Supermani kostüümis argpüks

Alustuseks kardan ma väikseid koeri.

Väikesed koerad on sageli kurjemad, kui suured. Ma lihtsalt oskan karta suuri, aga minu kogemus hammustada saamisest on olnud väikselt koeralt, kes ei tundunud ohtlik. “Ta on ju nii väike” mõtlesin ennem kui kutsa mu säärt järama kukkus. 

Siis kardan ma vaikivaid inimesi.

Vaikiv inimene on ohtlikum, kui suure suuga lärmaja. Nendega on nii, et ma ei saa aru, mida nad järgmisena teevad. Avatud inimesed ei pruugi olla muidugi väga stabiilsed, aga ma vähemalt kuulen ja näen neid.

Siis kardan ma moraliseerivaid inimesi.

Minu kristlik usk ja väärtused kinnitavad sama, et kõik on lost in dust. Iga inimene on võimeline ennast ainult kuhugi maani tubliks tegema, muutus käib seest välja, südame kaudu. Sellega tegeleb Jumal, kui inimene muidugi tahab.

Argus on epideemiline. Üks taganeb, taganevad kõik. Julgusega on sama. Üks astub esile, leiab teinegi sellest jõu. 

Ebaõiglust on palju. Ühiskonnas laiemalt. Aga see ebaõiglus on demokraatlik ja jokk. Inimesed ise ägavad selle all, sest hirm on suurem, kui julgus olla…

Ainult suurem julgus aitab hirmuga hakkama saada. Olen üsna kindel, et teen lähiajal tutvust ühe väikese koera, vaikiva ja või moraliseeriva ligimesega. 

Ja muidugi ainult täiuslik armastus ajab hirmu minema.

You may also like...

Loading...