Olen saanud viimastel kuudel mõned tööpakkumised. Kui mäletate, siis aasta tagasi otsustasin hakata vabakutseliseks. Pakkumisi analüüsides, olen jõudnud ikka samasse kohta - mitte praegu, mitte hetkel.
Helistasin oma lähedasemad sõbrad läbi ja küsisin, mida nad nendest arvavad.
Üks sõber arvas, et olen peast hull, kui võimalust ei kasuta, sellist ei tule enam kunagi, kui peaksin keelduma.
Kindel?
Meid on õpetatud endas kahtlema. Ja kõige hullem, et teisi on õpetatud meis kahtlema.
Mida julgem on valitud tee, seda ebaratsionaalsem see tundub, teistele.
Sügisel on otsijatel võimalus osaleda kolmel minu koolitusel.
Üks inimhing küsis, kui olin oma tööst rääkinud, kas mul litsents on, et võin koolitada?
Alati, kui valime oma tee, teeme valikud, kohtume inimesega, kes kahtlevad või isegi takistavad meid.
Meilt nõutakse raame, kontrolli ja stabiilsust, sest status guo nõuab seda. See lähtub, aga hirmu printsiibist, äkki läheb midagi valesti.
Alati läheb. Mis siis?
Me ei muuda midagi, kui ei otsusta välja astuda, kasutada oma korda, eksimisvõimalusega tantsides ja ikka edasi liikudes.
Tee meile teene, ära kahtle, usalda ja anna võimalus, ka siis kui ei ole garantiid, et kõik läheb hästi.
23.ndal septembril toimub müügikoolitus: "Armastus nelja ostja vastu".
8.ndal oktoobril toimub ajajuhtimise ja enesekehtestamise koolitus: "Kas sul on 1 minut aega?"
Kas oled kuulnud inimesi laulmas, kui neil on kõrvaklapid peas ja nad enda häält ei kuule? Üldiselt kipub see helikeel olema üsna “must”, nagu muusikud ütlevad.
Sest nad ei kuule enda häält ja kui enda häält ei kuule, pole aju häälesektoril kontrolli toimuva üle.
Me pimestume, kui keeme üle.
Me pimestume ka siis, kui rõõmustume või oleme ülientusiastlikud.
Me pimestume, kui oleme armunud.
Me pimestume, kui saame haiget, pettume, kurvastume.
Olgu siis pisiasjast alguse saanud vaidlus, mille alget keegi ei mäletagi või tühi kõht ja madal veresuhkur. Ikka on neid päevi (vähemalt minul), kui kõik ajab närvi.
Igal juhul pimestume.
Mees (inimene), kes enda emotsioone ei kontrolli on müürideta linn, ütleb tark Koguja. Teisisõnu me pimestume ja oleme haavatavad.
Kontroll ei tähenda masinlikku külmust, vaid oskust taastuda ja kohaneda.
Mitte jääda maha lamama, vaid püsti tõusta ja edasi liikuda. Järgmise korrani.
Kui inimesel on klapid peas ei tähenda see, et ta ei pea viisi. Järeldused on sageli ennatlikud. Pigem oota pist veel ja siis otsusta.
Lugesin just kuulutust, mis ei eristunud kuidagi - otsitakse ikka ausaid, töökaid ja meeskonnainimesi.
Arusaadav, et keegi ei otsi töötajaid, kes oleks laiskvorstid, valetajad, nõmedaid ja räpased.
Kõik ettevõtted otsivad suurepäraseid inimesi, ka need, kes seda ise ei ole.
Aga selleks, et kasvada suurepäraseks, peaks mõne takistuse eemaldama.
Esimene probleem on selles, et inimesed ei saa oma tõelist annet näidata, ennem kui nad on täielikult usaldatud.
Teiseks ei tule suurepärasus välja, kui ettevõtted on optimeeritud keskpäraseks ning inimesed lihtsalt töö ära tegemiseks.
Kolmandaks on keeruline leida suurepärasust, kui ei anna inimestele võimalust läbikukkuda.
Suurepäraste ettevõtete loomine nõuab julgust uskuda nendesse, keda oleme välja valinud.
Ühel päeval liikusid minu ees kaks noormeest. Ühel oli käes õllepurk, teisel kilekott, seljas uhked välismaa dressid. Kõike seda arvestades oli kell saanud vist 9 hommikul, kui juhtusin kuulama nende lühikest vestlust.
“Kuule sul läheb ikka siga hästi."
“Noh sebima peab mees, sebima."
Oligi kõik.
Mõni päev tagasi juhtusin rääkima pealt näha eduka ettevõtjaga. Tema käekell, auto ja ülikond ei jätnud ühtegi jälge võimalikust keerulisest ajast, mis tegelikult tema elus toimub.
Välised edumäärajad on peaaegu alati ekslikud. Ometi nende järgi otsustame ostud, suhted ja äri.
Mis juhtuks, kui teha seda aga hoopis teistmoodi. Küsides, mida see inimene või äri esindab? Millised on väärtused? Kuidas ja mida ta muudab?
Läbi väärtuste ehk edukuse tõelise määraja, ilmneb see mis vormi all päriselt toimub.
Kõik loksub paika, aga mitte alati, mitte nii nagu peaks ja võiks.
Ebaõiglus Aafrikas loksub paika ülekohtu arvelt, need inimesed keda ahistatakse nii elusaks kui surnuks - harjuvad. Keegi sureb, keegi elab.
Aga kellelegi on see nii tähtis ja keegi teeb selleks midagi, mis pole ei lihtne ega ohutu. (Minu tuttav Carla Bell Neumann alustas mõned aastad tagasi Dream Sponsors, Inc. et aidata Aafrika lapsi ja orbusid kooliharidust saada), sest see on talle tähtis.
Ma küsin endalt - mida pean mina nii oluliseks, et selle valguses oleksin valmis hirmuga tantsima? Vaikin. Mõtlen. Võitlen ja tunnistan. Alustan kogukonna loomisega, kes muudab maailma.
Vastutus on midagi, mida vähesed praktiseerivad. Me maksame arveid, laene, tuleme kokkulepitud aegadel või läheme.
Aga vastutus jätta jälg, muuta, viia ellu, alustada, teha paremaks on otsus, mille tingib kutse millekski, mis just sulle ja mulle korda läheb, midagi mis meisse on loodud.
Suurimad valed juhtuvad meie peades. Need kostuvad nii inimlikud - me ei ole piisavad selleks, et alustada muutusi, luua suurepäraseid organisatsioone, ettevõtteid või lihtsalt astuda välja millegi eest, millesse usume. Suurim vale on see, et ma pole valmis.
Me ei ole kunagi valmis astuma tundmatusse.
Ei ole ühte suurt ideed, mida võime või peame ellu viima, vaid rida olulisi asju, mida just meie saame teha, kui tahame.
Millega saad ja tahad alustada sina, midagi mis sulle tähtis?
Need, kellel väikesed lapsed, teavad et nende uneaeg on meie rahuaeg. Söödame kõhud täis, peseme ja voodisse. Siis saad ise aega süüa ja tegutseda. Mina kusjuures, siin Vormsil, kipun lastega koos magama jääma. Mõnus aeg. Täna oli minu kord. Söötsin laste kõhud täis. Tegin toa akna lahti, et lasta sisse mõnusat värsket õhku, et neil hea magada. Kujutasin juba ette, kuidas lapsed magavad ja ma saan hakata kirjutama ja siis see heli lõikas kogu selle kujutuse rahust ja kirjutamisest. Ma olin sekundiga püsti, justkui punast rätikut näinud pull. Keegi otsustas hakata ketassaega hullama, keset mu laste uneaega?! Aga tuleb kohaneda. Kui keegi ütleb, et kõik läheb hästi, siis pole see päris tõde. See tähendab pigem, et asju hakkab juhtuma ja sul tuleb pidevalt kohanduda. Üksi äri ei lähe päris nii nagu ette kujutasime, aga see on ok, kuniks sa suudad olla vaba, et edasi luua. Me ei saa juba sellepärast oma tahtmist alati, sest teised ei taha sama, mis meie. Nagu see ketassaega hull minu lasteuneajal. Aga me saame hakkama, isegi kui selleks tuleb kannatada, vihastuda ja leppida. Alati juhtub asju ja asjad ei lähe viisil, kuidas soovime, aga see ei peaks meid pidurdama, vastupidi, hoogu andma. Tee meile teene, ära heitu, kui tulemused ei ole ootuspärased, tegutse edasi, meil on vaja maailmaparandajaid.
Üldlevinud on arvamus, et juhtidel on suurem vabadus teha, mis tahavad.
Tegelikult on aga vastupidi.
Vastupidi arusaamisele juhtimisest, kui suurest vabadusest on suurepärane juhtimine hoopis võimu ja vabaduse piiramine ning teadlik kitsendamine.
Juhist sõltub organisatsiooni moraal, tulemused, heaolu, õige personal, suund.
Suurepärane juhtimine ei keskendugi juhi isikule, vaid teenimisele. Juhtimine, see on teenimine. See Robert K. Greenleafi 70ndate termin “Teeniv juhtimine” on küll laialdaselt tuntud, aga mitte kasutatud.
Miks?
Sest see viib juhi fookuse endalt teistele ja lisaks võimu ja otsuste jagamist.
Häid juhte on vähe, sest hea juhtimine on raske, see ei peida ennast tiitlis, vaid HOIAKUS.
Proovi suurepärast juhtimist, kaotada pole midagi, võita aga küll. Eriti nendel, kellega töötad.
"Lähme kindla peale" on sama mis öelda - "teeme nii nagu alati."
Läbiproovitu on turvaline, aga harva muudab midagi.
Ja see on igav. Tulemus on ennustatav ja meile tundununa riskivaba. Tänane turg ei pane enam keskpäraseid tähele ja muutused tulevad nende käest, kes on valmis ebaõnnestuma.
Samas ei ole tänane majandus enam ammu ennustatav, stabiilsuse vaatenurgast.
Teiseks, kui teha nii nagu ikka, saame samad tulemused, mis alati.
See viib tavaliselt üteluseni - "püüdsime küll, aga välja tuli nagu alati."
Risk õnnestumiseks või ebaõnnestumiseks, peitub peamiselt otsuses, olla keskpärane või eristuda, saada kriitikat, tagasilööke aga edasi tegutseda, sest nii on meil vaja.
