27 tühja lahtrit
Küsisin 600 inimeselt kolm küsimust. Kahele esimesele vastasid enamus. Kolmas jäi 27 inimesel tühjaks.
Küsimus oli, millal olid sa iseenda parim versioon?
„Pole olnud seda hetke," kirjutas Sirli. „Ma ei tea, milline on minu parim versioon," vastas Taimi. „Ma olen parim halb olemises," kirjutas Pille.
See ei tähenda, et neid hetki pole olnud.
See tähendab, et ei märganud.
Vigu me mäletame hästi. Valesti öeldud asju. Läbikukkumist. Hetke, mil me hakkama ei saanud. Need jäävad külge väga lihtsalt.
Aga head hetked lähevad märkamatult mööda. Sa ütlesid lõpuks „ei". Sa pidasid vastu. Sa olid kellegi jaoks olemas. Sa tegid midagi, mida kartsid. Ja läksid edasi, kuigi oli raske ja see nagu ei loeks.
Aga loeb.
Märkamata hetk kaob. Nimetatud hetkest jääb midagi mällu. Sellest saab tõend ja miski, mille juurde saad tagasi tulla päeval, kui sa endas kahtled.
Sa ei vaja uut hetke. Sa vajad üht vana, mis on üles kirjutatud.
Millal olid sina iseenda parim versioon?
Ära otsi ideaalset vastust. Otsi hetke. Kasvõi väikest. Ja kirjuta see üles, enne kui see jälle ära kaob. Võime seda teha ka koos väljakutsenädalal.