Luua ja olla sealjuures erakordselt lahke, pakkuda maksimaalset, lausa nii palju, et klientide järjekord on aastate pikkune.
Just see iseloomustab üht ehitusmeest, kelle järgi jooksevad kliendid ja mitte vastupidi. Ta ei müü midagi, ta teeb tööd, sest on õppinud seda armastama.
Jah, õppinud armastama, sest alguses ei tulnud see tal eriti välja. Tal tuli ennast…
Alustada midagi või lõpetada on sageli küllalt lakooniline, hoida fookust, teravust ja loovust ärksana protsessi keskel, nõuab kohalolekut. Samas nii mõnigi ei alusta, sest kardab, et lõpptulemus ei õnnestu.
Saavutus ei peaks olema alustamise eesmärk, vaid protsessi kogemus ja tahe olla lahke oma tööga, luua midagi, millest hoolida. Vaata ka üle 5 päeva väljakutse ehk on see sulle, kui tahad ületada hirmu ja alustada loovalt!
Siis kui sa ületad hirmu ja oled lahke, siis kui sa teed tööd, millest inimesed hoolivad. Kuidas sa kostud? Milline on sinu enda hääl? See unikaalne, üks ja ainus? Rohkem kui julgust on vaja otsust, et alustada. Päev haaval, oma loo kirjutamist. Lõpus saab raamat päris vägev, lahke ja avar.
Eilne lugu lõppes sellega, et ma olin kaotanud usu endasse ja julguse astuda esile. See on sullegi ehk tuttav, kaotada jalgealune ja leida taas tee tagasi või edasi.
Nüüd lühike lugu sellest, kuidas usu tagasi sain, kasvõi korraks. Aga ennem paar mõtet...
Kui olen kaotanud usu endasse, mida olen korduvalt kogenud, siis selle aluseks on identiteedi kaotamine. Ma lihtsalt ei tea, kes ma olen, rääkimata, mida teen.
See oli gümnaasiumi lõpuklassis, kui mu kirjanduseõpetaja pani mind kirja proosavõistlusele.
Mäletan, et see oli üks A4 pikk proosa ja õppisin selle mõistagi pähe. Esimesed sõnad olid:
„Vana mees läks üle kõrrepõllu..." Mul läks super hästi.
Ma peaaegu võitsin.
Tegelikult ei võitnud ka, sest esimene koht läks jagamisele, klassiõde Karin Raskiga.
Mäletan hetke, kui õpetaja klassi ees jagas tunnustust:"Elaril on loomulik oskus kaasata kuulajaid."
Uuh, selleks korraks oli kõik taas paigas. Identiteet oli taastatud.
Just see ongi võti loovamaks muutumisel, sa tead kes sa oled.
Aga see pole kõik, sest identiteet annab julguse esile astuda, aga kindlameelsus julguse luua.
Kui sulle sobib, siis edasi lähen nende mõtetega juba webinaril. Sobib?
Kui sa ei ole minu eelmisi lugusid lugenud, mis on mind toonud loovuse teemade juurde, leiad need minu blogist.
Seniks aga ilusat õhtut ja reedeni! (PS! Webinarini on jäänud 4.päeva!)
See oli klassiõhtu, 30 aastat tagasi, aga meeles nagu eilne päev. Enamus 30+ aastat tagasi on unustatud ja meeles üksnes asjaolud, mis piltide või juttude kaudu tuletatavad. Aga ei, see õhtu on meeles.
Tüdrukud olid ühel pool ja poisid teisel pool. Muusika käis ja kõik ootasid, millal keegi tantsima kedagi kutsub.
Õpetaja utsitas mõlemaid pooli.
Selline imelik pinge.
Tüdrukud sädistasid niisama ja poisid tegid nägusid, nagu neid ei huvita. Aga jah, mina nii ei osanud, mind huvitas.
Olin see julge, see loov, see esimene.
Astusin jalgadele ja suundusin tantsuks partnerit valima. Kummardusin julgelt ja tüdruk vastas jaatavalt. Ja siis see juhtus, ühelt jalalt teisele tammudes, hüüdis keegi valjult üle saali..."Elari, sa oled elevant."
See on meeles siiani, see tunne, see häbi, alandus, hirm, see läbikukkumine.
Üks sõna võib muuta kõik. Võtta su loovuse, julguse ja usu, et sa suudad luua midagi, millest hoolida.
Kas sul on sellesarnast kogemust? Oled nõus jagama?
Ma pidin üsna teadlikult sellele 30+ aastat tagasi sündmusele lähenema, et öelda, ma tean kuidas sellest välja saab ja vastus pole "paks nahk" või "unusta ära."
Kui sulle sobib, saadan homme loo sellest, kuidas teha see esimene samm tagasi, loovaks ja julgeks?
Kui Eestis olid veel valuutapoed, äkki keegi mäletab, siis sealt sai osta igasugu ägedaid asju.
Välismaa nätsu näiteks… see oli kõva kaup, eriti tutifrutinäts.
Mäletan seda maitset nagu eilset päeva, mis sest et maitse kadus päris kiiresti.
Mul oli vaja tööõpetuse tunnis midagi valmis saada ja polnud aimugi kuidas seda teha. Seega otsustasin abi otsida klassivennalt, kellele maksin Soome fimmides ja töö sai tehtud.
Klassivend käis selle rahaga valuutapoes nätsu ostmas ja teised küsisid, et kust sa said. Ta ütles, et Elari maksis mulle…
Pisut jama see kaela tõi, sest info jõudis õpetajani, et ma polnud seda tööd ise teinud, vaid olla palganud abi.
Robert Kiyosaki seda just õpetab, kuigi sellest polnud mul siis aimugi. Mul oli vajadus ja leidsin lahenduse.
Äri hakkab kasvama siis, kui leiad kedagi, kes saab sind aidata.
Sina ise oled kõige kallim tööjõud.
Äriline loovus ja äriline mõtlemine on õpitav. Webinar täitub jõudsasti, registreeri endale koht:
Eestlane on üks huvitav tegelane. Ta tahab ise hakkama saada oma asjadega. Ise maad künda, ise oma juukseid lõigata, ise oma äri ehitada, ise ise ise. Kohati tundub nagu õige eestlane oleks igas mõttes “self made”. Aga see pole tõsi, väga lühinägelik ja isekas mõtlemine. Meie kõrval on meie pere, töökaaslased, koolikaaslased, sõbrad ja kliendid, kes kõik panustavad meisse. Me ei ole kunagi ise ennast loonud, ei äris ega elus. Olgu see alustuseks kasvõi lihtne youtube video, mis puudutab meid ja annab uusi mõtteid.
Mul on palju mentoreid, hetkel ainuüksi Podcastide kaudu aitavad mind mu äris ja elus… 5-6 mentorit, kes räägivad mu ellu igapäevaselt. Aeg on anda neile krediiti, kes meie ellu panustavad! Me vajame teisi inimesi enda ellu, õpetama, julgustama ja inspireerima.