Kompetentsi lõks

Minu teismeline tütar küsis murelikult minult, mis temast saab kui ta suureks kasvab? Pärisin, miks ta sellel teemal nii varakult endale vaeva teeb. Siis mõistsin,
me kõik teeme. Noorest peale, ikka ja jälle see teema, “kes sinust saab, mida sa tegema hakkad.”

Aga ei peaks. Võiksime vaadata elu, kui võimalust luua huvitavaid lahendusi suurtele ja tähtsatele probleemidele. Meisse antud võimekus olla loov, annab inimesele uskumatult suure potentsiaali avastada, taastada, ehitada ja ühendada. Me oleme ju loodud looma.

Me õpime selgeks ühe ameti, töötame kümneid aastaid selles valdkonnas ja suurim viga on jääda oma kompetentsi arengusse lõksu, ise veel rahul olles ja mõeldes, et näe kui tubli ma olen. Ma ei räägi spetsiliseerumise, küll aga stangneerumise vastu. Meis kõigis on rohkem loovust, kui usume olevat.

Meenub intervjuu mehega, kes nelikümmend aastat pani konserve kastidesse. Penisonile minnes tehti temaga intervjuu ja küsiti tema pika staaži kohta, et töö pidavat talle ikka väga meeldima, kui ta nii kaua seda soostus tegema. Mees põrutas küsimusele üsna järsult: “Mis meeldis, ma vihkan seda tööd. Õnneks sai läbi.”
“Aga miks sa seda siis tegid,” küsis ajakirjanik. “Aga mis muud mul oleks olnud teha?” vastas mees.

Asju, mida õppida on palju, need annavad elatise ja rohkemgi veel. Samas olulisem sellest on aga küsimus, millist muutust soovime luua. Mitte mis tööd ma võiksin teha, vaid miks ja kuidas panustades? Keda kaasates?
Mis on see, mida sina tehes, teades et see ei saa lihtne olema, aga kui sa unistaksid piisavalt julgelt, kaasates kedagi, usud, et see võiks õnnestuda?

Alati kui hakkame tegema midagi, mis on tähtis ja vajalik, tuleb teha ka usuhüpe. Ja muidugi, kui alustame teekonda tundmatusse, selgeks õpitud teekonnast teises suunas, tekib ka sisemine  ja miks mitte ka väline vastupanu ja kiusatus minna tagasi oma liistude juurde. Selle pingega tuleb õppida elama, seda pinget tuleb ületada.

 

 

You may also like...

Loading...