Kohvi oli ainult põhjus
Starbucks sulgeb 250 kohvikut. Ainuüksi see läheb neile maksma 300 miljonit dollarit.
Kohvi ei ole halvemaks läinud. Probleem on mujal.
Howard Schultz ei lubanudki paremat kohvi. Ta lubas kohta kodu ja töö vahel. Tooli, kuhu istuda. Baristat, kes teab su nime.
Kohvi oli lihtsalt põhjus sisse astuda.
Siis hakati optimeerima. Tellimus telefonist. Kiirem kohvi kättesaamine. Vähem istekohti, sest istuja ei too raha sisse ja võtab pigem ruumi.
Iga otsus eraldi oli mõistetav. Kokku aga tegid karuteene ja viisid just selle, mida inimesed päriselt ostsid.
Nii kirjutab ka Michael Tasner Inc.-is: suurim viga polnud kohvi, vaid murtud lubadus.
Aga see ei juhtu ainult korporatsioonidega. See juhtub igaühega, kellel on kasv omaette eesmärk.
Koolitaja, kes alguses vastas igale kirjale ise, saadab nüüd automaatvastuse. Arst, kelle juurde mindi, sest ta kuulas, vaatab nüüd ekraani. Ettevõtja, kellele esimesed kliendid tulid, sest ta helistas ise tagasi, on nüüd kuskil tiimi taga.
Efektiivsem küll. Aga kas see on veel see, mida sinult osteti?
Kohvi saab igalt poolt.
Kohta, kus sind tuntakse, mitte.