See pole minu tase
Naaman oli Süüria väepealik. Austatud, rikas, võimas. Ja pidalitõbine.
Ta sõitis hobuste ja vankritega prohveti ukse ette. Prohvet ei tulnud isegi välja. Saatis käskjala ütlema: „Mine pese end seitse korda Jordanis.“
Naaman vihastas. Ta oli oodanud, et prohvet tuleb, hüüab Jumalat appi ja liigutab kätt. Midagi suurt. Ja Jordan? Damaskuses on ju paremad jõed.
Pane tähele, mida ego paari hetkega ära tegi.
Alahindas teist inimest. Käskjalg polnud tema tasemel.
Alahindas ülesannet. Pesemine tundus liiga lihtne.
Alahindas võimalust. Jordan ei tundunud piisavalt väärikas koht tervenemiseks.
Ja ta oleks peaaegu koju sõitnud. Haigena.
Ego ei ütle kunagi: „Ma olen uhke.“ Ta ütleb: „See pole minu tase.“
Liiga väike klient. Liiga lihtne töö. Liiga noor kolleeg, et temalt midagi õppida. Liiga tavaline pakkumine, et sellest midagi tuleks.
Naamani teenrid panid ta ümber mõtlema. Nad küsisid ühe küsimuse. Võta see endale testiks:
Kui sulle oleks öeldud, et tee midagi suurt, kas sa poleks seda teinud?
Muidugi oleks. Suuri asju teeme hea meelega. Suurus paitab ego.
Aga muutus tuleb sageli millegi väikese kaudu. Inimese kaudu, keda sa ei märganud. Ülesande kaudu, mida pidasid enda jaoks liiga lihtsaks. Võimaluse kaudu, mis ei näinud välja nagu võimalus.
Naaman läks jõkke. Seitse korda. Ja tema ihu sai puhtaks nagu väikese poisi oma.
Mis on sinu Jordan?