Ilutulestik ei anna sooja
Oled vist sinagi istunud saalis, kus esineja on eriti äge. Hääl väriseb, valusad lood, rahvas on täiega kaasas. Lõpus plaksutatakse püsti seistes.
Kojusõidul proovid meenutada, mida sealt kaasa said.
Mitte midagi.
Kuidas saab keegi olla nii kaasahaarav ja jätta sind nii tühjaks?
Vahe on selles, kust see energia tuleb. Üks räägib sinu jaoks. Teine räägib endast välja oma valu, oma pettumust, oma vana tunnet, et ta pole kunagi olnud piisav. See võib olla tugeva emotsiooniga.
Ameerika juhtimistreener Aiko Bethea õpetab kuulama kolmel tasandil. Esimesel kuulad iseennast, mida see minu jaoks tähendab, mida ma järgmiseks ütlen. Teisel kuulad päriselt teist inimest. Kolmandal tajud kogu ruumi. Ta räägib sellest Brené Browni taskuhäälingus.
Endast välja rääkija jääb esimesele tasandile. Ta räägib saalile, aga kuulab ainult ennast.
See pole tingimata halb. See tähendab, et on lihtsalt endaga liiga palju tegemist.
Ilutulestik on ka kaasahaarav. Kõik vaatavad põnevusega. Ja siis jääb järgi vaid suits.
Kui järgmine kord räägid koosolekul, kliendiga või oma lapsega, küsi endalt, kas ma räägin nende jaoks või räägin endast midagi välja?
Inimesed ei mäleta, kui eredalt sa põlesid. Nad mäletavad, kas neil hakkas soe.