Kelle sabas sa sörgid?

Hunt kõndis mööda metsa ringi. Ühtäkki pani ta tähele, et keegi jälitab teda, ümber keerates seisis seal jänes. “Mis tahad?” küsis hunt jänese käest. “Tunnen huvi, kuhu sa lähed,” vastas jänes.

Edasi minnes tundus, et tema taga on veel keegi, ümber pöörates nägi ta seal karu, rebast, põtra ja poolt loomariiki.

“Mida te tahate?” küsis hunt järgijate käest.

Keegi ei vastanud midagi.

Masside käitumist on uuritud juba dekaade. Teada on, et inimesed tahavad olla osa “suguharust” nagu seda Godin oma raamatus “Tribes” kirjeldab. See on meisse sisse programmeeritud. Aga viimase 100 aasta industriaalajastu on teinud nende suguharudega karuteene, ta on koondanud nad ühetaolistesse gruppidesse. Kuidas? Kasutades hirmutamist, mis on aidanud kasvada ja areneda, aga ennekõike pealikel. Oleme harjunud hirmust juhtitud majandusega. Nüüd on see läbi. Nende jaoks, kes nii otsustavad.
Jah, selleks tuleb hakata teistmoodi mõtlema. Aga muutuste juures kehtib üks printsiip, keegi peab hakkama teistmoodi käituma, muidu muutumist ei toimu. Ainult mõtlemisest ei ole kasu. Nüüd on sinu kord alustada.

Hundi toit on jänes, seega kui jänku oma teed ei otsi lõppeb tema uudishimu huntide suguharus.

Mida sina tahad?

Kes on parim trükimasinate valmistaja?

Lugesin raamatut loovusest, brändidest ja uuenduslikkusest. Teos juba mõnda aega vana, aga särtsakas, põnev ja nakkav. Raamatu autor on Jeremy Gutsche (Trendhunter.com asutaja) pealkirjaks “Kuidas kasutada kaost - 150 meetodit, kuidas muutuste ajal sütitada innovatsiooni”.

Raamatute lugemisest on minu jaoks kolm kasutegurit

1. Avardab maailma ehk arendab intellektuaalselt, see on kui põgenemine kellegi teise maailma ning seeläbi võimalus innustuda või mitte. Seeläbi midagi muuta. Sest tõelised muutused algavad alati nähtust, siis tekib tunne ja siis muutus. Sunnivad mugavustsoonist lahkuma, otsima “unikaalsust”.

2. Annavad uusi võimalusi. Alati kui loen ja kirjutan sellest, tulevad kliendid, kontaktid ehk võimalused. Proovi!
3. Inspireerivad midagi tegema kasvõi kirjutama blogi või raamatut või esinema. Minu esimene raamat on tulekul, mis räägib mehest, kellel ei õnnestunud edukaks saada, aga sai kõike muud. Mind inspireerivad raamatud ja päris inimeste lood!

Koolitajad, juhid, müügiinimesed vajavad inspiratsiooni kasvõi selleks, et kliendiga oleks huvitav rääkida, koosolekud teha värvikamaks või sõpradega arendada uusi teemasid.

Nüüd aga loetust.

Raamatut nimega Kuidas kasutada kaost , soovitan kõigile bärndiloojatele, turundusinimestele, müügiga tegelejatele ja neile, kellel igav. See raamat seda pole.

Loovus on tore asi, eriti kui see toimib. Toodab innovatsiooni, uusi lahendusi ja põnevust. Kahe aastat last vaadates ei imesta peaaegu kordagi, kuidas ta tuleb selle peale, et hakata tapeedil olevate autodega mängima, ettekujutada et käbi on maja ning nuga on buss. Täiskasvanu aga mõtleb ratsionaalselt ja funktsionaalselt.

Tegelikult on see aga ka innovatsiooni lõpp.

Enamus suuri innovatsioone tuleb just sealt lastemaailmaga sarnasest vabadusest. Populaarne ei ole cool. Mis siis on? Uuenduslik ja unikaalne? Jah. Lausa nakkav.

Võtame või UGG saapad, mis olid algselt Austraalia farmerite jalanõud, täna on neid nähtud jalas Madonnal ja Cameron Diaz’l ja siis sadadel tuhandetel ülemaailma.

Unikaalsuse otsimine ei ole ühekordne, see on pidev võimalus, mida vähesed kasutavad. Smith Corona olla kuulus trükimasinate tootja, kes tegi maailma parimaid trükimasinaid ja need on seda ka täna. Kuid trükimasinad surid välja. Uusi ideid hinnates tuleb vaadata nende esialgsest puudusest kaugemale.

Võimalik, et uuendused ja innovatsioon on enamjaolt peidus väikestes algustes, seega tuleb otsida väikeseid võimalusi ja mitte keskenduda suurtele ideedele.

Tuleb muuta vaatenurka, sest selle muutmine käivitab ja vormib muutusi. Nii nagu IBM muutis arusaama tootekeskusest kliendikesksuseks ja juhtimist mille keskmes oli moraali tõstmine hoopis edu saavutamise vahendiks.

Lõpetan raamatu esilehel toodud Einsteini reeglitega kaose kohta:

1. Leia lihtsus keset segadust

2. Avasta ebakõlas harmoonia

3. Võimalused peidavad ennast raskuste keskel

Head lugemist:)

Rahvusvaheline lennujaam

Minu kõrval on perekond, kaks last, ema ja isa. Tüdruk on selgelt reisist väsinud, ta jonnib. Vennas on juba vanem ja see jonnib juba viisakamalt - istub telefonis, süvenenult. Isa püüab olla osavõtlik tütre jonni osas, aga kehakeel räägib üht - jää vait, meil on suuremaid probleeme kui mis iganes sul on… ainus, kes siin päris kohal on - on ema. Seda on silmadest näha. Muud probleemi hetkel suuremat ei paista olevat, kui see, mis iganes tütart vaevab.

Ma lülitan nemad oma pildist välja. Minu seljataga on seltskond noori, vist juba kuusteist seitseteist, kuigi pean tunnistama, et vanusemääramine läheb järjest keerulisemaks. Vaatan kasvõi oma tütart ja mõistan, et tema vanus ja väljanägemine pole päris kooskõlas. Nad kõik paistavad vanemad.

Seltskond noori räägib mulle arusaadavat keelt, see on põhjanaabrite oma - Soome. Tundub, et põhiline teema on juuksevärv. Keegi jagab, et aluspõhi oli vale ja siis tulemus oli nii jama… uuh jätan nemadki oma maailma ja lülitan ümber.

Silma hakkab vanem paar. Nende vanuses ma ei eksi, sest mida vanemaks ise saad, seda lihtsamini oskad vanust ülespoole arvata. Seega nemad on minu vanematest vanemad, see saab kriteeriumiks.

Mees kui maailmavalitseja, jalg üle põlve, prillid silmadel, mugavad riided, hästi hoolitsetud. Ja tema kaasa kui kõige selle harmoonia. Nad on tõeliselt ilus vaatepilt. Väärikad vanainimesed. Nendest õhkub rahulikkust ja elukogemust. Nad on kohalolevad, mitte enam kauges minevikus ega ka tulevikus. Tundub, et see millega nad tegelevad on see, mis hetk annab. Mees silitab õrnalt oma abikaasa kätt ning nad naeratavad teineteisele.

Teate seda turvatunnet, mida selline nägemine pakub? See justkui kinnitab sulle - kõik saab korda, ära muretse.

Mõtlen, et elu ei ole kindlasti alati selline, aga just siis, kui selliseks seda elad. Ma tahan ka sellist harmooniat, kui mitte kohe, siis vähemalt ajaks, kui olen “nemad.”

Mu sõber reisis mingi hetk 3-4 korda nädalas lähiriikide vahet. Istus lennujaamas, vaatas ringi, sõi ja jõi ning lõpuks märkas ta ainult kahte - sihtkohta ja lähtekohta.

Ja see mõte sa minus selgeks, tuleb tähelepanu teritada, ringi vaadata, tähele panna - maailm on lugusid täis.

Mis lugu jutustab sinu ümbrus paregu? Mida on sellest õppida?

Ebaõnnestu ja võida

Ma ei otsusta, sest valik võib olla vale.
Ma ei muutu, sest see on ebaturvaline. Ma ei astu välja, sest see tähendab vastutust, ennekõike ebaõnnestumise ees.

Oleme harjunud edu jumaldama ja ebaõnnestumisi vältima. Fraas: "Vaata, et sa seda vussi ei keera," on ehe hirm, "kõige hullem, mis sinu valikut võib saata on ebaõnnestumine, häbi, läbikukkumine, teiste halvakspanu ja mida siis maailm sinust arvab?"

Kõigi aegade parimaks korvpalluriks peetakse Michael Jordanit, kes on öelnud:
"Olen elus rohkem kui 9000 korda mööda visanud. Olen kaotanud peaaegu 300 mängu. 26-l korral on minule usaldatud võiduvõimalusega vise ja ma ei ole korvi saanud. Olen oma elus üha uuesti ja uuesti ebaõnnestunud ning sellepärast olengi edukas."

Kindel on see, et "tegijal juhtub" ning õppimine toimub ennekõike mitte stabiilsel pinnasel.
See õpipinnas on aga otsus, mida ei soovita teha, mis omakorda eraldab nii mõnegi inimese suurimatest muutustest/õpitundidest/edust.

Milline otsus on ebaõnnestumise kartuses edasi lükatud ja mida tegelikult saad teha, kui vaid otsustad?

Isiklik

"Ma olen maruvihane," teatas ta. "Miks? Mis juhtus?" küsisin. "Ta on nii nõme, ignorantne ja tal ei ole aimugi, millest ta räägib."
Miks sa isiklikult võtad?
Mis on isiklik?
Kas see, kui keegi arvab ennast olevat targem ja võtab õiguse rünnata sinu maailmavaadet? Või paneb kahtluse alla sinu arukuse või oskused?
Või keegi on ilusam ja kiirem kui sina?
Kui keegi astub sinu õiglusmaailma ja hakkab asju ümber korraldama?

Kas jooksu kaotades või ettevõtete edetabelis kolmandaks või neljandaks jäämine on isiklik?

Peamine põhjus isiklikult võtta on hirm kaotada, eksida või väärastuda. Olla teine või sootuks kaotada oma tähtsus.
Sest kõige hullem, mis saab juhtuda on see, kui me ei saa hakkama. See pole tõsi! Kõige hullem on ette ära kaotada, sest kardame.

Hirmu vastand on armastus. Sellest suuremat ei ole. Armastust praktiseerides (armastuse tegusid tehes) kaob hirm pika sammuga ning isiklikult hakkame võtma ainult asju, millel on suurem tähendus, kui "mina".

Kas ma mõistan su äri?

Istun, et tellida lõunat. Minu juurde astub preili, kes rõõmus ja abivalmis. "Ja teile härra?"

Tellin oma lemmik lõunapakkumise. Selle juurde kuulub ka karastusjook, millega käib kaasas võimalus võita uus jook.
Kraabin loosisedelilt teksti "proovi uuesti." Söön ja mõtlen: "Midagi on siit söögist puudu, mis see küll on hmm?" Söön edasi.
Mu jook saab otsa. Tellin uue. Kraabin taas teksti - "proovi uuesti." Küsin, kas keegi on kunagi uue joogi ka võitnud, vastab preili, et tema teada mitte. Hmm. Söön edasi. Mõtlen endamisi: "See toit ei maitse nii vürtsikas nagu tavapäraselt, mis küll on muutunud?!"
Lõpetan söömise ja küsin arve. Preili astub kaardimakseterminaliga mu ette ning lausub: "Pean selle kohustusliku küsimuse ka ära küsima - kas toit maitses?" Vastan: "Midagi oli nagu toidust puudu, vürtsi polnud."
"Täiesti võib olla," vastab preili. "Meie kokk lahkus ja nüüd tuli asendaja, tema toidud ongi kuidagi teistmoodi."
"Jah, aga see ei lohuta mind," vastasin mina. "See toit ei olnud üldse see, mis tavaliselt..."
"Nojah pole midagi teha" vastas preili, "peame ootama oma kokka tagasi."

See on näide ettevõttest, kus inimene tegelikult ei tööta ettevõtte heaks. Põhjuseid võib olla kaks. Üks võib olla see, et juhid ei võta aega inimesi kurssi viia "äriga" milles töötatakse ja teine põhjus selles, et väravatakse inimesi, kes ei taha "äriga" kursis olla.

Kas sina tahad, et sinu töötajad mõistaksid äri, milles oled ja et kliendid tunneksid ennast erilise ja tähtsana?