Põnev on hea, kuid täitmatu

Osa oma elust olen elanud väikelinna lähedal maal. Tagasi mõeldes, ainus mõte oli jõuda välja suurde linna. Et põnev oleks.
Täna kohtusin endise koolivennaga. Küsisin, kas ta kodus käib, ütles et harva.
Aegajalt emal külas, aga seal pidi olema igav. Kõik söögikohad on läbi käidud.

Vestlesin kolleegiga, kes jagas tundmusi suurlinna põnevuse kohta ja vajadusest uudsuse järele.
Teisisõnu võiksime küsida, kui rohkem on uhkem, suurem valik on põnevam, siis kus on piir?
Kui Tallinn on väike, kas Londonist piisab? New York?
Kui inimene tunneb ennast üksildasena suurlinnas, kas väikelinn on vastus?

Ma vastasin kunagi oma tütrele, kui ta väike oli ning kurtis, et igav on…et igavatel inimestel on igav.
Ta ei ole igav inimene, vaid tema loovus oli piiratud.
Väikelinn on just nii huvitav, kui vaba on seal elavate inimeste loovmõtlemine.
Igav hakkab siis, kui ajame taga kvantitatiivset põnevust. Selle actioniga on aga probleem, sellest ei saa kunagi piisavalt. Järelikult tuleb vaadata, mis on alles ka siis, kui pole erakorralist põnevust.
Kui hetkeks peatume ja võtame maha kogu põnevuse ootuse, tuleviku unistused ja küsime, mida me neile vaatamata enam väärtustame? Inimsuhted, tähendusrikkad ja sügavad. Sellised, mis olenemata asukohast, suurusest ja särast pinget pakuvad.

Ehk leiad võimaluse kokku kutsuda need, kellest hoolid ja alustada/jätkata midagi, mis kasvatab suhteid, et sõltumata linna suurusest põnev oleks.

You may also like...

Loading...