learn-from-mistakes-stress-620x350

Ilmus Äripäevas 2014 Nov

Sageli räägitakse sellest, mida teha, et olla edukam. Samas on palju asju, mida mitte teha, millest juhid peaksid hoiduma.

Rahvatarkuski õpetab, et tark õpib vigadest või et sama reha otsa pole mõistlik kaks korda astuda. Hea juht näeb mustreid. Viimane viitab selgelt kordusele, seega sama asja on varemgi nähtud või ise kogetud. Ja see aitab korduvvigu vältida.

Lugu elust enesest. Talvevaheajal läks üks tippjuht oma perega soojale maale puhkama. Kaasa võeti ka lapsehoidja Anna (nimed muudetud – toim), kes oli nagu pereliige juba üheksa aastat − just nii vana oli pere pesamuna. Ühel hommikul, kui pere oli hommikust söönud, jäid isa ja 9aastane tütar Vivika laua taha jutlema. Pärast mõnda aega kestnud vestlust kuulsid nad õuest nuttu. Läbi akna oli näha, et Anna rääkis telefoniga ja nuttis. Tütar vaatas isa poole ja ootas tema reaktsiooni.

„Isa, mis juhtus?” küsis tütar. “Toomas juhtus,” vastas isa. “Jälle… Kas nad on siis jälle koos?” imestas tütar. See ei olnud esimene kord. Mõlemad teadsid, et nende lapsehoidja oli taas kord oma elukaaslasega ära leppinud, aga meelde tuli aastatagune sündmus möödunud talvepuhkuselt.

“Kas ta siis aru ei saa, et see mees lihtsalt ei mõtle oma sõnu tõsiselt, kui andeks palub?“ küsis tütar konkreetselt. “Aga küsi seda Annalt ise,” tegi isa seepeale ettepaneku ja hüüdis hoidjale: „Pane telefon ära ja tule siia, Vivika tahab rääkida.”

Isa jättis Anna ja Vivika vestlema. Just nimelt 9aastase tütre, kes ei mõistnud, miks tema hoidja ennast sellisel moel karistab. Lugu läks edasi, aga kokkuvõtvalt oli vaja Annale midagi nii lihtsat, kui 9aastase tüdruku küsimust, miks sa nii teed ja veel korduvalt. Ning juhina oskas isa selle kõrvalt vaadates ära tabada.

Head juhid on piisavalt enesekriitilised, et hinnata olukordi läbi kogemuste. Kui tegu on olnud veaga, siis on selge, et nii enam ei saa. Korduvvigu tuleb vältida, sest need õõnestavad eneseusku ning tekitavad tunde, et olukorrast ei ole väljapääsu. Kuid siis peab saama teisiti ning hea juht leiab selle lahenduse.

Hoiduda tuleb ka tagarääkimisest. Näiliselt võib see paista süütu, aga tegelikult on salvav. Aastaid tagasi, kui olin alles noor juht, kutsus üks vanem kolleeg mind kõrvale ja ütles, et tahaks minuga millestki olulisest rääkida. Ma olin üsna ülevas meeleolus ning maha istudes nägin tema näos teatavat murelikkust.

“Noh, milles asi?” küsisin targutavalt. “Tead, mulle ei meeldi üks asi sinu juures,” ütles kolleeg otse. Selline otsekohesus ehmatas. Jah, otsekohesus võib-olla teretulnud, aga mitte minu suhtes, mõtlesin hetkeks. “Noh, mis siis?” küsisin. „Sa räägid inimestest halvasti ja see pani mind mõtlema, kas ka minust. Kui sul on midagi minu kohta öelda, siis kuulan meeleldi, aga ma ei taha seda kuulda selja taga,“ selgitas kolleeg.

Mul vajus lõug maani. See oli ülim otsekohesus. Millegi sarnasega ei olnud ma varem kokku puutunud.

See vestlus andis õppetunni kogu eluks. Nüüd püüan vestlustest, kus läheb „rääkimiseks“, igal võimalusel eemale hoida. Kui keegi tahab kellestki rääkida, aga ei ole valmis rääkima sama juttu inimese juuresolekul, tuleks panna punkt.

Vältida negatiivsust. Meie ümber on realiste, pessimiste ja neid, kellel on lihtsalt paha tuju. Ega paha tuju ei tähenda kohe veel negativisti. Vältida tuleks aga inimesi, kes teisi sõnadega maha kisuvad ja kehvasti tundma panevad. Negatiivsus on elustiil ja see on nakkav. Seega tuleb hoida ennast eemale mitte ainult negatiivsetest inimestest, vaid ka mõtteviisist, mis tõelist identiteeti õõnestab.

Hea juhtimine ei ole kerge. Lisaks otsekohesusele, mis on kantud heast tahtest ja hoolivusest, ning enda ümbritsemisele positiivsete inimestega, tuleb olla piisavalt enesekriitiline, et vältida kõrvalt nähtud või kogetud vigu. Kuid kõik see aitab saavutada suurepäraseid tulemusi ning arengut, mis on edu võti.