutavad paljud. Aga ma kipun isegi, vahest segi ajama, mis on hea äri ja mis on hea tegevus. Aegajalt soovime heategevuse kaudu saada head äri, aga selline kasvõi alateadlik ootus jooksutab kogu “hea” liiva. Sama on mõtteviisiga, et iga heategu ei jää karistamata. Kuna ootus heategu tehes on midagi “tagasi” saada, olgu siis tänu või kiitus ning kui see jääb saamata või tulemus on vastupidine, me pettume. Aegajalt on heateo nimi tegelikult sponsorlus, me saame, tema saab ja kõik on rahul.
Narvas oli kaks päeva Narva haigla juhtide treeningud. Täiesti ilma rahalise kompensatsioonita, vastupidi ma maksin peale. Miks? Kas haiglal pole raha? Kas ma pole oma tasu väärt? Kas tasuta asju saades või andes on asjadel ikka väärtus? See sõltub sellest, mida väärtustan. Kui kuulsin, et minu Norra treener on käinud Narvas juba viimased 7 aastat, et panustada nende juhtimisoskustesse olin koheselt inspireeritud. Keegi teeb midagi üllast pikemalt kui päeva kaks kostub fanatismina. Ja eriti tore on see, kui osadel inimestel on missioon, mida kannab usk - kui teen õiget asja raha tuleb.
Narva haigla juhid on suurepärased inimesed. Kuulates nende grupitööde kokkuvõtteid, lugusid, lihtsalt vesteldes sain rohkem, kui pelgalt numbrites väljenda oleks mõistlik.
Ehk siis üks asi veel, miks vabakutseline vabatahtlikku tööd teha tahab - eneseareng. Me teeme meeleldi tasuta, kui näeme, et sellest võiks kujuneda õpituba.
Ja seda ma nendest kahest päevast kahtlemata sain.
Lubage esitleda dr.Aleksander. Mees esimesest reast. Silma järgi nii 70ndates härra. Jalg üle põlve. Tõstab käe ja küsib tähtsalt: “Kas võin midagi lisada?”
Nii tervelt kaks päeva. “Mul on siin oma seisukoht.” “Ma ei ole sellega päris nõus.” “Noh see on ju elementaarne.”
Nende grupp on kõige keerulisem või siis kõige eneseteadlikum. “Elllari (nii kostub venepäraselt minu nimi, vähemalt mulle:) “Elllari, idi sjuda.”
Istun pidevalt just selles grupis, teemad mida arutatakse on harva seotud just otseselt sellega, mis seminaril küsitud, pigem filosoofilistlaadi ja trotslikud.
Teised teevad tööd, usinalt ja tublilt. Aleksandri grupp aga nn teisitimõtlejad. Nad meeldivad mulle, veedan nendega enamuse grupitöö ajast.
Aleksander astub rahva ette, et anda ülevaade grupiarutelust ning teatab “No kak ja panjumaju I kak Elllari kavaril….” (nii nagu mina arusaan ja nagu Elari rääkis).
Me oleme jõudnud arusaamiseni.
Ei puudunud lihapirukad ja tuuletaskud, kohvi ja tee, söökla meenutas aegu ammuseid, askeetlik ja lihtne, kuid kokk oli sõbralik ja hea.
Koolituspäeva vahepeal külastasime Virumaa heategevuskeskust. Autost väljudes tuleb vaiksel aga konkreetsel sammul minu suunas vanem meesterahvas, ulatab käe ja küsib, ega ma Ukraina keelt ei oska? Ei oska, kahjuks mitte ka Poola ega Türgi keelt, naljatan vastu. Jah ta tegi nalja. See on Anatoli. Mees kes viimased 15 aastat on kasvatanud organisatsiooni, mis paljudele ei meeldi, liiga edukas. Kusjuures eriti poliitikutele.
Anatolit peavad mõned inimesed lausa hulluks. Tegelikult on ta visioonäär, askeet ja fanaatik. Ta tahab aidata. Ise pärit 10 lapselisest perest, oli ta juba noore poisina otsustanud, et suurena hakkab ta aitama vaeseid ja neid, kel raske ise hakkama saada.
Anatoli sõnul on see tema suurim rõõm, mis siis et aegajalt tuleb majutada inimesi ka oma koju, “sellest pole midagi, ega ma neid tänavale ei jäta.”
Anatoli on üles ehitanud hoone, kus käivad Narva perekonnad aega veetmas, mängimas, söömas ja riideid saamas.
“Palun, tulge edasi,” kutsub Anatoli meid viisakalt edasi. Suurde ruumi astudes ei jää ma lihtsalt seisma. Näen pinksilauda ja sellel kõrval üht poissi reketit hoidmas, keegi ei mängi temaga. Astun tema juurde ja küsin “Hotses igrat?” (tahad mängida) vastab too nii rõõmsalt “Daaaa.”
Mängime, küsin mis nimi ja kiidan tema mängukirge, mitte oskust, sest ma olin rohkem laua all palli hankimas kui reaalselt pinksi mängimas:)
Lõpetame mängu, laskun tema kõrgusele ja ütlen, “malatsets.”
Teised on ammu maja peal ekskurssioonil. Liigun ringi ja jõuan kööki, seal nad ongi. Anatoli räägib uhkusega, kuidas Norra sõbrad aitasid just köögi valmis saada. Vahepeal tuleb meie juurde asutuse kokk ja teatab, et pannkoogid on valmis.
Liigime suurde saali, kus minu arvates nii 10 inimest meile, 5-le lauda katmas. Nad on nii viisakad, avatud ja sõbralikud.
Anatoliga koos on tema tütar, kes kohalikus kolledžis äri õpib. Kui küsin, kas kavatseb oma ettevõtte luua, kehitab õlgu ja ütleb ei tea. Isa Anatoli aga teab, “ta tuleb siia appi, aitab seda organisatsiooni laiendada.”
Räägime ja sööme. Küsin Anatoli käest, mis on suurim vajadus, mis hetkel teemaks. Anatoli vaatab mulle otsa ja ütleb “Sinu suguste inimeste järgi,” siis vaatab teiste poole “inimeste, kes usuvad koos meiega, et heategemine on vajalik.”
Vahepeal jooksevad tuppa lapsed, kes jagavad meile kõigile käsitsitehtud ehteid ja kommi. Siis piilub üks naisterahvas uksevahelt sisse, kelle Anatoli palub sisse tulla. Tema olla kohalik ajakirjanik, kes heategevuskeskuses abiks käib. Väga entusiastlik ja avatud proua palub kohe sõna, sest homme ilmuvat ajaleht, kus juttu just heategevuskeskusest välja kasvanud poisist, kes nüüd poksimise meister, ise kõigest 15.
Aeg on lahkuda. Vahepeal kutsus Anatoli oma tütre enda juurde, andis midagi ja sosistas kõrva. Tütar kadus silmapiirilt.
Ennem lahkumist küsisin, kas võin teha pilti Anatoliga. Kõik olid lahkesti nõus aitama pildi tegemisega, mina aga naljatades, “teeme moodsa selfi, sobib?” “Kansešno”, vastas Anatoli lahkelt.
Õues jagas Anatoli veel meie kaasa toodud komme ja nii me lahkusime. Keerasin auto ringi, kui kile tüdruku hääl auto peatas. See oli Anatoli tütar, kes oli isa palvel toonud naiskülalistele lilli.
Koduteel, väsinuna, mõtlesin tagasi - meie suurim roll elus ei ole raha teenida, vaid teenida inimesi ning küll raha järgi jõuab. Kõik saab alguse missioonist, millel on kõrgem väätus ja mille keskmes on inimesed, eriti need, kes abi vajavad.
