Ühel päeval liikusid minu ees kaks noormeest. Ühel oli käes õllepurk, teisel kilekott, seljas uhked välismaa dressid. Kõike seda arvestades oli kell saanud vist 9 hommikul, kui juhtusin kuulama nende lühikest vestlust.
“Kuule sul läheb ikka siga hästi."
“Noh sebima peab mees, sebima."
Oligi kõik.
Mõni päev tagasi juhtusin rääkima pealt näha eduka ettevõtjaga. Tema käekell, auto ja ülikond ei jätnud ühtegi jälge võimalikust keerulisest ajast, mis tegelikult tema elus toimub.
Välised edumäärajad on peaaegu alati ekslikud. Ometi nende järgi otsustame ostud, suhted ja äri.
Mis juhtuks, kui teha seda aga hoopis teistmoodi. Küsides, mida see inimene või äri esindab? Millised on väärtused? Kuidas ja mida ta muudab?
Läbi väärtuste ehk edukuse tõelise määraja, ilmneb see mis vormi all päriselt toimub.
Kõik loksub paika, aga mitte alati, mitte nii nagu peaks ja võiks.
Ebaõiglus Aafrikas loksub paika ülekohtu arvelt, need inimesed keda ahistatakse nii elusaks kui surnuks - harjuvad. Keegi sureb, keegi elab.
Aga kellelegi on see nii tähtis ja keegi teeb selleks midagi, mis pole ei lihtne ega ohutu. (Minu tuttav Carla Bell Neumann alustas mõned aastad tagasi Dream Sponsors, Inc. et aidata Aafrika lapsi ja orbusid kooliharidust saada), sest see on talle tähtis.
Ma küsin endalt - mida pean mina nii oluliseks, et selle valguses oleksin valmis hirmuga tantsima? Vaikin. Mõtlen. Võitlen ja tunnistan. Alustan kogukonna loomisega, kes muudab maailma.
Vastutus on midagi, mida vähesed praktiseerivad. Me maksame arveid, laene, tuleme kokkulepitud aegadel või läheme.
Aga vastutus jätta jälg, muuta, viia ellu, alustada, teha paremaks on otsus, mille tingib kutse millekski, mis just sulle ja mulle korda läheb, midagi mis meisse on loodud.
Suurimad valed juhtuvad meie peades. Need kostuvad nii inimlikud - me ei ole piisavad selleks, et alustada muutusi, luua suurepäraseid organisatsioone, ettevõtteid või lihtsalt astuda välja millegi eest, millesse usume. Suurim vale on see, et ma pole valmis.
Me ei ole kunagi valmis astuma tundmatusse.
Ei ole ühte suurt ideed, mida võime või peame ellu viima, vaid rida olulisi asju, mida just meie saame teha, kui tahame.
Millega saad ja tahad alustada sina, midagi mis sulle tähtis?
Need, kellel väikesed lapsed, teavad et nende uneaeg on meie rahuaeg. Söödame kõhud täis, peseme ja voodisse. Siis saad ise aega süüa ja tegutseda. Mina kusjuures, siin Vormsil, kipun lastega koos magama jääma. Mõnus aeg. Täna oli minu kord. Söötsin laste kõhud täis. Tegin toa akna lahti, et lasta sisse mõnusat värsket õhku, et neil hea magada. Kujutasin juba ette, kuidas lapsed magavad ja ma saan hakata kirjutama ja siis see heli lõikas kogu selle kujutuse rahust ja kirjutamisest. Ma olin sekundiga püsti, justkui punast rätikut näinud pull. Keegi otsustas hakata ketassaega hullama, keset mu laste uneaega?! Aga tuleb kohaneda. Kui keegi ütleb, et kõik läheb hästi, siis pole see päris tõde. See tähendab pigem, et asju hakkab juhtuma ja sul tuleb pidevalt kohanduda. Üksi äri ei lähe päris nii nagu ette kujutasime, aga see on ok, kuniks sa suudad olla vaba, et edasi luua. Me ei saa juba sellepärast oma tahtmist alati, sest teised ei taha sama, mis meie. Nagu see ketassaega hull minu lasteuneajal. Aga me saame hakkama, isegi kui selleks tuleb kannatada, vihastuda ja leppida. Alati juhtub asju ja asjad ei lähe viisil, kuidas soovime, aga see ei peaks meid pidurdama, vastupidi, hoogu andma. Tee meile teene, ära heitu, kui tulemused ei ole ootuspärased, tegutse edasi, meil on vaja maailmaparandajaid.
Üldlevinud on arvamus, et juhtidel on suurem vabadus teha, mis tahavad.
Tegelikult on aga vastupidi.
Vastupidi arusaamisele juhtimisest, kui suurest vabadusest on suurepärane juhtimine hoopis võimu ja vabaduse piiramine ning teadlik kitsendamine.
Juhist sõltub organisatsiooni moraal, tulemused, heaolu, õige personal, suund.
Suurepärane juhtimine ei keskendugi juhi isikule, vaid teenimisele. Juhtimine, see on teenimine. See Robert K. Greenleafi 70ndate termin “Teeniv juhtimine” on küll laialdaselt tuntud, aga mitte kasutatud.
Miks?
Sest see viib juhi fookuse endalt teistele ja lisaks võimu ja otsuste jagamist.
Häid juhte on vähe, sest hea juhtimine on raske, see ei peida ennast tiitlis, vaid HOIAKUS.
Proovi suurepärast juhtimist, kaotada pole midagi, võita aga küll. Eriti nendel, kellega töötad.
"Lähme kindla peale" on sama mis öelda - "teeme nii nagu alati."
Läbiproovitu on turvaline, aga harva muudab midagi.
Ja see on igav. Tulemus on ennustatav ja meile tundununa riskivaba. Tänane turg ei pane enam keskpäraseid tähele ja muutused tulevad nende käest, kes on valmis ebaõnnestuma.
Samas ei ole tänane majandus enam ammu ennustatav, stabiilsuse vaatenurgast.
Teiseks, kui teha nii nagu ikka, saame samad tulemused, mis alati.
See viib tavaliselt üteluseni - "püüdsime küll, aga välja tuli nagu alati."
Risk õnnestumiseks või ebaõnnestumiseks, peitub peamiselt otsuses, olla keskpärane või eristuda, saada kriitikat, tagasilööke aga edasi tegutseda, sest nii on meil vaja.
Saksamaal ehitati uus laev, toodi Eestisse liinile. Laeva lift hakkas kohe tõrkuma.
Inimesed naeravad ja neavad. Sellest on kuid möödas, kuid ei midagi.
Me saame öelda, kui kiired ja tulemuslikud on muudatused, puhtalt selle baasilt, millal probleemid on identifitseeritud ja kui kiiresti nendel teemadel räägitakse. Viivitus on äri tapja nr 1. Ehk piisaks sildist, mis teavitab, et murega tegeletakse, valu on nende valu ja lahendus on teel. Seniks, aga mõnusat trepikogemust.
Enamus muutusi on detailid, (väikesed asjad) mis vajavad tähelepanu. Laevaehitus on keeruline, ei alahinda. Sõukruvist, balansini. Nende funktsioonist tavaliikleja palju ei tea. Küll aga on lift klientide jaoks üsna selge ja vajalik, eriti erivajadustega inimestele.
Klienditeenindus on lift, mis täidab klientide vajadusi, laeva mootor on küll elutähtis, aga mida enamus kliente ei huvita.
Lugu ilmus originaalis ajakirja Director juuni numbris.
Mis siis, kui Arno isaga koolimajja ei jõuakski? Näiteks sellepärast, et isa väsis ära. Jah, isa väsis ära! Enam ei jaksanud, istus maha ja ütles mine ise või ära mine, mul üks kõik. Kui isa ära väsib, ei jõuagi Arno koolimajja, isegi mitte tundide lõpuks. Kuidas hoida isa värskena, et Arno jõuaks kooli ja võimalusel enne tunde?
Me räägime päris palju sellest, kuidas töötajad võiksid puhata, olla motiveeritud, haritud ja sõiduvees. Me räägime sellest, kuidas leida õigeid töötajaid ja hoida neid.
Aga me ei räägi palju ettevõtte omanikest. Täpsemalt väikeettevõtete omanikest, sageli 4-5 inimese firmast.
Nendest kirjutama ajendas mind paar kohtumist just väike ettevõtete omanikega, kelle mured ja väsimused panid mind mõtlema, mida saaks teha, et neil oleks lihtsam. Selles kirjutangi.
Põhiline probleem väikeetevõtete omanikel on üksildus. Üksi otsuseid teha ja sageli neid ka ellu viia. See on teemaks ka suurettevõtjatel, tippjuhtidel, aga juhatuse ja nõukogude tasandilt tekib seltskond kaasamõtlejaid, vastutajaid. Kuid väikeettevõetete omanikud on üldiselt oma otsustes ja äris üksi. Kindlasti mitte päris üksi, perekond ja vahetud kolleegid on abiks, kuid see, mis puudutab pikema tuleviku nägemist, üldisemat juhtimist on nad omapead. Mõnele sobib see rohkem, aga osadele on see nii ärile kui indiviidile surmahoop.
Väikeettevõtjad teevad peamiselt kolme asja samaaegselt
1. Tehnilist tööd. Nad on igapäevaselt sisuliselt kõige juures kohal. Neil on kontroll rahavoo, masinate, töökorra, tööjõu jms osas. Sisuliselt on nad “hands on” 24h ööpäevas.
2. Teine osa on töö korraldamine, töö otsimine, müümine, töö inimestega, masinatega (ingl.k operational level).
3. Kolmas on strateegiline juhtimine. Ettevõtte tuleviku nägemine, loomine ja arendamine.
Kui palgatöötaja, kelle päev lõppeb kella viiest, läheb koju või tegeleb hobidega või suureettevõtte juht delegeerib kõik oma kohustused, siis väikeettevõtja tööpäev tundub kui 24 tundi ööpäevas. Sageli avatakse veel laptop koju jõudes ning tehakse ära “veel üks asi.” Räägitakse, et masu saabudes tõstsid paljud väikeettevõtjad oma töökoormust rohkemaks kui 55 tundi nädalas. Kas see on jätkusuutlik?
Kuidas lahendada väikeettevõtjate üksi olemist, väsimust, kui oled loonud ettevõtte, aga oled sellest väsinud? Lihtne oleks vastata - müü maha. Aga kui pole ostjaid või pole ka soovi nn oma beebit müüa? Või on väsimus juba ettevõtet piisavalt räsinud ning müügiks pole enam head äri?
Kindlasti ei ole lihtne ka suureks kasvamine, delegeerimine, kui seda pärsivad turusuurus, personalivähesus või ka lihtsalt väsimus.
Mõned nädalad tagasi kohtusin juba üle 20 aasta tegutseva ettevõtjaga, kellel silmadest paistis küll tuli, aga kodus enam kedagi ei olnud. Ta alustas kohtumist sõnadega - “Ma ei ole mingi juht, ma alustasin 20 aastat tagasi ettevõtjana, nägin võimalust ja tegin ära. Täna olen väsinud, aga kuhu ma oma ettevõttest lahkun? Ennast ei saa ju vallandada? Kas müün maha? Palkan tegevjuhi?”
Teine juht jagas sarnast kogemust, kuid tema mure seisnes pigem kogemuses, et tegevjuhi palkamine on leevendus, aga see suure riskiga seotud, kuna hea juhi leidmine on keeruline ja kallis.
Äripartneri lisandumine on ka üks valikutest, kuidas seegi nõuab õige inimese leidmist, ühist arusaama ärist ja üldist koostöö keemiat.
Kõik ülal nimetatud on võimalused, mida tasub kaaluda, aga pakun välja ühe võimaliku lahenduse ja see on keskendumine arengule - enda arengule.
Ehk on siiski olulisem alustada isikust mitte ärist. Nädalane puhkus ei lahenda pikaajalist väsimust. Kuidas olla jätkusuutlik, innukas ettevõtja, millel on järge nii 100-200 aastat ning olla olenemata majandusest positiivne, rõõmus ja lahendustekeskne?
Paljude strateegide arvates on väikeetevõtete suurim mure just ülalnimetatud kolmandas tegevuses või selle puudumises ehk väheses või olematus juhtimises. Edukas juhtimine algab just enda juhtimisest. Mis on juhtimine? Juhtimine on suuna andmine. Me tahame teada, kuhu läheme (visioon) ja mida tulevikust tahame (eemärgid). Aga just väsinud juht ei näe enam kaugele, sest silmanägemine on läinud hägusaks:)
Me väsi mitte sellest, mida teeme, vaid sellest, kui unustame, miks me midagi teeme.
Me peame endale meelde tuletama, miks me äri teeme? Mis on see üllam eesmärk või soov, mida ettevõtlus peaks ära lahendama? Mida me päriselt tahame?
Parema elujärge, rohkem aega perekonnaga, pikka puhkust palmi all või tegeleda heategevusega?
Esiteks vajame endale meeldetuletajat, kes aitab meil ennast lahti rääkida, miks me midagi teeme. On see siis psühholoog, hea sõber, abikaasa või coach, see praktika on aidanud paljusid juhte tegema restarti enda ja oma äri elus.
Teiseks tuleb oma põhivajaduste eest hoolt kanda. Meie neli põhivajadust on vaimne, füüsiline, intellektuaalne ja emotsionaalne. Kõik algab piisavast unest, toitumisest, liikumisest ja intellektuaalsest arengust, raamatute, koolituste ja kursuste näol. Neid vajadusi täites tekib teotahteline, kõikidest takistustest üle saav, võitlev ja võitja hoiakuga ettevõtja.
Kolmandaks tuleb investeerida enda juhtimisoskusesse. Me taastoodame ennast, kui oleme tühjad, saame vähe tulemusi või üldse mitte. Kui enamus väikeettevõtete juhte teeb kõiki kolme asja - tehnilist, töökorraldust, ja siis juhtimist, siis eesmärk peaks olema tegeleda kõige rohkem juhtimisega ja vähem tehniliste küsimustega.
Ettevõtlus peaks olema fun ja meeldiv, pakkuma vahendeid, et saada rohkem aega tegeleda asjadega, mis eriti korda lähevad.
Kokkuvõtteks tähtsaim on võtta vastutus enda ees ja siis oma äri ees. Tuleb leia võimalus enda arenguks, olgu see siis coachingu või koolituste, kursuste kaudu. Nii nagu lennukis, tuleb hoolitseda kõigepealt endale hapnikumaski ette panemise eest ja siis teiste peab juht esmalt oma vajadused “täitma” ning seejärel olla ka hea juht, visioonäär ja ettevõtja, pereliige.