Kotkas ootab vastutuult
Kotkas ootab tuult.
Meie ootame sageli, et vastutuul lõpeks. Et olukord muutuks. Et saaks jälle rahulikult edasi minna.
Kotkas kasutab tõusvat õhku, et kõrgemale kanduda.
Kõiki elu olukordi me ei vali. Tuul tuleb. Mõnikord ajal, mil oleme niigi väsinud. Mõnikord suunast, kust me seda oodata ei osanud.
Esimene küsimus on sageli: „Miks just mulle?”
See on inimlik küsimus. Aga kui jääme ainult selle juurde, jääb pilk maha. Näeme seda, mis meiega juhtus, ega märka enam, mida saame edasi teha.
Küsi hoopis: „Mida ma saan teha keset seda raskust?”
Olukord ei pruugi sellest kohe muutuda. Aga see küsimus aitab näha järgmist sammu.
Esimest tunnet me alati ei vali. Viha tuleb. Pettumus tuleb. Valu tuleb. Küll aga saame valida, mida nende tunnetega edasi teeme. Kas toidame kibestumist või hoiame südames ruumi armastusele.
See valik ei ole mugav. Mõnikord tuleb seda teha iga päev uuesti.
Kotkas ei pea ootama, kuni tuul vaibub, et lendu tõusta.
Ka sina ei pea ootama, kuni kõik on hästi, et teha järgmine samm.
Tuult sa ei vali. Oma vastuse saad valida.