See ei lähe mööda
Juht näeb, et suhe ühe inimesega läheb rappa. Ta teab seda. Inimene ise ilmselt ka teab. Aga koosolekul räägitakse numbritest, koridoris ilmast ja see üks asi jääb jälle rääkimata.
Mitte sellepärast, et juht oleks laisk või ükskõikne, vaid sellepärast, et ta tahab olla hea. Tahab meeldida. Ja otse ütlemine tundub headuse vastandina.
Peredes käib sama mäng. Asjast ei räägita. Loodetakse, et teine muutub. Et aeg teeb oma töö. Et küll läheb mööda.
Aga lootus ei ole hea plaan.
Vaikimisega ei säästa sa teist inimest. Sa säästad iseennast, sellest ebamugavast kümnest minutist, mil pead välja ütlema, mida sa tegelikult näed. Ja selle kümne minuti hind on kuud või aastad, mille jooksul probleem vaikselt kasvab.
Otse ütlemine ei ole kuri. Läbi lillede rääkimine ei ole headus. Kõige julmem, mida sa saad teha on lasta inimesel elada teadmises, et kõik on korras, kuni ühel päeval enam ei ole.
Kui sa näed, et asi läheb rappa, ütle seda. Täna, mitte järgmisel nädalal. Hoolides, aga otse.
Sest kuni midagi ei muutu, ei lähe ka probleem ära.