Elu, mille koorem tundub raskem, kui inimene kanda jaksab. Süvenemata asjaoludesse, kas inimene on koorma endale ise peale otsinud või on see temale peale pandud on inimesel võimalus arututest koormatest vabaneda. 

Esimene võimalus on võtta vastutus enda elu ees. Inimese elu ei ole kunagi juhuslik. Inimene on alati unikaalne, alates oma sõrmejäljest kuni potentsiaalini välja. Iga inimese elu on väärtus omaette. Ise ennast väärtustades, ilma oskuste ja sisusta, lihtsalt olemasolu. Me pole ennast ise sünnitanud, ise valinud elu, meil tuleb see lihtsalt vastu võtta.

Teine ülesanne on jagada seda elu, võimalusel oma perekonnaga, lähedastega, kes meist hoolivad. See võtab ära suure koorma inimeselt ja kergendab oluliselt elu valu hetki ja kahekordistab rõõmu hetki. See on loomulik keskkond, kus inimene saab olla tema ise.

Kolmas ja kõige tähtsam on otsida varjatud tarkust. See ei ole müstika, kuivõrd inimese sisse on peidetud igavik, mis otsib oma päritolu. Koguja autor, kuningas Saalomon, ütleb et elu on mõttetu, kui elu eesmärk on elada lihtsalt kaduva maailma nimel. Olgu selleks siis raha, perekond või karjäär.

Inimene on Jumala looming. Autor loob subjekti eesmärgipäraselt. Mitte kunagi ei ütle me loodut vaadates, et see tekkis ise. Olgu see siis maal seinal või ilus maja, see loodi.

Originaalis on inimesele pandud ainult nii palju, kui ta kanda jaksab.