Päris paljud müügiinimesed on lugenud mõnegi raamatu, kuidas müüa paremini, rohkem, kiiremini. Aga peale lugemist ja teada saamist, kuidas müüa paremini, rohkem, kiiremini, ei muutunud midagi.
Nii mõnigi abielus inimene loeb läbi raamatu, kuidas olla parem mees või naine oma mehele ja naisele ja peale lugemist ja teada saamist ei muutunud ikkagi midagi.
Nii mõnigi inimene on lugenud raamatut, kuidas saada rikkaks ja kui peale kõige selle teada saamist, kuidas saada rikkaks, ei muutunud ka neil midagi.
Miks?
Sest "kuidas" tehnikad ei toimi.
Sa võid lugeda 100 raamatut, "kuidas" seda ja teist ja kolmandat ja midagi ei muutu. Ennem "kuidas" küsimust on vaja küsida "miks?"
Miks on see sulle oluline? Miks sa seda tahad? Miks sul on seda vaja?
Alustuseks ei esine ülbus oma nime all. Miks? Sest ülbus ei taha olla avastatud. Talle meeldib olla peidus, sest kui ülbus avastatakse, saab ta kiire lõppmängu.
Ülbed inimesed kukuvad kiiresti.
Kuna ülbus varjab ennast (nii nagu ka ahnus) teiste nimedega on teda keeruline tabada.
Ülbus mõtleb, et ta on parem kui teised.
Ülbusel on vahest palju raha ja vähe päris sõpru.
Ülbus väärib alati parimat.
Ülbus tunneb teiste õnnetuse üle rõõmu.
Ülbus teeb teistele seda, mida ta tahab, et temalegi tehakse.
Ülbus ei eksi kunagi, kui eksib siis on selles ikka teised süüdi ja eksimus on tegelikult õppeprotsessi osa.
Ülbus nõuab, ei palu, ei küsi.
Ülbus solvub kergesti.
Ülbus ei oota.
Ülbus on täis eneseõigustust.
Ülbus alandub ainult selleks, et olukorrast pääseda puhtalt.
Seetõttu on ülbus või ka teise nimega äärmuslik enesekesksus, üsna salakaval.
Vahest on ta nimi perfektsionism. Ta ootab endalt ja teistelt palju. Kõik peab olema täiuslik.
Ülbus on isekus ja isekus on kurjus. Ülbuse vastand ei ole alandlikkus, vaid teenimine.
Hommikuses jalutuskäigus on midagi taastatavat, ihule, hingele ja vaimule. Kõigele kolmele.
Esmalt tunnen, et öisest rammestusest välja saamiseks tuleb ennast ületada. Aga kui veri mu kehas saab hoo sisse, tekib täiesti uus jõud, seda ma sellest jalutuskäigust ootasin.
Hinge toiduks saab mändide, kuuskede, taimede, lindude laulu ja loodus lõhnade maitseainete segu.
Vaim kogeb puudutust, kui avan suu palveks..."Meie isa..."
Aeg on täis väljakutseid. Möödunud ajad tunduvad ikka ja jälle rohelisemad või mustemad, kui need, kus meie parasjagu elame. Me ülistame möödunud aegade mõnu ja valu. Me unustame.
Me unustame mineviku detaile nii headest asjadest, kui halbadest. See tundub olevat inimese enda kaitseks.
Mõned tähelepanekud, millele mõelda ja meelde tuletada, eriti kriitilistel aegadel.
Näha suurt pilti ja mitte keskenduda üksnes oma valule või detailidele. Keerulistel aegadel on tähtis olla generalist ja mitte süveneda liigselt hetke kannatuse või valu suurusele.
Kõik asjad on elus etapilased ja hooajalised. Valu läheb mööda, see pole jäädav.
Elu on jätkuvalt printsipiaalne st see mida külvad, seda lõikad. Vale on mõeldud välja tulema. Kes koputab, sellele avatakse, kes otsib see leiab.
Mõni aeg tagasi oli ringvaates mees, kelle oli tehtud südame siirdamine.
Saatejuht küsis seepeale, kas ta tunneb ennast teisiti, kas ta tunneb uusi tundeid, sest süda on nüüd kellegi teise oma. Vastus oli ei.
Kui keegi ütleb, et räägib südamest, siis mõtleb ta siirust, vahetut allikat. Asukohaks pakutakse füüsilist südant.
Vaimne tervis on vaimne.
Ta ei ole füüsiline, tal on mõju füüsilisele inimesele, aga ta on vaimne. Vaim asub küll ihus, aga ta asukohaks pole "süda."
Jumal olla taevas pilvepiiril, samalaadne võrdlus südamega.
Süda asub "südames." Jumal asub "pilvedes."
Inimene on ennekõike vaim, kes kannab ihu ja mitte vastupidi. Kui inimene mõistab oma vaimset päritolu, saab ta elule hakata lähenema õigest otsast, mitte ainult skalpelli ja rohtudega.