Tunnel on valgustatud
Norras on Lærdali tunnel. 24,5 kilomeetrit mäe sees. Sõidad ligi kakskümmend minutit ja lõppu ei paista.
Ehitajad teadsid, et see on inimesele raske. Mitte pimeduse pärast, tunnel on valgustatud. Raske on see, kuna lõppu ei näe.
Nii rajasid nad tunnelisse kolm koobast. Umbes iga kuue kilomeetri järel avaneb saal, mille sinakas-kollane valgus meenutab päikesetõusu. Sõit ei jää seetõttu väiksemaks. Aga see muutub talutavamaks.
Me räägime valgusest tunneli lõpus nagu oleks alati ilmne, mis see on. Väljapääs või vastutulev rong.
Aga ei ole.
Ja enamik elust ei möödugi tunnelist välja tulles. See möödub tunnelis.
Siht on vajalik. Ilma selleta ei tea, kummale poole sõita. Aga kui ainus eesmärk on välja saada, muutub iga kilomeeter takistuseks. Sa ei sõida enam. Sa kannatad ära.
Küsimus ei ole, millal see läbi saab. Küsimus on, kuidas kohal olla.
Kus on sinu koopad? Mis on see väike asi järgmise kuue kilomeetri peal, mille nimel tasub sõita? Üks lõpetatud projekt. Üks aus vestlus. Üks asi, mida sa täna oskad paremini kui eile.
Lõppu ei paista.
Aga tunnel on valgustatud.