Mõni tee tuleb jala käia
Londoni taksojuhid õpivad pähe kümneid tuhandeid tänavaid. Ilma kaardita. Selleks kulub aastaid.
Teadlased uurisid nende ajusid ja leidsid, et mälu ja ruumitaju eest vastutav osa oli neil suurem kui teistel. Aju kasvas sinna, kus seda kasutati.
Navigaatoriga sõitja jõuab kohale sama hästi. Aga järgmisel päeval ta teed ei mäleta. Ta ei käinud seda ise läbi. Teda juhatati.
Tehisaruga on sama lugu.
Ma küsin suure küsimuse ja saan sekundiga korraliku vastuse. Selge, viisaka, isegi targa. Aga see ei ole läbimõtlemine. See on kohalejõudmine ilma teeta.
Sõnas „läbimõtlemine“ on kõik juba sees. Läbi tuleb minna. Ise.
Minu jaoks käib see kirjutades. Ma ei tea, mida ma arvan, enne kui olen selle kirja pannud, maha tõmmanud ja uuesti kirjutanud. Sama teeb lugemine. Raamat ei anna valmis pilti kätte. Fantaasia peab selle ise ehitama. Ja just see ehitamine hoiab mõtlemise töös.
Mugavusel on hind. Mõtlemine, mida ei kasutata, kängub.
Nii et ma kutsun sind tegema midagi ebamugavat. Küsi endalt üks suur küsimus. Mitte tehisarult. Endalt.
Näiteks: kui ma juba siin olen, mis on suurim väärtus, mille ma saan siia maha jätta?
Ära rahuldu esimese vastusega. Tõenäoliselt ei tulegi see kohe. Kirjuta, kõnni, mõtle, kirjuta uuesti. Vastus ei ole see, mis sulle antakse. Vastus on see, milleni sa ise jõuad.
Mõni tee tuleb jala käia.