Apteegis järjekorda oodates, kuulsin tahtmatult enda eesoleva inimese vestlust proviisoriga. Härra kurtis ärevuse üle. Ütles, et on ärev tunne, nagu midagi hullu oleks tulemas ja ta ei oska sellega kuidagi toime tulla. Küsis midagi rahustavat. 

Me oleme inimesed, me vajame üksteist. Eriti siis, kui rahutus täidab hinge. PS! Proviisor andis mis oskas. Lõpetuseks soovis talle rahu, ikkagi inimene.

Aitäh.