Ebaõnnestumisega hakkama saamisest

Suur vahe on rääkida ebaõnnestumistest, kui õpitundidest ja kogemusi avardavatest ilmutustest või hoopis neid otsides ja nendega professionaalselt hakkama saada.

Hiljutisel Ärikatla korraldatud Ebaõnnestumise päeval jagasin arusaama, et ebaõnnestumine on kindel. Muidugi ei ebaõnnestu me alati ja koguaeg, aga juba seetõttu, et kõik ei taha, mida meie tahame, kõigile ei meeldi mis meile meeldib, kogeme vastupanu ja kriitikat. Ebaõnnestumise teeb fataalseks ainult see, kui otsustame mängu lõpetada, muul juhul ei keela keegi sellest õppida. Kuigi jah, ühiskond või ka enda “sisemine narratiiv” ei pruugi vigadest õppimise jaoks alati abiks olla. “Ma olengi rumal”, “Sain mis tahtsin.”

Küsisin kord ühelt kolleegilt, et milline võiks olla järgmine ebaõnnestumine, millega ta nõustuks ja mis aitab tal edasi liikuda, saada paremaks…ta jäi vastusega jänni.
Mõistan, see polegi nii lihtne vastata.

Legendaarne korvpallitreener John Wooden mõistis suurepäraselt, mis sõltub ebaõnnestumisest. Finaalmängu viimastel sekunditel võttis ta aja maha. Nad olid taga ühe punktiga, järelikult kaalul oli võit.  Nüüd oli vaja kokku leppida, kuidas mäng lõpetada ja kes seda teeb. Kõigi imestuseks valis ta selleks mängija, kelle visketabavus ega jooksva mängu statistika, polnud kõige parem. Ajakirjaniku küsimuse peale, miks ta sellise kummalise  otsuse tegi ja straari ei kasutanud, (kusjuures vise ei tabanud) vastas ta: “Minu jaoks on tähtis, et viske teeb mees, kes suudab ka mööda viske puhul edasi mängida ja ka elada.”

Ebaõnnestumine on treening, elu osa, õnnestumise astmelaud. See on õpitav. Ebaõnnestumine on kindel. Ma loodan, et sa jätkad.

You may also like...

Loading...