Kas see ehmatas? Jah. Kas see oli üllatav? Kindlasti. Ruumis oli hetkeks vaikne.
Aga see vaikus ei olnud raske. See oli kummaliselt värskendav.
Sest mõtle, kui palju on ruume, kus inimesed istuvad, aga ei taha seal olla. Nad noogutavad, vaatavad kella ja mõtlevad juba järgmise asja peale. Keha on kohal. Pea ei ole. Süda ammu mitte.
See on viisakas. Aga see ei ole aus.
Selge mina-teade on haruldane. „Mina ei taha.“ Ilma süüdistuseta, pika selgituseta ja vabandamata. Lihtsalt tõde ja uks.
See ei tähenda, et iga raske hetke peale tuleb minema kõndida. Mõnikord tulebki jääda, kuigi on raske. Aga raske ja mittetahtmine ei ole sama asi.
Kui sa oled kuskil, kus sa üldse olla ei taha, kas töös, rollis või kokkuleppes, siis ei raiska sa ainult oma aega. Sa võtad ruumi ka nendelt, kes päriselt tahavad seal olla.
Norras on Lærdali tunnel. 24,5 kilomeetrit mäe sees. Sõidad ligi kakskümmend minutit ja lõppu ei paista.
Ehitajad teadsid, et see on inimesele raske. Mitte pimeduse pärast, tunnel on valgustatud. Raske on see, kuna lõppu ei näe.
Nii rajasid nad tunnelisse kolm koobast. Umbes iga kuue kilomeetri järel avaneb saal, mille sinakas-kollane valgus meenutab päikesetõusu. Sõit ei jää seetõttu väiksemaks. Aga see muutub talutavamaks.
Me räägime valgusest tunneli lõpus nagu oleks alati ilmne, mis see on. Väljapääs või vastutulev rong.
Aga ei ole.
Ja enamik elust ei möödugi tunnelist välja tulles. See möödub tunnelis.
Siht on vajalik. Ilma selleta ei tea, kummale poole sõita. Aga kui ainus eesmärk on välja saada, muutub iga kilomeeter takistuseks. Sa ei sõida enam. Sa kannatad ära.
Küsimus ei ole, millal see läbi saab. Küsimus on, kuidas kohal olla.
Kus on sinu koopad? Mis on see väike asi järgmise kuue kilomeetri peal, mille nimel tasub sõita? Üks lõpetatud projekt. Üks aus vestlus. Üks asi, mida sa täna oskad paremini kui eile.
Udus sõites näed vaid viiskümmend meetrit ette. Ristmik, mis on kaardil selgelt olemas, ei paista veel kusagilt. Aga see on olemas. Sa jõuad selleni ainult siis, kui edasi sõidad.
Kas tunned, et oled oma elus kuhugi kinni jäänud? Et sul pole enam valikut? Asjaolud on sellised, nagu nad on, ja näib, et sinust ei sõltu enam midagi.
Me kõik kogeme sellist aega. Ja enamik meist teeb siis sama vea ja jääb seisma ja vaatab udusse, lootes, et lahendus ilmub nähtavale enne, kui liikuma hakkame.
Aga ei ilmu.
Ristmikku ei ole näha sealt, kus sa praegu seisad. See tuleb nähtavale alles siis, kui edasi liigud.
Leia täna keegi, keda saad aidata. Ära mõtle üle. Ära püüa kogu maailma parandada. Keskendu ühele inimesele ja sellele, mida tema praegu vajab.
See ei pruugi sinu olukorda lahendada. Aga see paneb sind liikuma. Ja liikudes hakkad nägema võimalusi, mida paigal seistes ei märka.
Need tulid otse lapsepõlvest. Sealt maalt, kus loomad räägivad, puud on sõbrad ja õhtu lõhnab nagu soe piim. Vaatasin ja tundsin, et olen jälle viiene.
Autor näeb seda, mida näevad lapsed. Tal on talent.
Aga ta ootab. Õiget hetke. Õiget võimalust.
Ja ta pole ainus.
Talent ei ole joonistamine. Ega kirjutamine, laulmine või tabelite koostamine. Need on oskused ja neid saab õppida. Talent on see, mida sina näed ja teised ei näe. Ning oskus see nähtavaks teha.
Ühel on see lapse pilk. Teisel kõrv, mis kuuleb, mida inimene tegelikult öelda tahab. Kolmas näeb segaduses korda.
Enamik meist teab umbes, mis see on. Aga me hoiame seda sahtlis ja ootame. Kuni oleme valmis. Kuni keegi märkab.
Keegi ei märka seda, mida sahtlis hoitakse.
Nii et tee üks väike asi.
Võta üks oma töö. Joonistus, tekst, idee, lahendus, mida iganes. Ainult üks. Saada see kellelegi. Ära seleta midagi. Küsi ainult: „Mida sa selles näed?“
Ja kuula.
Võib-olla kuuled midagi, mida sa ise ei teadnudki, et sinna panid.
Tean ühte inimest, kes remondib kolme lapse kasvatamise kõrvalt üürikortereid. Otsib korterid, teeb remondi, leiab üürnikud.
Ja siis küsib siiralt: „Ma ei saa aru, miks teised seda ei tee. See on ju nii lihtne.“
Ei ole lihtne.
Enamikule inimestele tundub see hirmutav, keeruline ja kurnav. Nemad ei näe remonti vajavas korteris võimalust, vaid probleemi. Nad ei tea, kust alustada. Ja isegi kui alustaksid, ei pruugiks nad lõpuni jõuda.
Aga tema ei saa sellest aru. Sest talle on see nii loomulik, et ta peab seda normaalseks.
Siin ongi konks.
Kui sa imestad, miks teised midagi ei tee, on lihtne arvata, et nad on laisad. Mugavad. Ei viitsi pingutada.
Aga äkki pole asi üldse selles?
Äkki on hoopis nii, et see, mis sinule tundub iseenesestmõistetav, on teistele raske.
Ja siin on midagi, millele tasub mõelda.
Sinu küsimus ei räägi ainult teistest. See räägib ka sinust.
See võib olla vihje sinu talendile. Millelegi, mida sa teed nii loomulikult, et ei oska seda isegi eriliseks pidada.
Keegi ei pane tähele õhku, mida ta hingab.
Nii et järgmine kord, kui tabad end mõttelt „Miks ometi teised seda ei tee?“, ära jää lihtsalt küsimuse juurde.
Kirjuta see üles.
See ei pruugi olla virisemine. See võib olla vihje sinu enda kohta.
Juht näeb, et suhe ühe inimesega läheb rappa. Ta teab seda. Inimene ise ilmselt ka teab. Aga koosolekul räägitakse numbritest, koridoris ilmast ja see üks asi jääb jälle rääkimata.
Mitte sellepärast, et juht oleks laisk või ükskõikne, vaid sellepärast, et ta tahab olla hea. Tahab meeldida. Ja otse ütlemine tundub headuse vastandina.
Peredes käib sama mäng. Asjast ei räägita. Loodetakse, et teine muutub. Et aeg teeb oma töö. Et küll läheb mööda.
Aga lootus ei ole hea plaan.
Vaikimisega ei säästa sa teist inimest. Sa säästad iseennast, sellest ebamugavast kümnest minutist, mil pead välja ütlema, mida sa tegelikult näed. Ja selle kümne minuti hind on kuud või aastad, mille jooksul probleem vaikselt kasvab.
Otse ütlemine ei ole kuri. Läbi lillede rääkimine ei ole headus. Kõige julmem, mida sa saad teha on lasta inimesel elada teadmises, et kõik on korras, kuni ühel päeval enam ei ole.
Kui sa näed, et asi läheb rappa, ütle seda. Täna, mitte järgmisel nädalal. Hoolides, aga otse.
Sest kuni midagi ei muutu, ei lähe ka probleem ära.
Öeldakse, et inimest õpid päriselt tundma siis, kui oled temaga koos reisinud, remonti teinud või äri ajanud.“
Heebrea tarkadel oli sama mõte olemas juba ligi kaks tuhat aastat tagasi. Ainult kolme sõnaga - kos, kis, ka’as. Nii jäävad need hästi meelde.
Karikas – milline on sõber, kui pidurid on maas.
Kukkur – milline on sõber, kui mängus on raha.
Viha – milline on sõber, kui ta ei saa mis tahab.
Pane tähele. Ükski neist kolmest ei puuduta seda, mida inimene enda kohta räägib.
Rääkida oskame kõik. Lubada samuti. Aga iseloom tuleb nähtavale siis, kui olukord paneb meid proovile.
Reis, remont ja ühine äri on lihtsalt kolm tänapäevast viisi panna inimene kõigis neis asjades proovile.
Nii et ära vali partnerit, ei äris ega elus, ainult jutu järgi.
Ja teistpidi. Kui tahad teada, milline sõber sa ise oled, ära vaata, kuidas sa käitud heal päeval kohvilauas.
Vaata, milline sa olid viimati, kui lend hilines, arve tuli oodatust suurem ja keegi tegi vea.
Sealt paistab päris palju sind.
Ja sealt paistab ka sõber.