Kelle tahe jääb peale?
Mõni versioon sinu tulevikust peab surema.
Kõlab karmilt. Aga iga valik tähendab ka millestki loobumist.
Sul on peas mitu tulevast sind. Üks ehitab suurt äri. Üks on kodus rohkem kohal. Üks kolib mujale. Üks jääb ja ehitab kogukonda.
Kõik nad tahavad sinu aega. Sinu energiat. Sinu jah-i.
Mõned neist mahuvad ühte ellu. Kõigile korraga sa aga pühenduda ei saa.
Valides ühe tee, jätad mõne teise unarusse. Lased lahti sellest, kelleks oleksid võinud saada, kui oleksid valinud teisiti.
Ja sa ei taha ühestki võimalusest loobuda. Nii seisad keset teed ja kannad kõiki oma võimalikke tulevikke korraga nagu liiga rasket pagasit.
Meie Isa palves on lause: „Sinu tahe sündigu.”
Seda on lihtsam öelda kui päriselt paluda. Sest mis siis, kui Jumala tahe tähendab loobumist millestki, mida mina väga tahan?
See on alistumine. Ja selles on vabanemine.
Sa ei pea enam iga võimalikku ust lahti hoidma. Sa võid usaldada Jumalat ka siis, kui valitud tee on vaiksem, kui lootsid. Kui sinu elu ei paista teistele suur, aga sa oled kohal seal, kuhu sind on kutsutud.
Sul ei ole vaja kõiki võimalikke tulevikke elada.
Lase ülejäänutel minna.
„Sinu tahe sündigu.”