Me armastame rohkem neid, kellele me saame abiks olla, kui neid, kes meid aitavad.
Võib olla kogeme lausa ebamugavust, kui keegi teeb meie jaoks asju, me tahame olla ise kasulikud. Meie ego saab sellest jõudu, kui tunneme, et teeme head. Seepärast ka heategu tekitab " hea tunde." Abi vastuvõtmisel on aga ego just peamine takistus ja hästi toidetud ego jääb alati ette abi küsimisel. Abi andmine ei tohiks olla segamini aetud sponsorlusega, kus mõlemad pooled lepivad kokku, et midagi oodatakse tagasi.
Kujutage ette, et teatud kultuurides on au küsimus, kes jõuab esimesena õhtusöögi arve makstud. See ei ole, aga uhkuse küsimus, vaid teenimise, kes teenib on suurem, kui keegi teine.
Aga tõde on selles, et me kõik vajame abi ja teenimine jääb tagaplaanile. Vajadus abi järgi võib olla tehtud meile ka väga keeruliseks.
Kuulsin, et isegi toidupangast söögi saamiseks tuleb läbida bürokraatia, et kedagi abivajajaks tunnistada.
Küünilisus tapab inimlikkuse, see et keegi on petis ja tegi midagi kellegi hea käega, ei tee abi vajamist vähemaks. Me ei peaks igat küsijat usaldama, aga ka mitte arvama, et kõik on petised. Vahest on parem olla naiivselt hea, kui küüniliselt jokk.
Aeg on karm, tohutu hulk töötuid inimesi, kellel on reaalne mure hakkama saamisega, kuidas maksta oma arveid ja millest elada.
"Mida ma üldse oskan?" küsib keegi tundmatu homse ees. Ajad nagu sellised toovad välja palju ebakindlust ja hirmu esimene roll on võtta julgus. See tal õnnestus.
Tõde on selles, et paljudel ei ole praegu jõudu, otsast alustada. Positiivne mõtlemine järsku enam ei aita, inspiratsioonivideod ei aita, ärevust ei vaigista ka uni ehk ainult näiliselt suudab seda meelemürk.
Me kõik vajame abi. Leia üles inimene, kes sinust hoolib ja kellest sina hoolid. See oleks hea algus.
Ära jaga oma valu inimestega, kes sinust ei hooli või on omakasupüüdlikud.
Leia inimene, kes kuulab ja kuuleb, mis sul on öelda.
Kui sul on raske, otsi abi. Meil on sind vaja, meil on sinu panust vaja. Ära mingil juhul anna alla, isegi kui sulle tundub, et sul ei ole valikut. Alati on, alustuseks leia keegi kellega rääkida.
Kindlasti on sul ja sinus midagi, millega saab otsast alustada.
Selle loo eesmärk on öelda, et abi küsimine on raskes olukorras kriitiliselt tähtis.
Ära lase oma egol ette jääda. Alati on väljapääs, sa võid selleks vajada kellegi abi. Leia usaldusväärne inimene, alusta jagamisest.
Kasuta seda, mis sul on olemas...küsi mis mul on ja mida ma saaksin kasutada. Inimene on ainus, kes suudab luua muutust oma olukorda, loomad ei saa. Sul on võimalus, sa võid vajada selleks teist silmapaari, et seda näha.
Me oleme muutunud. Kriis on meid muutunud. Kuidas?
Et elu on kodus ja kõik muu on kommentaarid.
Et lõpuks on tähtis see, mis kodus toimub.
Meile jõudis järsku kohale, et elu on seal, kus asuvad meile kallid inimesed.
Ma loodan, et paarid, kes ennem ei saanud läbi on koosolemise ajal jõudnud üllatava arusaamiseni, et "see teine on ju päris normaalne inimene tegelikult."
Ja paarid, kellel ei olnud teineteisele aega on taastanud silla, siit sinna.
Muidugi me tahame teha tööd ja teemegi, aga me pole enam endised.
Hirm röövib esimesena loovuse. St oskuse otsida ja luua lahendusi. Kriisis antakse loovus üle hirmule. Hirm omakorda annab meeleheitele. Meeleheitel inimesed ei ole just kõige loovamad.
Aga sul on vaja loovust, et olla kolme kuu pärast seal, kus sulle meeldiks olla. Ilma loovuseta oled seal, kuhu meeleheide tahab...
Olukord, kus teadmatus on võtnud maa (ennem seda elasime illusioonis), vajame loovust rohkem, kui varem.
Õnneks on loovusetehnikad õpitavad. Väga paljud ärid teevad juba loovaid kaitseid oma äri muutmiseks. Muusikud leiavad lahendusi inimeste meelelahutamiseks.
Äriline loovus on õpitav. Loovus on õpitav. Ennem õppimist tunnista, sa tahad olla loovam ja julgem. On nii?
Siis lihtsalt ole. Ainus viis olla kokk on süüa teha. Thats it.
Sul on valik, kas kasutad oma lugu enda kasuks või enda vastu. See lugu, mida sa jutustad endast ja ümbritsevast peaks olema sulle toeks, edasi aitama, innustama jätkama.
Kõige hullem on ennast õõnestav lugu.
Ala ma pole väärt, ma pole piisav, mina olen mutrike süsteemis, kõik on nõmedad.
Sinu lugu on see, kust sa tuled ja kes sa oled. Sinu lugu see, mida sa endast ja maailmast räägid, sinu lugu on sinu vaatenurk kõigele.
Kui su lugu sind ei aita, muuda seda. Muuda vaatenurka. Kõik ei ole nii nagu sa näed. Sa küsid kuidas?
Küsi uut vaatenurka. Küsi uus küsimus. Küsi, kas on võimalik et sa ei näe lahendust, kuigi see on olemas? Küsi.
Õppida mõni uus keel selgeks, uusi turundustrende, esinemist kaamera ees, raamatupidamist, ehitust... või õppida nägema endast kaugemale, teisi.
Aidata täna kedagi oma perekonnast, kuna enamjaolt oleme kodus. Märgata vajadusi ja olla abiks. Mida on mu lapsel vaja? Mida vajab mu kaasa? Mu isa? Mu ema?
Kuidas saan sind täna aidata? Millised sinu vajadused on täitmata?
Sa saad kõik mida tahad, kui aitad teistel inimestel saada, mida nemad tahavad. Zig Ziglar
Veel hullem karjuvast juhist on ignoreeriv juht. Keegi, kes ei taha suhelda, tagasisidet anda, pigem pageda, kui silma vaadata ja öelda, mis vaja.
Kas tunned mõnda sellist? Jap.
Juhiks ei sünnita. Ei, kohe kindlasti mitte. Juht ei oma ka ainult 10-15 erinevat isikuomadust, mis tema erilise iseloomu tõttu teda eeliseisu paneb. Ei.
Eristuv juht teeb asju, mida teised ei tee, ei taha, ei soovi, ei meeldi.
Palju pole vaja, alustuseks piisab küsimusest: "Kuidas sul läheb ja kuidas saan sind aidata?"
Suurepärane juht suhtleb.
Anna töötajatele põhjus taaskord innustumiseks. Aga ehk pead esmalt küsima, mis sind ennast innustab ja kas see võiks olla kütus su meeskonnale?
Su meeskonna suurim inspiratsioon on entusiastlik juht._
(mitte karismaatiline, vaid keegi, kellel on nägemus ja lootus homsesse ja jagab seda teistega)._