Ma ärkan, käin pesus, pesen hambad, söön hommikust. Loodan, et just täna tuleb suurepärane ja produktiivne päev!

Sõidan tööle või istun kodukontoris arvuti taha ja avan meiliprogrammi. Joon kohvi, loen uudiseid, surfan Facebookis. Teen mõne telefonikõne, vastan paarile emailile. Sätin asju oma laual, sirvin paari raamatut, mis reedel saabusid.

Kell on nüüdseks 10.30.

Istun maha, et alustada, kirjutamisega. Toon kohvi juurde. Tunnen, et jõud hakkab kaduma, minu sisemises tekib tõrge. Kirjutan mõned read. Need vist ei ole väga head. Vahet pole. Tõusen püsti ja otsin tegevust, muud tegevust, sellist mis viiks mõtted mujale. Rohkem ma arvuti taha ei naase, ootan õhtut.

Hitleril oli lihtsam alustada teist maailmasõda, kui minna tühja molberti ette ja hakata maalima.

Vastupanu luua ja teha õigeid asju on suure jõuga. Me kogeme seda igapäevaselt, eriti olukorras, kui muutus on tähtis ja ei lahenda koheselt pinget. Sisemine vastupanu on välisest mitukorda suurem ja tugevam.

Meeskonnas on tülinorija, temaga tuleks joon vahele tõmmata.

Müügimees viivitab liiga kaua, kõnede tegemisega uutele võimalikele ostjatele.

Projektijuhil saab projekt läbi ja oleks vaja alustada järgmisega. (või otsida järgmist).

Reis on seljataga ja tuleks töösse uuesti “sisse” elada.

Suhe on läinud keeruliseks, tuleks hakata ebamugavatel teemadel rääkima.

Tuleks jätkata trenniga, aga suur vahe on sisse jäänud.

Vastupanu on argine. Meie esimene võimalus vastupanuga hakkama saamiseks on valida raskem tee, otsustada, et me teeme seda, mis on tähtis ja oluline.

Teiseks vajame kedagi, kes tuletaks meile meelde, miks me seda teeme, mida teeme. See eeldab oma ootuste ja eelduste jagamist nendega, kellest hoolime.

Kolmandaks mõista, et õige asja tegemine viib meid sinna, kuhu tahame, asendustegevused ei vii.

Alusta raske, tähtsa ja olulisega juba täna. Kõik ei lähe lihtsamaks, aga vastupanu ei kontrolli sind enam.