Selge mina-teade
Keset koolitust tõusis üks inimene püsti.
„Ma ei taha enam.“
Ja lahkus.
Kas see ehmatas? Jah. Kas see oli üllatav? Kindlasti. Ruumis oli hetkeks vaikne.
Aga see vaikus ei olnud raske. See oli kummaliselt värskendav.
Sest mõtle, kui palju on ruume, kus inimesed istuvad, aga ei taha seal olla. Nad noogutavad, vaatavad kella ja mõtlevad juba järgmise asja peale. Keha on kohal. Pea ei ole. Süda ammu mitte.
See on viisakas. Aga see ei ole aus.
Selge mina-teade on haruldane. „Mina ei taha.“ Ilma süüdistuseta, pika selgituseta ja vabandamata. Lihtsalt tõde ja uks.
See ei tähenda, et iga raske hetke peale tuleb minema kõndida. Mõnikord tulebki jääda, kuigi on raske. Aga raske ja mittetahtmine ei ole sama asi.
Kui sa oled kuskil, kus sa üldse olla ei taha, kas töös, rollis või kokkuleppes, siis ei raiska sa ainult oma aega. Sa võtad ruumi ka nendelt, kes päriselt tahavad seal olla.
Me ei peaks olema seal, kus me üldse ei taha.
Kus sina istud praegu ainult viisakusest?