Keda huvitab, kes esimesena valgusfoorini jõuab?

Üldiselt olen ma liikluses rahulik inimene, aga seda peamiselt siis, kui teised on ka rahulikud. Muidugi suudan ma endale öelda, “näe sellel inimesel on raske päev, proovi teda mõista” või et tegelikult ma ju ei tea, miks ta käitub nii, äkki on tal päriselt kiire. Aga ma valetan, kui ütlen et mõtlen alati nii “kainelt”, pigem avastan ennast neid kõiki peegeldamas.

Kuningas Taaveti juurde tuli kord prohvet Naatan, kes rääkis talle loo vaesest ja rikkast mehest. Ühel oli palju, teisel ainult üks lambatallekene. Rikka juurde tuli rännumees. Rikas ei raatsinud enda lambaid söögiks pakkuda, vaid võttis vaeselt ja pakkus selle rändajale. Kui Taavet seda kuulis, läks marru. Ja ütles Naatanile, et näita mulle seda venda, ma teen talle otsa peale. Naatan ütles, et see rikas oled sina… ups.

Kas ma olen liikluses teinud mõne ohtliku manöövri? Kindlasti. Muidugi julgen öelda, et ma pigem märkan meeletusi, kui teen neid. Arusaam, et oleme kedagi just paika pannud on enamjaolt tagantjärgi ja alles siis tuleb meelde ülal kirjeldatud lugu.

Ühiskonnas valitseb see, mida ühiskonnaliikmed peegeldavad. Poliitikud on valitseva atmosfääri peegeldus. Me peegeldame, mida näeme ja tunneme ja usume. Ja aegajalt on hirm, kohtumõistmine, ära tegemine, kiirustamine võtmesõnadeks.

Ja sageli on nii, et teeme mida tegelikult ei taha, ei usu ja millega ei nõustu. Miks nii? Loomuse peegeldus, valitseva atmosfääri peegeldus. Võistlus ei ole muidugi selle üle, kes esimesena valgusfoorini jõuab, vaid ikka kohale.

You may also like...

Loading...