Kui kõht on täis, hakkan vaatama välimust. Otsin t-särki, mis mulle meeldiks. Ma ei osta särki selleks, et lihtsalt midagi selga panna- mul on neid särke juba päris palju. Tahan midagi erilist, mis tekitaks mingi tunde. Näen, tunnen ja ostan. Just sellises järjekorras.
Eile oli mul koolitus. Päeva lõpuks saabus mu e-mailile tagasiside tehtud töö kohta. Sisuliselt rääkis see kahest peamisest elemendist - kellele meeldis ja kellele mitte nii väga. Mõtle, kui tore et kellelegi läheb korda see, mida ma teen. Aga miks mitte kõigile? Kas on võimalik, et minu ostetud särk meeldib kõigile? Hmm, kindlasti mitte. Näiteks Kärt ütles, et see pidi olema liiga julge:)
Kui teen midagi, millesse usun, siis on suur võimalus, et kõik ei oma sama usku. Ajal, kus maailm on täis suuri ja tublisid, ei olegi muud võimalust, kui olla julge, leida ja käia oma teed.
Kui mõne uue inimesega kohtume on esimene asi, mida tegema hakkame, uurime kas ta on MINU inimene. Kas me oleme sarnased? See käib nii kiiresti, et me isegi ei mõtle sellele.
Täna mõtlesin. Väga veidras kohas. Nimelt käisin taarat ära viimas. Pannes pudeleid masinasse, jäin vaatama inimesi, kes sama tegid.
Üks oli ema väikese poisiga, kes oli nii põnevil olemisega - “see lahe masin sööb kõike.”
Teine oli noormees kotitäie pudeliga ja siis üks väga tagasihoidliku välimisega vanem mees nii 3 pudeliga.
Ma ei tea, kas sul on kogemust nagu mul, aga aegajalt ei tunne ma ennast ära? See on peamiselt kriitilistes olukordades. Eriti ootamatutes, eriti sellistes oludes kuhu ei oska ennast ette ära kujutada. Võib olla isegi suudame teoorias, aga praktikas ei õnnestu päris üks ühele.
Viimast kotti avades, vaatas see vanem mees mu poole, ainult sekundi. Ma haarasin pudeli ja mu süda hakkas kiiremini tööle. Vaatasin uuesti kõrvale ja küsisin, kas tahad seda kotti omale? Kui sageli sa kelleltki seda küsid? Ma ei ole seda kunagi varem teinud :) See küsimus tundus nii imelik, “hei kas tahad mu pudeleid omale?”
Jaa, ta võttis vastu ja tänas, aga… ma ei tundnud ennast ära. Mitte et ma ei oleks ennem kellelegi midagi andnud, vaid see oli nii sürr.
Siis avanes mulle mõte minu enda arengu kohta, kui asetan ennast olukordadesse, kus ma olnud ei ole ja teen seda teadliku otsuse ja tahtena, hakkan avastama nii mõndagi enese kohta. Aga enda avastamine käib ikka ja jälle teiste kaudu. See on päris hea platvorm iseloomu arengu jaoks. Täna oma uut elukutset omandades, avastan ennast juba argiselt tundmatutest oludest. Aga mulle meeldib see, see on põnev ja huvitav:)
Ärkan vara, isegi ennem äratuskella, kontrollin igaks juhuks, ega ma pole sisse maganud. Ei ole, aega on veel magada pool tundi, aga und enam ei tule. Mõtted vallandavad adrenaliini. Kargan voodist püsti, pesema ja olengi juba riides. Kostub nagu kaitseväes, aga suure liialdusena. Ma ei tea kuidas on sinuga, aga üldjuhul kui mul on mõni põnev tegevus ees, ei ole ma hommikul väsinud, olenemata kui kaua magada sain, miskit toodab jõudu. Mul oli ees kaks päeva vabatatlikku tööd Narvas. Kas sinus tekitab see tunde, et yes?!:) Vabakutselistel seisab aegajalt ees dilemma, mida teha tasuta? Nii otsese rahalise kompensatsioonita. Millised on need üritused või tegevused, mida oleme nõus tegema ilma rahata ja isegi peale makstes? Püüdsin seda enda jaoks lahti seletada. Esiteks lahutan ma töö ja tasu. Töö on see mida ma teen, väärtus mida loon. See on iseseisev ja puutu rahasse või tasusse. Teiseks siis raha või kompensatsioon, mida ootan tehtud töö eest. Kui asi puudutab heategevust on asjad lihtsad, hea eesmärgi nimel liigutavad paljud. Aga ma kipun isegi, vahest segi ajama, mis on hea äri ja mis on hea tegevus. Aegajalt soovime heategevuse kaudu saada head äri, aga selline kasvõi alateadlik ootus jooksutab kogu “hea” liiva. Sama on mõtteviisiga, et iga heategu ei jää karistamata. Kuna ootus heategu tehes on midagi “tagasi” saada, olgu siis tänu või kiitus ning kui see jääb saamata või tulemus on vastupidine, me pettume. Aegajalt on heateo nimi tegelikult sponsorlus, me saame, tema saab ja kõik on rahul.
Narvas oli kaks päeva Narva haigla juhtide treeningud. Täiesti ilma rahalise kompensatsioonita, vastupidi ma maksin peale. Miks? Kas haiglal pole raha? Kas ma pole oma tasu väärt? Kas tasuta asju saades või andes on asjadel ikka väärtus? See sõltub sellest, mida väärtustan. Kui kuulsin, et minu Norra treener on käinud Narvas juba viimased 7 aastat, et panustada nende juhtimisoskustesse olin koheselt inspireeritud. Keegi teeb midagi üllast pikemalt kui päeva kaks kostub fanatismina. Ja eriti tore on see, kui osadel inimestel on missioon, mida kannab usk - kui teen õiget asja raha tuleb.
Narva haigla juhid on suurepärased inimesed. Kuulates nende grupitööde kokkuvõtteid, lugusid, lihtsalt vesteldes sain rohkem, kui pelgalt numbrites väljenda oleks mõistlik.
Ehk siis üks asi veel, miks vabakutseline vabatahtlikku tööd teha tahab - eneseareng. Me teeme meeleldi tasuta, kui näeme, et sellest võiks kujuneda õpituba.
Ja seda ma nendest kahest päevast kahtlemata sain.
Lubage esitleda dr.Aleksander. Mees esimesest reast. Silma järgi nii 70ndates härra. Jalg üle põlve. Tõstab käe ja küsib tähtsalt: “Kas võin midagi lisada?”
Nii tervelt kaks päeva. “Mul on siin oma seisukoht.” “Ma ei ole sellega päris nõus.” “Noh see on ju elementaarne.”
Nende grupp on kõige keerulisem või siis kõige eneseteadlikum. “Elllari (nii kostub venepäraselt minu nimi, vähemalt mulle:) “Elllari, idi sjuda.”
Istun pidevalt just selles grupis, teemad mida arutatakse on harva seotud just otseselt sellega, mis seminaril küsitud, pigem filosoofilistlaadi ja trotslikud.
Teised teevad tööd, usinalt ja tublilt. Aleksandri grupp aga nn teisitimõtlejad. Nad meeldivad mulle, veedan nendega enamuse grupitöö ajast.
Aleksander astub rahva ette, et anda ülevaade grupiarutelust ning teatab “No kak ja panjumaju I kak Elllari kavaril….” (nii nagu mina arusaan ja nagu Elari rääkis).
Me oleme jõudnud arusaamiseni.
Ei puudunud lihapirukad ja tuuletaskud, kohvi ja tee, söökla meenutas aegu ammuseid, askeetlik ja lihtne, kuid kokk oli sõbralik ja hea.
Koolituspäeva vahepeal külastasime Virumaa heategevuskeskust. Autost väljudes tuleb vaiksel aga konkreetsel sammul minu suunas vanem meesterahvas, ulatab käe ja küsib, ega ma Ukraina keelt ei oska? Ei oska, kahjuks mitte ka Poola ega Türgi keelt, naljatan vastu. Jah ta tegi nalja. See on Anatoli. Mees kes viimased 15 aastat on kasvatanud organisatsiooni, mis paljudele ei meeldi, liiga edukas. Kusjuures eriti poliitikutele.
Anatolit peavad mõned inimesed lausa hulluks. Tegelikult on ta visioonäär, askeet ja fanaatik. Ta tahab aidata. Ise pärit 10 lapselisest perest, oli ta juba noore poisina otsustanud, et suurena hakkab ta aitama vaeseid ja neid, kel raske ise hakkama saada.
Anatoli sõnul on see tema suurim rõõm, mis siis et aegajalt tuleb majutada inimesi ka oma koju, “sellest pole midagi, ega ma neid tänavale ei jäta.”
Anatoli on üles ehitanud hoone, kus käivad Narva perekonnad aega veetmas, mängimas, söömas ja riideid saamas.
“Palun, tulge edasi,” kutsub Anatoli meid viisakalt edasi. Suurde ruumi astudes ei jää ma lihtsalt seisma. Näen pinksilauda ja sellel kõrval üht poissi reketit hoidmas, keegi ei mängi temaga. Astun tema juurde ja küsin “Hotses igrat?” (tahad mängida) vastab too nii rõõmsalt “Daaaa.”
Mängime, küsin mis nimi ja kiidan tema mängukirge, mitte oskust, sest ma olin rohkem laua all palli hankimas kui reaalselt pinksi mängimas:)
Lõpetame mängu, laskun tema kõrgusele ja ütlen, “malatsets.”
Teised on ammu maja peal ekskurssioonil. Liigun ringi ja jõuan kööki, seal nad ongi. Anatoli räägib uhkusega, kuidas Norra sõbrad aitasid just köögi valmis saada. Vahepeal tuleb meie juurde asutuse kokk ja teatab, et pannkoogid on valmis.
Liigime suurde saali, kus minu arvates nii 10 inimest meile, 5-le lauda katmas. Nad on nii viisakad, avatud ja sõbralikud.
Anatoliga koos on tema tütar, kes kohalikus kolledžis äri õpib. Kui küsin, kas kavatseb oma ettevõtte luua, kehitab õlgu ja ütleb ei tea. Isa Anatoli aga teab, “ta tuleb siia appi, aitab seda organisatsiooni laiendada.”
Räägime ja sööme. Küsin Anatoli käest, mis on suurim vajadus, mis hetkel teemaks. Anatoli vaatab mulle otsa ja ütleb “Sinu suguste inimeste järgi,” siis vaatab teiste poole “inimeste, kes usuvad koos meiega, et heategemine on vajalik.”
Vahepeal jooksevad tuppa lapsed, kes jagavad meile kõigile käsitsitehtud ehteid ja kommi. Siis piilub üks naisterahvas uksevahelt sisse, kelle Anatoli palub sisse tulla. Tema olla kohalik ajakirjanik, kes heategevuskeskuses abiks käib. Väga entusiastlik ja avatud proua palub kohe sõna, sest homme ilmuvat ajaleht, kus juttu just heategevuskeskusest välja kasvanud poisist, kes nüüd poksimise meister, ise kõigest 15.
Aeg on lahkuda. Vahepeal kutsus Anatoli oma tütre enda juurde, andis midagi ja sosistas kõrva. Tütar kadus silmapiirilt.
Ennem lahkumist küsisin, kas võin teha pilti Anatoliga. Kõik olid lahkesti nõus aitama pildi tegemisega, mina aga naljatades, “teeme moodsa selfi, sobib?” “Kansešno”, vastas Anatoli lahkelt.
Õues jagas Anatoli veel meie kaasa toodud komme ja nii me lahkusime. Keerasin auto ringi, kui kile tüdruku hääl auto peatas. See oli Anatoli tütar, kes oli isa palvel toonud naiskülalistele lilli.
Koduteel, väsinuna, mõtlesin tagasi - meie suurim roll elus ei ole raha teenida, vaid teenida inimesi ning küll raha järgi jõuab. Kõik saab alguse missioonist, millel on kõrgem väätus ja mille keskmes on inimesed, eriti need, kes abi vajavad.
Eilsele postitusele tuli mitu head tagasisidet! :) See rõõmustab mind, tänan kõiki kaasa mõtlejaid ja ütlejaid, ma väga hindan, kui saadate emaile, mõtteid millest oleks kasu mulle ja üldsusele. Eriti huvitab mind see, millega Sina praegu maadled ehk mis on peamised probleemid töö, elu ja äri juures. On sul neid? Saada email elari@stm.ee ma tahan neist kuulda!
Aga pisut minu tänasest ärielust.
Hommikul ärgates ei olnud mul mingit plaani minna jooksma. Teate lodevuse tunnet, kui kogu keha on tuimust täis ja soovib ainult kohvi? See juhtuski, aga ma sain sellest võitu. Tänu ühele heale harjumusele, mida olen viimase 3 kuuga endasse sisse ajanud - joon igal hommikul klaasi vett. Hakkasin seda tegema siis, kui Kärt luges ette rida asju, mida vee joomine kõike ennetab. Üks nendest oli südamehaigused. Lisaks üks väga hea omandus, mis on ka väga praktiline igasse hommikusse - külm vesi äratab ülesse. Nagu imeväel. Proovi!
Tänase päeva esimeses osas valmistusin peamiselt reedeseks kohvikuketi teenindajate koolitamiseks. Olen välja arendanud teenindaja 10 väärtust, kusjuures mitte reeglit, vaid väärtust. Idee sisu on selles, et reeglid ütlevad mida tohib või ei tohi ja panevad kasti ümber, väärtused jätavad indiviidile ruumi liikumiseks. See on hea eeldus kliendile naeratamiseks ehk aitab paremini mõista, kust naeratus tuleneb:)
Teise osa päevast keskendusin enesearengule. Peamiselt teemadel, nagu mida tegelikult tähendab vabakutseline olemine (freelancer) ja kuidas seda olles areneda pro-ks.
Käsil kaks online koolitust, mis on mõnusalt põhjalikud. Need on tasulised programmid, mis on väga mõistliku hinnaga, suurusjärk 30 eurot kuus.
Mõlemad koolitused algasid ühe ja sama mõttega: selleks, et midagi muutuks, et jõuaksid eesmärgini - tuleb alustada. Minul tehtud, mõnel lugejal vaja alustada. Mis edasi?
Minu jaoks on olnud see üks kergemaid osi, sest alustada pole kunagi olnud kuigi raske. Pigem on keeruline etapp sõnumi ehk sisu loomine. Kuidas luua sisu, mis oleks relevatne, aktuaalne ja lööv? Seda õpin igapäevaselt juurde. Jagan jooksvalt.
Oluline päevamõte, mis võib olla mõnele lugejale kasulik teada, seisneb selles, et alustamiseks ei peaks tingimata töölt lahkuma, vaid internet annab võimalused teha blogimist või keskkondade loomist või midagi muud ehk näiteks uurmistööd, põhitöö kõrvalt. Kusjuures suur osa inimesi, kes unistavad vabakutseline olemisest on just selle taaga taga kinni, sest arvavad, et vabakutseline olemine tähendab töölt lahkumist. Seda aga ei saa just majanduslikel põhjustel endale lubada. Ei peagi, tuleb lihtsalt alustada.
Juba 6 kuud? Vau aeg lendab kiiresti. Pool aastat tagasi tegin otsuse lahkuda ettevõttest, kus olin töötanud ligi 11 aastat. Alustasin Uus Maas maakleri assistendina, sain proovida erinevaid juhi ameteid ning olla ettevõtte väikeosanik. See aeg möödus üheltpoolt kiiresti, samas eriti aeglaselt, nii 3-4 aastat, mil väsimus minus kasvas nii suureks, et midagi pidi muutuma. Ma olen väga tänulik kogemuste eest, mida sain, sest ma ei oleks see, kes ma olen, kui poleks neid inimesi ja juhte, kes minusse panustasid. Paljud nendest inimestest on mu sõbrad kogu eluks.
Nüüd aga elust peale Uus Maad. Saan siiani kõnesid, kus küsitakse nõu kinnisvaravaldkonna kohta, kas osta seda või toda, kusjuures vastan meeleldi, ma valdan seda teemat. Nüüd kus asun justkui kellegi teise maal, (koolitus, blogimine) nii võiks nimetada maailma, kuhu olen astunud, olen õppija rollis ja rookie. Üllatun aegajalt selle peale, kui keegi ütleb, et ei teadnudki, et ma enam ei olegi Uus Maas, aga ma ju kirjutasin sellest Facebookis? Saan vastu vahva naeru, mis teatab, et ta ei ole Facebookis või ei pannud tähele ja ega kogu elu polegi Facebookis. Tõsi, kuigi see aegajalt nii endalegi tundub:) Millega ma siis tegelen? Usute või mitte, aga peale 10 aastat ühes ettevõttes töötamist, möödus esimene kuu nagu teisel planeedil. Esimese asjana saad aru, et elu on täiesti muutunud ja asi ei ole ainult selles, et sul ei ole koosolekuid, vaid et keegi ei saada sulle enam emaile. Ma juba arvasin, et midagi on mu emailidega juhtunud, aga siis mõistsin, et saabunud on “vaikiv” ajastu:) Aeg kiirusest maha saamiseks on stressirohke, siin on abiks olnud suuretsi minu pere. Aegajalt tuli ainult 1 email päevas ja kuna gmail on nii tark, et paneb reklaamid teise kataloogi, siis peakataloogis valitses tühjus.
Teisel kuul hakkasin aga rapsima. Midagi peab ju inimene tegema. See on see tunne, kui oled liiga kaua puhkusel olnud ja ei suuda oodata, et tööle tagasi saada. Võtan ette telefoniraamatu ja helistan kõik läbi. Pakun koolitusteenust, räägin mida teen, loon sidet ja otsin võimalusi. Kuu saab läbi ja tunnen, et olen väsinud. Uksed on kinni, läbimurret ei tule. Ma tean, et kuu on vähe, aga minu möödunud “elu” oli pidevas arengus, kasvus, aktsioonis. Räägin nendest tunnetest Kärdile, kes seisab mu ette ning ütleb ainult temale omasel viisil silma vaadates - “Elari, rahune, sa saad suurepäraselt hakkama. Oled 11 aastat teinud tööd, rabanud, nüüd on aeg pisut puhata. Meil on vahendeid, et hetkel hakkama saada, usalda Jumalat, kõik saab korda ja suurepäraselt, sa näed seda peagi.” Ma hingan sügavalt sisse, vastan musiga ning mõistan, tal on õigus. Tema ongi olnud mu suurim fän ja julgustaja kõik need aastad ja kuud, mil olen olnud muutuste otsingus või neid läbi tehes. Luban endale kuu aega rahu ja vaikust. Mängin lastega, käin sõpradega lõunal, vähemalt nendega, kes lõunat süüa jõuavad. Uskumatu küll, aga sõbrad, kes elavad igapäevast aktiivset kontorielu, ei jõua sageli isegi lõunat sööma. Põhiline lause, mida kuulen on, et “mõned inimesed peavad tööd ka tegema”, kui olen küsinud, kas lõunale lähme. Ma ei mõista kohut, aga kas me vahest ei unusta oma “äri” tehes just peamise, inimsuhted?
Nüüd on möödas kuus kuud otsusest teha tööd kodus ja olla koolitaja, blogija. Ma ei ole kunagi pidanud ennast eriti heaks kirjutajaks, pigem kõnemeheks, oraatoriks nii peenemalt öeldes. Aga kirjutamisest on saamas minu elu suurosa. Keegi ütles mulle, et kui suudad ennast panna kirjas sama hästi väljendama nagu sõnas, lood harmoonia sõna ja teo vahele. Vau see meeldib mulle. Olen loomult selline vallutaja st kui on raske, siis on tahe eriti suur. Blogimine on mulle suhteliselt uus tegevus, viimased 3 aastat olen kirjutanud. Nüüd olen püüdnud jõuda teemadeni, mis oleks otseselt vastused või küsimused, mida lugejad küsivad.
Mul on tekkinud mõnedki kliendid, kelle ettevõtetes olen saanud jagada, mida olen õppinud, lugenud ja kogenud. Annan endale aru, et uue asja ehitamine võtab aega ning tulemused, mida ma ootan on võimalikud, aga tahavad pühendumist ja keskendumist.
Mis mul reaalselt hetkel käsil?
- Loon keskkonda juhtimisest, mis aitab väsinud juhtidel leida uut jõudu ja inspiratsiooni, kuidas jõuda uuele värskusele.
- Kirjutan igakuiselt juhtimisajakirja Director teemadel, mis endale ja teistele päevakorras. Järgmine lugu on omanikest, kes on oma ärist väsinud ja mida teha siis, kui ennast vallandada pole võimalik.
- Ja siis on mul raamatu kirjutamine pooleli, mis räägib mehest, kes täiega läbi kukkus ning kuidas elu ülesehitamine viib ta uutesse kõrgustesse, kus ta ei oleks arvanud eales, et kunagi jõuab. Valmis on nii veerand raamatust, plaanin selle 2016 alguseks välja anda.
- Teen koolitusi. Sellel nädalal on koolitus ühele kohvikuteketi personalile. Teemaks on rõõm, kuhu see küll kaob? Ja teine järelmaksu firmale, samal rõõmu kadumise teemal!
- Järgmises personalijuhtide ajakirjas “Personali praktik” ilmub 3 leheküljeline lugu viimasest Ameerikas käigust pealkirja all “Ameerika unelm.”
See oli esimene selletaoline blogi postitus, elust peale oma ettevõtte müümist ja koduseks jäämist. Edaspidi jagan kogemusi, kuidas uue ettevõtmise üles ehitame läheb ning mida olen õppinud. Teen seda selleks, et kõik need, kes mõlgutavad mõtteid oma äri loomisest, blogimisest või lihtsalt edasi liikumisest, saaksid inspiratsiooni.
Olen väga tänulik, et võtsid aega lugemiseks. Selleks, et saaksid alati kõige värskema blogi sissekande, registreeri ennast esilehel. Tea, et sul on võimalik ennast igal ajal üsna lihtsalt sellest listist kustutada.
Ootan rõõmuga Sinu tagasisidet ja mõtteid!
Vestlesin oma sõbraga teemal, kumb meist on emotsionaalne ja kumb ratsionaalne, enda ütles ta olevat absoluutselt vastupidise, mida oleksin tema kohta pakkunud.
"Sa oled täielik ratsionaalne ise," oli minu arvamus.
"See tundub sulle nii, ma tegelikult ei ole, sest ma jätan ainult sellise mulje."
Kuidas me inimesi tegelikult tunneme? Ameeriklasi "süüdistatakse" pinnapealsuses, hei kuidas sul läheb mulje tõttu. Ega justkui ei tunnegi. Aga teiste tundmine algab enese tundmisest. See, kui selged on meie piirid, väärtused ja veendumused, määravad ära suhted ja suhtumised, mida vastu saame.
Kuulsin ühel päeval vestlust noore tüdruku ja täiskasvanud naise vahel. Tüdruk kurtis talle, et tema klassiõde on imelik. Ühel hetkel on maailma parim sõbranna ja siis täielik nõmedik. Räägib koledaid sõnu ja siis käsib jalga lasta.
Küsimuse peale, miks ta temaga siis sõbranna on, vastas ta et ta on hea kuulaja ja temaga on hea rääkida. Siin on vastuolu, kas pole?
Minu meelest on sageli selliseid olukordi ja inimesi, kus me silma kinni pigistame ja soovime, et see nii ei oleks. Nagu halb unenägu, aga tegelikkuses on asjad täpselt nii nagu arvasime. (tagant järgi tarkus).
Seepärast tuleb muljest vaadata kaugemale ning teha, mis teha on vaja. Olgu siis enese kehtestamine, piiride seadmine või aktsepteerimine. Kõik need on ohtlikud tegevused, sest need muudavad muljet, mis siiani on kehtinud.
Intervjuu Tallinna diakooniahaigla juhi dr.Jelena Leiburgia.
Mõned kuud tagasi kohtusin Norrast pärit juhtimiskonusltandi Ingeborg Baustadiga, kes juba aastaid on vabatahtlikult aitamas haiglaid nii Tallinnas kui Narvas. Just tema viis mind kokku Tallinna Diakooniahaigla tegevjuhi dr.Jelena Leiburiga. Põhjus, miks temaga intervjuu tegin oli puhtalt selles, et inimesed räägivad temast, kui suurepärasest juhist, kes hoolib. Keskendun intervjuus peamiselt juhtimise teemadele.
Kindlasti ei ole diakoonia haigla lihtne organisatsioon, kus tööd teha ja inimesi juhtida, aga veendusin ise, dr.Leibur on positiivne ja äärmiselt sõbralik inimene ning kindlasti teeniv juht.
Mis on teie, kui juhi kõige olulisem roll oma töös?
Ülesandeid on mitmeid ja palju aga vähemalt minu töös on see, et ma pean lihtsalt olemas olema. (koputus uksele, sisse vaatab keskealine mees, kes kurdab millegi üle. Dr.Leibur vaatab minu poole ja küsib, kas 15 minutiga saame hakkama. Niivõrd tihe ja kiire on tohtri päevad.)
Jätkame intervjuud.
Mis selle kohaloleku raskeks teeb on see, et pean olemas olema nii paljudele. Kuna mul on kaks rolli ehk arstina patsientidele, nende lähedastele ja oma töötajatele. Seega ma arvan, et minu põhiline töö on olemas olla ja kõik muu töö, mida teen jääb sinna vahele.
Mida tähendab töötajatele lähedal olemine, olemas olemine? Tähendab see vestlusi, patsustust õlale?
Minu roll arstina on olla osakonnas olemas ja kui mul on kedagi vaja, siis ma kutsun. Seega see teeb minu kui juhi rolli kergemaks, sest ma teenoma sisulist tööd koos teiste töötajatega. Ma ei lähe ekstra selleks, et patsutada õlale või vestlust läbi viima, selles ma ei olegi kuigi tugev ja kui peab eraldi minema vestlema, pean ettevalmistama.
Kuulen teid ja mõtlen, et see ongi juhtimise põhi iva, teha tööd koos oma inimestega. Paljud juhid panevad ennast töötajatest eemale, kasvõi kabinetti jättes inimesed kaugele endast ja oma olemasolust.
Tõsi, aga eks siin tuleb ka lisaks see osa, mida ei saa koos teha. Kasvõi aruandlus, mis võtab tohutult aega. Samas selleks, et inimestega kontakti saada on nendega koos töötamine tõepoolest kõige parem variant.
Kui palju teil on aega inimestega üks ühele kohtumisteks?
Tegelikult on neid igapäevaselt, kuigi siin on paha asi see, millele Ingeborg (Dr.Leiburi juhtimiskonsultant) viitab, et talle tundub et sageli ei juhi mina päeva vaid kõik teised juhivad minu päeva. Aegajalt on see üsna niru tunne, sest sa ei jõua kõike tehtud, mida tahad teha. Hommikul mõtled, et see ja see, aga õhtul on kõik tagurpidi.
Millised on teie kui juhi väljakutsed, lisaks aja või õigemini tegevuste juhtimisele?
Kui ma juhina alustasin, tegin hästi palju seda viga, et minu temperament on impulsiivne ja üle keev, ma ei kuulanud kõiki osapooli, olen hakaund ära kuulama kõiki pooli. Alguses hüppasin asju lahenda ilma, et oleksin teist või kolmandat poolt ära kuulanud ja see on üsna valusalt mulle õppetunde andnud. Seda olen õppinud aastatega ja see on hästi oluline asi.
Kuidas teie juhina hoiate ennast vormis, et oleks energiat ja jõudu oma tööd teha?
Teistelt kaastöötajatelt, nad on tõsiselt väga toredad, mina ja osakondade juhid moodustame juhtgrupi, kus me kõiki asju arutame ja nad on toredad inimesed, et meil sõprussuhted välja kujunenud.
Samuti kodust, aga kindlasti patsientidelt, see on koht, kust üks tohter saab jõudu, täitsa tõsiselt kohe.
Kuidas näeb see välja?
Suhtlemine annab tõsiselt palju jõudu, väga üksikud on need, kes selle ära röövivad.
Mulle tundub, et teie olete juht, kes elab ja hingab koos töötajatega ja oma töökontekstis patsientidega.
Jah, aga ma ei oskakski teisti. Kuidas saakski teisti?
Ma ei tea ka, kuidas laua tagant saab juhtida, aga noh see võib olla selline enesekeskne ja kehtestav juht, kuigi mina ei ole oma elus selliseid kohanud.
Teie uks on alati avatud?
On jah, aga siin ongi see oht, et sa ei saa teha kogu aeg pikki päevi, sest sa väsid ära, siis hakkab kas tervis kärisema või sa ei suuda kõiki vastu võtta enam nii nagu sa tahaksid. Oma aega planeerida on nii tähtis ja ma pingutan selle nimel päris palju.
Räägime pisut enese arengust. Iga juht vähemal või rohkemal määral tegeleb sellega. Millised on teie teadlikult valikud enesearengu osas?
Esimene teadlik otsus oli minna TTÜ-sse magistrantuuri ja tegin selle ära. Edasi on mulle kõige rohkem abiks olnud Ingeborg, juhtimiskonsultant Norrast, kelle õpetus ja meetod on olnud nii vahetu ja siiras ja palju andev.
Mida olete õppinud?
Me oleme õppinud teoorias ja praktikas, kuidas ennast analüüsida. Oleme teinud läbi X-mudeli, mis on nii geniaalne aga lihtne mudel, selleks et endast selgust saada. Siis arutame tavaliselt juhtgrupis tulemused läbi, et saada tagasisidet.
Kuidas aga jõuda sinna, et tahta ennast analüüsida ja areneda?
Ma olen koguaeg olnud selline ja mul on väga vedanud nende kaastöötajate (juhtidega) kes siin on.
Kes on teie kui juhi eeskuju?
Internatuuri aegadest oli üks tohter Liina Kasper, kes väga hästi õpetas. Ning tema ütles ja mulle jäi meelde, et loll ei ole mitte see, kes vigu teeb, vaid kes nendest ei õpi. Tema oli selline, kes jättis mulle eeskuju, alati lõi käed külge ja oma positiivsusega tõmbas kaasa.
Üks internetist leitav artikkel diakoonia haigla kohta, on see, et teie haiglast lahkujad tahavad siia tagasi ja siin olijad ei taha ära, miks nii?
Tagasisidet mis on antud, kõikide osakondade kohta on see, et meie asi on mei etöötajate soojuses, suhtumises ja valmisolekus muresid ära kuulata. Ma arvan, et see meeskond on see, miks siia tahetakse tagasi tulla. Loomulikul teeme meie ka vigu, aga nad on kõik vahvad, kuulavad, õpivad ja tahavad areneda.
Me mõtleme nii, et kui sa ei hooli inimesest, sa ei saa töötada sellel alal. Me oleme püüdnud seda ellu viia, aga tööjõudu on praegusel ajal niivõrd vähe, eks me püüame andka kõik, et töötajaid hoida. Hooldajate palgad on röökivalt madalad, aga mida ei suuda rohkem maksta. See on raske töö aga nii vajalik.
Sain täna kõne müügimehelt, kes keelitas mind tellima ühte lehte. Kõne oli järgnev:
Helistaja: Tere, kas räägin Elariga. Mina: Jah. Helistaja: Vaatan, et olete kunagi olnud meie lehe tellija. Mina. Jah. Ma olin tellija väga ammu, see pidi olema üle 10 aasta tagasi. Helistaja: Võimalik, aga teie number on meil siin alles. Mina: Hmm Helistaja: Meil on nüüd väga hea pakkumine, ainult neljaks kuuks ainult 30 eurot. Mina: Tänan. Hind ei olegi nii määrav, ma ei ole lehest huvitatud. Helistaja: Ahsoo, aga pereliikmed? Ma võin helistada peale lõunat tagasi, rääkige läbi. Mina: Ma räägin pereliikmete nimel ja pole huvitatud. Helistaja: Aga teate, see on nii hea hinnaga pakkumine, et ma võin panna selle täna kehtima ja homme on postkastis? Kas teen ära? Hind on nii hea. Mina: Nagu ma ennem ütlesin, et hind polegi esmane, ma pole selle lehe lugeja. Helistaja: Selge, nägemist.
Mida oleks saanud helistaja paremini teha? Teisisõnu, mida ta oleks pidanud tegema, et minuni jõuda?
Küsima: Mis mind huvitab? Milline sisu, teemad? Mis kõnetab mind? Ning kuulama, mida ma vastasin, et leida võimalik huviosa.
Hea müügimees keskendub vajaduse selgitamisele, siis lahenduse otsimisele ja seejärel lubab ka keelduda ja ei solvu ning ei anna lihtsalt alla:)
Ükskõik mis äris me arvame olevat, tegelikult on see suhtepõhine inimesteäri. Loo suhteid ja tulemused tulevad.
