Lapsed, maksumaksjad, kodanikud, ärme raiska enam ühtegi aastat. Mis juhtub, kui iga õpetaja ja kooli juhtkond alustab diskussiooni teemal, mille jaoks on kool? Jaga seda vähemalt nelja inimesega... nii palju on vaja, et alustada sel teemal vestlust.
Üks asi, millele mõelda: Mis juhtub meie ühiskonnaga, kui me kaks korda rohkem kulutaks aega ja raha haridusele, kui seda teeme praegu? Ja mitte ainult jõukad, vaid igaüks, eriti igaüks.
Mis oleks, kui iga 6 aastane oskab lugeda ja kui matemaatika ja teadus on kui võimalused, mitte kohustused ja ühiskondlik teenimine ning juhtimisteemad saaksid sama palju ruumi kohalikus meedias ja TV-s kui seda sport?
Tõeline võit on luua põlvkond, kes tõeliselt armastab õppida. Kui inimesed tahavad õppida, avab see rohkem võimalusi, kui usume.
Ma tahaksin teada, kui palju inimesi peavad teemal sõna võtma ennem, kui me lõpuks sõnastame ümber, milline näeb välja "piisavalt hea" eriti, kui teemaks on üks kõige tähtsam asi, mida saame oma laste tuleviku jaoks ära teha.
Klient astub lillepoodi, see on tühi. Pisut aega ringi vaadates tuleb keegi, aga ühe väikese agaga - ta pole seal kliendi pärast. Teda pahandab kõik, mida klient küsib. Ühe lille hind ei ole väljas ja klient soovib täpsustada. Müüja hakkab pahuralt ja vihasena hinda otsima, leides hinna, hakkab lille koheselt pakkima. Kui klient ütleb, et ei soovi seda lille, tahtis teada palju see maksab, läheb teenindaja marru.
“Ei osta?”
“Oleksite kohe võinud seda öelda!"
See äri on toiminud 10 aastat, kõik teavad, et teenindaja on selline, paljud kes teavad on loobunud ja valivad parema teeninduse.
Ahjaa, selle kaubamaja nimi on Rõõmukaubamaja:)
Sellised lood levivad kui kulutuli, seda räägitakse sünnipäevadel, jaanipäevadel, pere kogunemistel. Aga miks puudutab inimesi negatiivne kogemus rohkem kui positiivne? Pigem on rääkida üks nõme kogemus, kui 15 head.
Lihtsustades, siis negatiivsel on kestvam mõju kui positiivsel. Ehk, kui paned käe kuumale pliidile, valutab käsi kauem, kui näiteks suurepärasest õhtusöögist saadud kogemus.
Tee head, ole hea - me vajame rohkem häid tegusid.
Ühel kenal päeval kutsus ammune tuttav endaga kohtuma. Töötasin toona kinnisvara valdkonnas ning pidasin iseenesest mõistetavaks, et teemaks on kinnisvara.
Kohtumispaigaks oli ühe hotelli lobby, sinna maha istudes, ütles tuttav et ootame hetke, tulemas on veel inimesi.
Ma olen avatud inimene, aga minu ootused ja hetke reaalsus ei läinud kuidagi kokku, läksin lukku.
"Olgu, vaatame, mis juhtub," panin käed rinnale risti.
Natuke juttu ja tulid ka teised. Minu ees istus ülikonnas mees ja kostüümis naine.
"Tere Elari," alustati mu nimest. Pole midagi erutavamat, kui kohtumisele tullakse ettevalmistunult.
Aga seejärel ka minule meeldiv osa lõppes. "Mina kui juht pean seda ostma, sest see on mulle kasulik." Mulle sooviti müüa mustikamoosi. See pidi olema keerulisem ja peenem, aga peamine komponent on mustikas. Ma ei ostnud. Lugu ei jõudnud minuni.
Me kõik ostame lugusid ja müüme neid.
Ainult valitud nendest saadab edu.
Täna helistas mulle üks tuttav ja pakkus osa ühest hitist, mis Eestis juba laialdaselt liikvel ning läbi mille on võimalik teenida raha. Kui palju ei öeldud. Teemaks sooduskaart. Ma ei ostnud.
See lugu kostus tuttav, aga mitte usutav.
Kõik lood ei ole kõigile. Kõik lood ei ole usutavad. Kõik lood ei müü.
Müüb see, mis puudutab ja muudab midagi.
Seda, mis puudutab ja muudab, otsustab aga klient.
Lugu mida räägid, otsustad sina. Kui aga ei puuduta ja ei muuda - otsi edasi.
Mul ei saa kõhtu täis muusikalist Les Misérables, prantsuse autorite Claude-Michel Schönbergi ja Alain Boublili lugu, mis põhineb Victor Hugo samanimelisel romaanil.
Mind kõnetab stseen, kus Jean Valjeani varastab kirikust ning jääb vahele ning, kui vaimulikult küsitakse, kas Jean on pätt ja kas ta on süüdi, vastab preester, et ei ole...ta olevat andnud talle need esemed.
Usaldus muudab kõik. Jean sai uskumatu heatahtlikkuse ja armu osaliseks.
Enamus tõe või vale hinnanguid läheb vett vedama. See on nagu kulli ja kirja viskamine.
Oletame, et restoranis on keegi, kes teatab teile, et söögi sees on juuksekarv ja ta nõuab raha tagasi.
Ta on ära söönud enamuse praest, kas see pole mitte kahtlane?
Mc Donaldis oli kunagi reegel, et kui sööd ära pool Bic Maci ja jood ära pool joogist ning topid selle pool burksi oma jooki ning lähed teenindaja juurde ja teatad, et sinu joogis on burger ning et sa ei soovi seda süüa, saad pool oma rahast tagasi. Mc Donalds teadis, et teenindaja ei suuda teha brändi toetavaid õigeid otsuseid sellistes olukordades ning oli teinud raha tagasi andmisest ametliku poliitika.
Teenindaja tänas klienti, vabandas ja andis pool rahast tagasi ja toonitas, et nende restoran ootab klienti tagasi ja on eriti rõõmus külastuse eest.
Inimene, kes on valinud teiega vastanduda on avatud. Ta teeb oma valiku igaljuhul, "sa ei meeldi" mulle või ma olen su klient kogu eluks.
See milline on kliendi otsus on kliendi oma, aga meie teha on valik, kuidas ja millist poliitikat ajame.
Toida usaldust. Aegajalt eksid nii või naa. Parem on anda võimalusi.
Liitu Elari blogilistiga, ära jää millestki ilma.Vajuta siia.
Kui me vaid teaks, kui vähe teised meist mõtlevad, me solvuks. Aga teistele mõtlemisest on vähe kasu, ilma midagi tegemata.
"Ma mõtlesin su peale," ei ärka ellu ennem, kui me seda jagame.
Lapsed käisid laagris ning mängisid seal "ingli mängu". Igal osalejal oma ingel, kes kogu laagri aja talle siis midagi head tegi.
Ta ainult ei mõtelnud head, vaid tegi seda. Head teod, algavad headest mõtetest. Head mõtted rahulolust. Rahulolu teadmisest, et olen aktsepteeritud.
Olgu kohvikus pahur teenindaja, kuri bussijuht või kibestunud pedagoog, neid ühendab rahuolematus endaga.
Inimesed meie organisatsioonides tahavad teada, et me neist mõtleme ja soovime neile teha head.
Tee endale ja meile teene, näe inimesi mitte sellisena nagu sa tahad, vaid sellistena kust nad tulevad. Võta nad vastu. Hooli. Tee.
