Kõik usuvad millessegi. Näiteks, et sõnadega saab midagi ära sõnada.
Siin on omajagu tõtt. Me küll ei sõna midagi ära, vaid ruttame asjadest ette. Räägime suurest tulevikust, võimsatest muutustest, kohe kohe saabuvast läbimurdest. Samas pole meil tegelikku võimu oma järgmise viie minuti üle. Ehk siis asi ole ebausus, vaid kui me räägime asjadest liiga vara, jääb alati ootamatuse aspekt. Asi ei ole suurtes sõnades, et need ei kehtiks, vaid et need ei kehti meile. Meie teod ei suuda neid veel kanda. Meie karakter on auklik.

Samuti jäävad sõnad suureks, kui teod on surnud. Miks?
Suured sõnad vajavad suuri mehi ja naisi. Ja koguga pole siin midagi pistmist. Turundus oskab teha väiksest suure, aga suure äri ja elu ehitamine vajab kandvat usku, läbi proovitud usku.
Suured sõnad on olulised, nende suuruse järgi ehitatakse suuri tegusid. Suured teod vajavad aga taaskord läbi proovitud usku. Kui kiirustame või otsime lühemat teed, jäävad sõnad suureks, aga teod väikeseks.
Armid on tõestus läbiproovitud usust. Kõik algab suurtest sõnadest ja väikesest usust. Sinepiiva suurune usk liigutab mägesid. Proovi.