Kas sinu aeg ja anded kuuluvad sulle?
Kui keegi küsiks sinult, kelle oma on sinu aeg, vastaksid ilmselt: minu.
Sama ütleksid tõenäoliselt oma annete, oskuste ja kogemuste kohta. Olen need ju aastatega omandanud. Olen nende nimel töötanud. Miks ei peaks need siis minu omad olema?
Aga mis siis, kui me alustame valest eeldusest?
Mis siis, kui aeg ei ole omand, vaid usaldus?
Ja anded ei ole privileeg, vaid vastutus?
See küsimus muudab peaaegu kõike.
Kui ma usun, et minu aeg kuulub mulle, küsin iga päev: Mida mina tahan teha?
Kui ma usun, et see on mulle usaldatud, küsin hoopis: Mis on kõige õigem viis seda kasutada?
Vahe tundub väike. Tegelikult on see tohutu.
Sama on annetega.
Me kipume mõtlema, et talent on midagi, mille abil end teostada või rohkem teenida. Aga talent võib olla hoopis tööriist, mille kaudu teenida teisi. Mitte ainult selleks, et midagi saada, vaid selleks, et midagi anda.
Huvitaval kombel ei küsi elu lõpuks, kui palju sul oli aega.
See küsib, mida sa sellega tegid.
Ei küsi ainult, kui andekas sa olid.
See küsib, mida sinu anded teiste inimeste elus muutsid.
Ma ei usu, et inimese elu väärtust mõõdetakse ainult saavutuste või pangakonto järgi. Pigem selle järgi, kas ta oli ustav selles, mis talle usaldati.
See paneb ka edu teise valgusesse.
Edu ei ole enam see, et saan teha kõike, mida tahan.
Edu on see, et teen hästi seda, milleks mind on kutsutud.
Võib-olla ongi üks tähtsamaid küsimusi, mida endalt aeg-ajalt küsida, mitte: „Mida ma veel oma elust saada tahan?”, vaid:
„Kas ma olen olnud hea selleles, mis mulle on usaldatud?”